Eesti poole

Kirke sõbranna jõudis koos minuga kenasti Eestisse. Siin läheme kohe Amsterdamis lennuki peale. Üleüldiselt läks kõik kenasti, peaaegu. Ainult ei osanud probleemi oodata täiesti ootamatus kohas. Sõbranna, kelle korea nimest kasutan edaspidi ainut H-tähte, on juba mitu aastat huvitunud Eestist, isegi eesti keelt Kirke abil ja ise õppinud. Olen temast varem ka natuke kirjutanud, seoses sellega, kui erinevad inimesed on (tal on valikuline mutism, mis tähendab, et ta räägib ainult oma emaga, ta ei taha ka võõraste nähes süüa). Olin siiski valmis ta endaga kaasa võtma. Õnneks läks lennukis kenasti. Kuigi ta esialgu keeldus joogist, siis toidu pakkumise ajal ei andnuki talle võimalust keelduda, ütlesin, et nad pakuvad toitu ja kas soovid loomaliha (jätsin pausi pea raputuseks) või kana (peanoogutus). Ja ta sõi! Milline kergendus! Muretsesin just kõige rohkem, kui ta äkki siin Eestis olles päris kokku ei kuiva.

Aga probleemide juurde. KLM pakub toredat 11-tunnist lendu Toronto-Amsterdam-Tallinn. Ainult kui enamasti saad oma pardakaardid juba väljalennul kätte, siis seekord öeldi, et pead seda Amsterdamis tegema. Olgu siis pealegi, ega ma muud lootnudki, sest Kirke oli ju mõni nädal sama asja läbi teinud. Ma ei arvanud ainult, et mul peaaegu samamoodi läheb nagu temal, selle vahega, et minu lennuk hilines väljalennuga ainult pool tundi, mis jättis siiski rohkem aega Amsterdami lennujaamas pardakaardi hankimiseks ehk siis check-in tegemiseks. Proovisin siis kõigepalt masinas saada pardakaarti. Tuhkagi! Esimene kord ütles uhke masin teadlikult, et ei tunne reisijat ära ja teine kord ütles, et sellist lendu pole. Tolli juures küsisin ühe proua käest, kust saan check-in teha Eesti lennule. Ta suunas mind mingi laua juurde, peale tollikontrolli. Nimetades muuseas, et ah-jah KLM ei tee koostööd Estonian Airiga! Kuigi Estonian Air kuulutab, et lend on ühine KLMiga!

Tollis pidi muidugi ametnik tükk aega H reisidokumenti uurima ja kahtlustavalt mult küsima, miks me üldse Eestisse läheme ja millal me tagasi kavatseme lennata, nõudes pardakaarte!!! ja siis koopiat piletist. Hea et olin selle välja trükkinud. Mul tekkis kergelt kurjategija/inimkupeldaja tunne peaaegu. Püüdsin seletada, et laps on mu tütre sõbranna, kes soovib väga Eestit külastada ja mu tütar juba ootab seal ees. Ta vist arvas, et küll on sellel daamil huvitav lugu välja mõeldud :) Viimaks peale pikka templi käes keerutamist ja passilehtede pööramist lõi ta ikka märgi sisse, et võime edasi minna. Selline põhjalik uurimine polnud midagi järgneva kõrval. Sest jõudes vastava laua juurde, kus kõik asjad pidid korda saama, teatas aeglase olemisega vanem daam, kes kahe sõrmega, mida kaunistasid peenelt värvitud teravad küüned, meie infot sisse toksis, et "boarding pass is unavailable" ehk pardakaarti pole võimalik väljastada! Nüüd oli vaja veelgi aeglasemalt haarata telefon ja helistada mitmele isikule abi saamiseks. Lisaks veel ütles telefon vahepeal ka üles (uhke lääne tehnika ikkagi). Ning siis saatis ta mind laua juurest eemale, et ta uurib asja edasi. Ootasin kokku peaaegu pool tundi. Kuigi tema auks pean ütlema, et ta mingi hetk käis mind lohutamas, et tegeleb asjaga. Viimaks tuli ta mind kutsuma, endal kergendusest õhetav nägu ees. Hea, et tal peale minu õieti kellegagi vaja tegeleda polnud. Millegipärast hakkas ta mult nõudma aga pagasipleteid. Mis ma oma arust olin kenasti kotti pannud koos esimeste pardakaartidega, aga ilmselt ikkagi mingil tundmatul põhjusel kuidagi eelmisesse lennukisse jäid. Tuhlasin kõik võimalikud koti nurgad läbi, aga üles neid ei leidnud. Õnneks nägi ta kahte ametnikku, kes olid just vajaliku värava juurde minemas. Need kergitasid üllatusest kulme, miks üldse selline nõudmine on esitatud. Ja kutsusid hoopis meid kaasa.

Viimaks ometi... lennuni oli veel pisut üle poole tunni aega...  Kui ma Kirkele seda lugu rääkisin, siis ta noogutas muudkui kaasa. Masinad keeldusid check-ini tegemast, aga vastav laud oli hoopis kinni selleks ajaks, kui ta sinna jõudis. Sealt tormas ta väravasse, kus bussid lennuki juurde juba inimesed olid ära viinud. Talle näidati lihtsalt suund kätte, mine jookse, vaat sinna lennuki juurde, kus inimesed seisavad :)  Ta siis jooksis, ise õieti teadmata kuhu. Ning lennuki peal ei osatud esialgu kohe midagi temaga ette võtta, sest pardakaarti ju polnud ja check-in tegemata, kuigi kohver oli ju lennuki peal. Tundub, et kohvrite eest hoolitseb KLM küll paremini kui inimeste eest!

Oh, ja muide, Estonian Air saatis oma check-in emaili, aga sel ajal olin ma hoopis lennul Amsterdami, ja oma emaili kontroll oli küll viimane, mida ma Amsterdamis hakkasin tegema. Lisaks pole kindel, kas see oleks töötanud.  Natuke hilja oleks proovima hakata, kui ma juba Eestis olin.

Kokkuvõttes ütleks, et olen valmis iga kell kitsa ja ebamugava Finnairi lennukiga lendama, kui et peaksin iga kord KLMiga oma pead vavama! (Üle Londoni lennates pole ka kunagi mingit probleemi olnud.) Mis sest et istumine ehk õige pisut lahedam ja meelelahutust võid oma käe järgi ise valida ning isegi toit on täiesti söödav! Aga meelerahu kallutab kaalukausi küll teispoole. Nii paju siis lendamisest :) Ei saa lubada ka et enam kunagi KLMiga ei lenda, sest peame ju kuidagi Torontosse tagasi jõudma või siis hoopis siia jäämagi ;)

Minu telefon Eestis on ikka sama, mis varasematel aastatel :)