Nädalavahetus on täielikult laulupeo tähe all möödunud. Mis sest, et ma nii kaugel Eestist olen :) Juba seitsmest laupäeval üles, et rongkäiku jälgida. Ja siis kontsert ka veel otsa. Meie oleme siin, tüdrukud on aga Eestis. Rongkäigul nad käisid ja pühapäevasel kontserdil. Kirke arvas: cool, I guess rongkäigust. Kuigi tundus, et nad päris lõpuni seal polnud, sest Kanada esindajad jäid nägemata. Külalised olid kõige lõppu jäetud. Kõrvalolev foto on hiljem ETV videolt napsatud. Üks isik, kellega ma igal tööpäeval kokku puutun, on sellele jäänud, seekord kandmas Roman Toi poolt Torontos asutatud segakoor Estonia silti :) Kindlasti huvitav kuulda tema muljeid, kui ta tagasi jõuab. Otse ülekande ajal ei jõudnudki kõiki märgata, ainult mõnda üksikut. Natuke imelik ja kurb on see, et ega ma peale kanada-eestalste ju kedagi õieti ei osanud ära tunda. Arutasime Tomiga, et järgmise peo ajal tahaks ikka ise kohal olla. Viimati sai käidud ei tea millal... Aga ikka läheb kogu asi südamesse! Ise mäletan seda, kuidas juba pisikesena ema käe kõrval rongkäiku vaatasin. Nii see pisik sisse süstitakse. Arvasin muide alati, et iga eestlane (mööndusena jätan mujal sündinud välja ;) on käinud vähemalt korra laulu-tantsupeol, ükskõik, kas pealtvaatajana või osalejana, aga oma üllatuseks tean nüüd ühte, kes seda pole kunagi teinud ja ei arva, et ta millestki ilma on jäänud. Aga eks enne ei tea, kas oled jäänud või mitte, kui ise ära ei proovi. Mina ei kujutaks küll oma elu ilma nendeta ette. Isegi, kui pean ainult arvuti vahendusel sellest osa saama.
Siia veel foto Kungla rahvatantsurühmast Kanadas. Nii tore, et noored on uuesti siin tantsima hakanud, vahepeal vajus kogu asi ära. Eks rahvatants ole mul rohkem südame lähedal, sest olen ise seda teinud ja tantsupeol esinenud. Eriti armas on näha nii mitmeid mu endisi õpilasi Toronto Eesti Koolist :) Siin lehekülg, kust foto laenatud, seal on veelgi pilte.
Laulupidu on ikka üks õige pidu, SEE pidu. Need emotsioonid! Ahh, ilus pidu.
VastaKustutaIlus oli tõesti! Üle mitme aasta olin jälle vaid pealtvaatajarollis, tekkis kohe tahtmine järgmisel korral ikka osaleda. :)
VastaKustutaMinul tuli samuti suur tahtmine osaleda ja lastel ka - see lihtsalt mõjub nii võimsalt ja haaravalt!
VastaKustutaAga Roman Toi andis eesti keelde ühe armsa uudissõna, nimelt ütles ta intervjuus Eesti Televisioonile: "Olen püstirõõmus!!"
Roman Toi jättis ülimalt sümpaatse mulje kuni selle hetkeni, kui hakkas rääkima "vankadest". Ma olin täiesti rabatud - mida sõnakasutust?!
VastaKustutaT.
Ega seda peo tunnet ole kerge neile edasi anda, kes siin kaugel maal mu ümber on, isegi kui neil eesti veri sees voolab. Ikka peab ise kohale tulema ja seda kogema. Muidu vaadatakse, et olen poolearuline, kui räägin, kuidas otseülekannet vaadates kohati pisarad suurest liigutusest voolasid.
VastaKustutaRoman Toile võib sellised sõnavõtud küll andeks anda, mõtlen vankade juttu. Kuigi ma pole seda intervjuud näinud. Tal kaks aastat sajast puudu. Mitte kerge pole nendel, kes Vene okupatsiooni eest võõrsile pidid jääma, lahti lasta üleüldisest pahameelest venelaste vastu. Need, kes jäid, pidid leidma tee, kuidas mõistus säilitada ja ellu jääda võõraste kõrval elades. Vihaga oleks seda väga raske olnud teha.
Ja aru tuleb ka anda, et ükski rahvas pole paha, on halvad või head juhid!
Väga ülev tunne oli lauluväljakul. Liiga ruttu sai lõpetatud, palju ilusaid laule oli. Eks lauljad olid väsinud ka ja hirmus palav oli teisel päeval.
VastaKustutaKüsimus anonile- kuidas neid siis kutsuda, vene rahvusest inimesteks või? Igal põlvkonnal oma sõnavara ja R. Toil on väga ilus eesti keel peale pikki võõrsil elatud aastaid, soome ja vene ja inglise keelest rikkumata.
Miks mitte kutsuda venelasi venelasteks? ;)
VastaKustutaSakslasi ei hakka ju teleintervjuus fritsudeks nimetama (kultuurne inimene ka omavahel mitte).
Jaah, ma tean, et ta on ligi sada. Ma ei panegi pahaks, lihtsalt..kuidagi nii kahju ja pettunud.
T.
Sain valesti aru, mis päriselt pahandas :)
VastaKustutaPean tunnistama, et olen üks nendest eestlastest, kes ise ei kasuta meeleldi slängi või lühendeid või hüüdnimesid. Millegipärast riivab see kohe hirmsasti kõrva. Aga aja pikku olen läinud teiste suhtes tolerantsemaks, mis sest et ise seda oma kõnes väldin. Eks seda mõjuta ka olukord, kus enamus eestlasi, kellega suhtlen, on tegelikult oma elu Kanadas elanud. Nende keelekasutus on nii ja naa, vigu ei ole mitte ainult grammatikas vaid sõnavara on vahel selline vanaemalik, mis sest et kõneleja nooremapoolne. Olen muidugi harjunud ning kardan, et teatud asjad olen isegi üle võtnud :)
See kõige vanem mujal elanud põlvkond on muidugi väga huvitav. Sest nemad on jõudnud isegi venekeelses koolis käia (üks vanahärra käis meil pangas ikka ruubleid küsimas, muidugi mitte tõsiselt ;) Äkki kasutas nende põlvkond seda "vanka" sõna rohkem kui meie oleme harjunud. Nii et las jääda talle see õigus öelda just seda, mis talle endale meeldib.