Täna sai üheksa päeva Mari õnnetusest ja Tom käis tüdrukutega peale kooli arsti juures haavast niite välja võtmas. Ma imestan, kuidas üldse see õnnestus, sest niidid olid osaliselt kuivanud vere sisse kadunud. Vähemalt sõlmed saadi siiski välja ja kui midagi veel sinna jäi, siis arst lubas need hiljem eemaldada. Toomasel oli sügisel samuti õnnetus, kus ta jalga õmmeldi (oli natuke hooletu karates), kuid tema seest saadi niidid kergelt kätte. Ta arvas, et Maril oli haav palju sügavam, sellepärast tõmmati ka kõvemini kinni. Mina nägin Mari haava - Mari ei tahtnud kellelegi teisele näidata - ja pean ütlema, see ei olnud just vaatepilt mida tasus imetleda.
Praeguseks on keskmine sõrm ikkagi paistes ja Mari ei saa seda painutada. Muidugi on ta mures, kuidas tal õnnestub laupäeval võistelda. Samas küsis ühe karateka isa minu käest, kas tüdrukud harjutavad kodus ka, sest talle jättis tõenäoliselt sügava mulje, kui nad täna jälle esitasid oma võistkonna katat. Nii ei paista väliselt, et midagi viltu oleks. Harjutamise suhtes - alguses harjutati kõvasti koduski, praegu ei tehta seda enam nii tihti. Aga vähemalt huvi on ikka olemas ja pole sugugi kahanenud, kui samas on neid noori, kellega kunagi koos harjutati, vaikselt ära jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)