Meie tänava küljel on viiekümnendatest peale reas seisnud väikesed 'bungalod'. Kunagi kui maja otsisime, siis tahtsin just sellist väikest majakest, millel ei oleks palju treppe. Ja nüüd on selle kena rea ära rikkunud uued ülemaja naabrid - serblased - kes tõmbasid vana maha ning panid uhke 'lossi' peale. Muuseas kadus ka vana vahtrapuu, millest mul oli eriliselt kahju. Aga nad väitsid, et olid tahtnud ainult ühe oksa ära võtta, kuid linn olevat väitnud, et terve puu on vana ja mäda. Millegipärast ma ei usu eriti seda. Samas istutasid nad uue väikese puu asemele.
Täna jalutasime Toomasega raamatukokku ning ma küsisin Toomase käest, kui olime sarnase 'lossi' kõrval, kujuta ette, et see oleks meie maja ja me peaksime seal elama. Ise tundsin südames, et minu jaoks ei saaks see kunagi koduseks, sellisel suurel hoonel puudub hing. Võib-olla olen muutunud väga minimalistlikuks, kuid olen väga õnnelik oma pisikese majakese ja suure aiaga. Aed oligi midagi, mis mind kõige rohkem siia tõmbas. Mäletan, kuidas peale ringkäiku majas, piisas vaid ühest pilgust aeda, et ma olin nõus pakkumise ostuks sisse panema. Teist korda nägin meie tulevast elupaika siis, kui kolisime siia. Mari oli kahe aastane ja tal oli palju nalja, kui sai läbi elutoa ja köögi ringiratast joosta. Kirke oli vaid paarikuune ja ei saanud paljut aru, mis toimumas on. Ja meil on siiani tore siin olnud olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)