Külaline Eestist

Suures kassituhinas jäi veel ühest asjast kirjutamta. Sain hiljuti pangas kokku ühe kena naisterahvaga, kes külastamas oma tütre vanaema ikka koos oma tütrega, et mingid mälestused siiski jääks ehk vanaemast meelde. Eks see mure ole kõigil neil, kes oma vanematest kaugel ela. Meie tüdrukud ei näe palju oma Eesti vanavanemaid ning mul on tõeliselt kahju selle peale mõeldes.

Ise olen ma jäänud vanaemadest vanaisadest ilma. Ema isa küüditati ning lasti kusagil Venemaal maha, ema ema suri enne kui mina asjast aru sain. Ainuke keda kusagilt mälusopist suudan üles leida on isa ema, keda ma Valgamaal pisikesena külastasin. Kuid sellestki käigust mäletan rohkem, kuidas ta haigena voodis lamas. Hoopis selgemalt on meeles tädipoja lollitamised, kui ta proovis notsu seljas ratsa sõita ning mu väikese õe ja sama tädipoja riid mingi vana telefoniketta pärast. Küünis sai heina sees möllatud. Veel tuleb meelde, kuidas ilusad valged kummikud jalas mööda vihmast jalgteed kõnnin ning mingi suur madu üle tee läheb. Nii palju siis minu mälestustest vanavanemate kohta.

Tagasi sinna Eesti külaliste juurde minnes, tunnen ma alati head meelt, kui keegi ka pangast läbi astub ning me saame vahel mõne sõna vahetada, kust ja mis ja mis arvamised Eestist kaasas, mis arvamisi Kanadast kaasa võtmas. Selle noore ema ja üheteist aastase Nele puhul läks mul pisut omakasupüüdlik mõte läbi. Siin on hea võimalus mu tüdrukutel pisut rohkem eesti keelt rääkida, eriti veel, kui tuli välja, et ta inglise keel sugugi mitte kiita pole - vähemalt veel mitte. Olen alati hädas, kuidas Mari ja Kirke omavahel mängides kipuvad vaid inglise keeles oma mõtteid vahetama ning isegi Eestis pole alati suurt lootust eesti keele harjutamiseks, sest kiiresti kasutatakse ära vastupidine võimalus inglise keelt praktiseerida.

Mul oli hea meel, kui Katrin helistas ning lubas reedel läbi tulla. Olin oma imepotikeses proovinud töölt koju saabumiseks kanakoibi valmis teha, kuid hiljem selgus, et maitse kippus väga aia taha. Püüdsin siis päästa, mis päästa annab, koorisin liha kontide pealt, lõikasin tükkideks ning praadisin pannil sibula ja küüslauguga. Ei tulnud just kõige kehvem roog, nagu Tom arvas. Aga loomulikult, nagu karta oli, ei maitsenud see lastele. Tegin siis üks-kaks kartulid mikrolaineahjus pehmeks, pisut sinki ja juustu peale, ning nii said nemadki kõhud täis.

Õnneks olid minu kaks neiut päris korralikud. Kirke klappis Nelega eriti kenasti. Mari on meil siin kahe tasandi vahel ikka veel justkui laps aga samas ka mitte. Kirke hüüdis aegajalt mind appi mõnele inglisekeelsele sõnale eestikeelset vastet saama ja kuulsin, kuidas nad oma toas kinnise ukse taga toredasti mängisid. Meie ajasime niisama juttu ühest ja teisest asjast ja nagu ikka mõne eestlasega rääkides, leidsime vähemalt ühe ühise tuttava.

Kui aeg oli koju hakata minema, siis nägin, et Kirke oleks hea meelega veel Nelega koos olnud. Loodetavasti saavad nad Eestis vähemalt korragi kokku. Eelmine aasta lootsin Pääskülas mõnda mängukaaslast leida, kes kogu aeg käepärast, kuid ilmselt olid paljud hoopis huvitavamates kohtades, kui suvel linna vahel kõõlumas. Alles eelviimasel päeval tulid kaks naabritüdrukut mängima. Tegelikult ei tohi kurta, sest aasta noorem naabripoiss oli neil pidevalt seltsis ja vahepeal käis meil veel tuttavaid lapsi külas. Igav neil kindlasti ei hakanud.

Viisime autoga nad metroojaama (kuigi olin juba siis kihevil, kas mitte nad koju viia ning minna ja tuua kassipojake juba koju) ning hiljem kodus maha istudes, vaatas Kirke mulle tõsiselt otsa ning teatas: mõtle, ta aitas mul isegi ära koristada!!! Chen-Chen ei tee seda kunagi! Küll on hea, kui selline kena mälestus talle jäi!