Tänu

Südame teeb soojaks, kui on neid ühispanga liikmeid, kes tõesti oskavad hinnata seda, mida me nende heaks iga päev teeme. Täna kingiti meile see ilus lillekimp, millega kaasas veel ilusamate sõnadega edasi antud kiidusõnad. Ma ei oskagi kirjeldada seda, kuidas me oma tööd teeme. Enamusel tuleb kõik südamest. Juba sellepärast, et tunneme nii hästi oma liikmeid, kohalikku eesti ühiskonda. Ainult mõni, kes halvasti ära kasutab meie lahkust, ajab vahel kopsu üle maksa, aga isegi kui nemad meiega avali rääkima tulevad, püüame kuidagi lahendusi leida. Me pole üks tüüpiline suurpank, kus kõigil on silmade ees rahamärgid. Meil pole mingit plaanimajandust, kui palju uusi kliente sisse on vaja tuua või laenusid müüa. Tean mitmeid ühispankade süsteemis töötavaid inimesi, kes on just sellepärast põgenenud suurpankadest.

Ühispangad ehk credit Unions on midagi sarnast laenu- ja hoiuühistutele Eestis. Ma ei olegi kindel, miks seda ühispangaks kutsutakse, kas see tuleb vabariigi ajast. Pole kunagi uurinud. Kuid nende põhimõte on olla kas kohaliku ümbruse pangaks või koguda enda ümber ühe taustaga inimesi, kes siis tegelikult üksteist aitavad. Omal aja oli väga raske immigrantidel laenu saada, nii panid usinad eestlasedki rahad kokku ning alustasid 'oma pangaga'. Lääne-Kanadas on ühispankade liikumine väga tugev ületades ilmselt tavapankade tegevust!

Praegu on mul kahju näha neid eestlasi, kes meist eemale hoiavad. Kardetakse, et nende finantstaust saab siinses ühiskonnas kõigile teada. Tegelikult ei saada aru, kuidas pangakontol olevad summad on meie jaoks vaid tühipaljad numbrid, mis tuleb päeva lõpul ilusti ära klappida. Vahel tuleb kusagil peol või olemisel mõni liige meile ligi ja hakkab küsima oma kontoga seotud tehingute kohta ja me peame tunnistama, et meil pole nendest aimugi. Parem ikka helistada, kui me tööl oleme või kontorist läbi astuda. Tihtipeale näeme, kuidas mitte-eestlased meid rohkem oskavad hinnata. Oleme ju eriline, ei küsi oma põhiteenuste eest mitte sentigi!

Olen siin juba üle viieteist aasta olnud ning pank on justkui teiseks koduks kujunenud. Õnneks saame kõik hästi läbi. Muidugi on siis eriti valus, kui mõni, kelle kõrval kenasti tööd rühkinud, ei osutu just selleks, kes ta välja paistis. Nüüd pean sülitama kolm korda üle õla, et seda enam ei juhtuks! On oma häid ja halbu hetki olnud ning vahel on tunne, oleks vaja vaheldust. Kuid samas on väga mugav ikka oma rutiini hoida... Eks näe, mis tulevad aastad toovad! Loodetavasti ainult head!