10.06.07

Kassipoeg


Siin on pilt kassipojast, kelle ma eile koju tõin...

Reedel nägime kahte kiisut pangas, kuhu alt kindlustuse Marta oli nad vaatamiseks toonud. Jaak ja Eve olid lubanud ühe koju võtta, teine jäi nii ula peale. Istusin veel peale tööd Eesti Majas, kuni Jaak lastega kohale jõudis ja nad ühe pojakesega koju sõitsid. Millegipärast läks see kassipoeg mulle väga hinge. Tegelikult arvan, kui Jaak oleks just 'minu' kiisuga ära läinud, poleks ma ehk nii palju selle peale mõelnud. Nüüd ei andnud aga mõtted kodutust pisikesest mitte rahu. Reede õhtul olin peaaegu valmis ta enda juurde tooma. Kui Tom karatest koju jõudis, siis küsis ta uudishimulikult, kus kass on...

Laupäeva õhtul käisime kiisul järel. Tüdrukud otsustasid talle nimeks panna Puma. Ja keelduvad isegi sellel teemal rääkimast, et ta kellelegi teisele edasi anda. Meie kolme-aastane Liisu ei vaata asja peale just hea pilguga ning kipub pisut kurja häält tegema. Kui Liisu ei võta teda omaks, siis ei jää meil muidugi midagi üle ja peame siiski uue kodu leidma.

Praegu hoiame Pumat oma magamistoas, millega ta juba päris hästi tuttavaks on saanud. Eile õhtul magas ta mu õla peal ja tegi ainult õnnetuid häälitsusi. Täna tuleb ta juba meie juurde ning nurrub nagu väike nurrumasin. Tõin ta korraks keldrisse, et näidata Skype'i kaudu õele ja õepojale, ja väike loomake sattus ilmselt võõrast kohast paanikasse.

Kummaline, kuidas Liisu meie majja tulek jättis mind pisut eemale kogu asjast. Olin peaaegu kartlik temaga. Pumaga on teine asi, loomulikult ainult tänu sellele, et mul on juba kassiga kogemus olemas. Mul pole kasse ega koeri kunagi olnud, samas oli neid hulgaga naabritel ja kahjuks pole lapsepõlvest just kõige helgemaid mälestusi selles suhtes.

Eks me näe, mis nüüd edasi saab. Tüdrukutele ütlesin: see on emme kass!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.