Siin on pilt veel ühes emast, kelle polnud küll keegi häid soove toomas. Õnneks on nüüd neil lihtne natuke toidulisa saada meie akna alt. Kas pole kena, kui saad oma lastega nii palju olla ning omada kaaslast, kellega koos rõõmsalt pisiperet kasvatada! Aga ma pole just kindel, kas vahetaksin oma koha kergesti linnukeste omaga...
Lugesin kusagilt, et parim kingitus tööandajalt emadele on 'aeg'. Ja ma pean kahe käega oma toetust sellele jagama. Kui Kirke kirjutas, et ma jään temaga koju, kui ta haige on, siis eks ma seda pisukese süümepiinaga töö suhtes teen, aga samas millal ma ikka oma laste eest väljas olen, kui nad pisikesed on. Varsti on nad meie elust läinud, ISE hakkama saamas, ja siis oleme me üks päev need, kes vajavad nende toetust.
Mul on hea meel oma laste üle, aga samas ei näita ma näpuga ka nende peale, kes on otsustanud ilma lasteta elu seada. Kahju on ainult, kui on neid, kes vaatavad viltu emadele, kes püüavad kodu ja tööd kuidagi balansis hoida (mitte et mul oleks kunagi otseselt kokkupuudet selliste inimestega olnud :). Ja milleks lapsed tähtsad on? Hoida edasi rahvust (nagu ma väikesena arvasin, et mul peaks olema hästi palju lapsi, et eestlasi ilmas ikka palju-palju oleks), kunagi maksta kinni meie pensioni, arstiabi - Kanadas on see ikka veel tasuta (aga keegi maksab ju selle eest - ja see keegi oleme meie, kes me tööl käime...). Teisalt lugesin kunagi ühest organisatsioonist Ameerikas, kelle idee on inimkonna väljasuremine - mitte et nad hakkaks inimesi hävitama, vaid lihtsalt elamine ilma lasteta - thank you for not breeding on nende moto! (The Voluntary Human Extinction Movement).
Aga ma ei kujuta ette elu ilma oma tüdrukuteta, kuigi soovin südamest, et maailm, kus nad elama pevad, oleks natuke parem...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)