Jalgratastel järve äärde

Pühapäeval sõitsime ratastel Ontario järve äärde. Omal ajal, kui elasime Toomasega siia tulles suhteliselt lähemal järvele, olime pidevalt suvel seal. Nüüd on saanud järve kaldal valmis parem jalgtee ning eelmine rada on jäänud ainult ratturite kasutada. Probleem ongi selles, et linnas pole küllalt mõnusaid rattaradu, kuigi linnaisad püüavad jalgrattasõitu propageerida ning siin-seal ilmuvad sõiduteede äärde kitsad rajad ratastele. Kahjuks kipuvad aga autod just nende kohal parkima... Linnas rattaga sõit nõuab väga külma närvi, sest kõnniteel on rattaga keelatud sõita - isegi, kui need laiad on ning inimesi palju nendel ei liigu, nii pead oma koha eest tee peal autodega võitlema.

1991.aasta Toronto linnatranspordi streigi ajal olin sunnitud kümme päeva rattaga tööle sõitma. Õnneks küll põhja poole tol ajal ning suhteliselt vaikseid teid pidi. Mul ei ole külma närvi, sest siiani ei lähe meelest ära, kui pidin sel ajal kord alla-linna sõitma kõigi nende ekstra autode vahel, mille juhid tavaolukorras oleks bussi või metrooga tööle kiirustanud. Mu iga meel oli pidevalt valvel. Imetlen neid rattakuriire, kes minu meelest lausa imetrikke teevad siinsetes liiklusummikutes.

Seekord vältisime samuti suuri teid - ning kokku sõitsime umbes kolmteist kilomeetrit Ontario järve juures oleva basseinini. Kahjuks on Ontario järv esiteks suhteliselt saastatud (kuigi olen veendunud, et mitte palju rohkem, kui kunagine Pirita rand) ja teiseks jääb ta isegi imesoojade ilmadega päris külmaks (isegi põhjamaalase jaoks). Basseinis sai pisut sulistatud ning siis edasi High Park'i - laste suurele mänguväljakule. Kahjuks oskasin jälle migreeni kusagilt tee pealt üles korjata, nii kadus mul igasugune rõõm meie väljasõidust. Aga vähemalt nüüd võin öelda, et oli tore ning pidasime vaikselt aru teinekordki taoline sõit ette võtta, ainult ehk mitte nii hilja peale väljasõitu jätta nagu seekord juhtus.

Siin on pilte meie sõidust.