Karate

Siin on fotomeenutus Kirkest viimastelt karatevõistlustelt. Kirke on olnud väga tubli, aga viimasel ajal pisut hooletuks läinud oma katade tegemisel. Väikesed vead, mis tõmbavad kõvasti punkte alla, tunduvad talle endale tühised. Ta ise ütleb, et võistlused on „for fun”, aga samas püüdsin talle seletada, kui tähtis on siiski palju harjutada ja kõike õieti osata teha. Sellega pidi ta nõustuma. Saime hiljem vaadata video pealt, mis ta täpselt valesti teeb. Ta on omaette tugev karakter, keda pole kerge murda, kui ta midagi pähe on võtnud. Ootan ainult hirmuga seda teismelise aega...

Teisalt on temas ikka veel nii palju last sees. Eelmine kolmapäev, kui olin pangaperega koos väikesel koosviibimisel ning Kirke pidi natukeseks üksi koju jääma, sest Tom läks koos Mariga karatesse (Kirke oli oma jalga nikastanud), siis jättis ta mu töötelefonile kurbi teateid, milles tahtis teada, kui kiiresti ma koju jõuan. Mu süda jooksis järgmisel päeval verd, kui neid kuulasin. Olin enda peale pahane, et siiski koju otse töölt ei läinud. Mul on juba mitu korda varem juhtunud, kui midagi koos tööl teeme (mida juhtub imeharva), siis olen ma pidanud eemale jääma, sest olen sunnitud olnud lastega olema või muud sarnast. Ma ei tahtnud taas kord eemalseisja olla ja Tom kinnitas kõik on korras...

Kirke on armas väike tüdruk, kes siis minu vastamismasina peale jäetud sõnumis muuseas ütles: „See on Kirke, Kirke T. See ei ole Mari, see ei ole Toomas, see ei ole Liisu...”


Mari võtab asja väga tõsiselt. Järgmine nädal ootab ees järjekordne vööeksam. Mari läheb noorte musta vöö katsetele. Alles kuueteist aastasena saab ”päris” vööd minna püüdma. Huvitav on see, kui palju lapsi on selle kolme aasta jooksul ära jäänud. Mõne puhul on kahju, sest nad olid nii tublid. Kuid mõnikord ei jätku lastel küllalt huvi (eriti kui see toimub vanemate sunnil) või tekivad muud hobid (nagu üks tüdruk hakkas tõsiselt ujumisega tegelema) ja nii aina edasi. Teisalt on noorte hulgas üle mitme aasta - nagu shihan viimasel vööeksamil rõõmuga teatas - kaks musta vööd, pluss üks poiss, kes on Indiast siia kolinud. Tavaliselt lõpevad tunnid sellega, et senseid ütlevad oma õpilastele koju kaasa võtmiseks häid sõnu või nõuandeid. Sama teevad ka nüüd noored musta vöö omanikud.