Kiisu kojutoomise tuhinas on jäänud teine sündmus pisut kõrvaliseks. Nimelt sai Toomas reedel shodan-ho, mis tähendab pruuni vööd musta triibuga ja sama vöö teenis laupäeval välja Kirke ning muidugi Mari on olnud eriliselt tubli ning kannab nüüd musta vööd valge triibuga - tal on juunioride must vöö (pildil koos shihan Tsei Tsumuraga). Päris musta vööd saab ta alles kuueteist aastasena proovida kätte saada.
Nad on mul kõik eriliselt usinad olnud. Treenivad kolm kuni neli korda nädalas ja kui võimalus oleks, st kui ei peaks vahepeal suvel töö juurest puhkust võtma ning näiteks Eestisse sõitma, siis oleksid nad dojos vahetpidamata, sest seal ei minda puhkusele. Uksed on alati lahti ning leidub mõni kõrgema vööga omanik, kes hea meelega aitab neid, kel teadmisi-oskusi vähem on. Selles suhtes on see tõesti eriline paik, kus tähtis pole, kui palju saab karatekate käest raha välja pumbata, vaid tugevad karate traditsioonid. Juba pisikesi kõrgema vöö kandjad pannakse madalama vöö omanikke õpetama ning juhendama. Kunagi ei tohi ennast täis minna, kui saad teist värvi vöö, vaid pead austama nii nooremaid kui vanemaid.
Mul on NII hea meel, et just sinna dojosse lapsed viisin. Helistasin pisut enne ringi, kuni Honbi dojost, mis meile väga lähedal, kellegi kätte sain. Nad ütlesid, ärme räägi rahast ja muust, tule vaata-proovi, alles siis tee otsus. Muidugi võis koht mõne peenema daami-härra ära ehmatada, sest olime vanas kinomajas, mis juba aastaid ootab oma kurba saatust. Hiljem lugesin, kuidas just need 'autentsed' idamaiste võitluskunstide õpetajad oma dojod üles seavad suhteliselt odavates paikades, sest neile pole tähtis kiire raha tegemine, vaid tõesti oma oskuste jagamine. Ainult rahatähti silme ees nägevad senseid mõtlevad samas igat sorti võimalusi, kuidas lapsevanema rahakotti kergendada. Sealhulgas uhkete giide müümine või erinevate vööde arvu viimine abusurdselt kõrgeks. Tegelikult toodi vööde värvid sisse ameeriklaste jaoks, et neil oleks suurem motivatsioon asjaga tegeleda või siis ilmselt ikka raha-tegemise eesmärgil, ma pole seda nii täpselt uurinud. Kuid tean, et mingil määral matkitakse vööde erinevate värvidega seda, kuidas omal ajal giid kokku hoidev valge vöö aastatega aina tumedamaks kulus. Need vanad võistluskunstidega tegelejad lihtsalt õppisid ja õpetasid ning püüdsid nii füüsiliselt kui vaimselt aina paremuse poole.
Siin on link piltidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)