Esimese uudisena täna lugesin kunagi leitud 5300 aasta vanuse „jäämehe” saatusest. Tuleb välja, et ta on olnud ilmselt mõrva ohver ning tänapäeva arstiabi juures oleks vaid 40% võimalus teda sellise haavaga päästa. Nüüd uuritakse, kes sellega hakkama sai (või midagi sarnast). Ja kõik kriminullide austajad võivad oma pisikesed (või suured) peakesed tööle panna ning ette kujutada, mis juhtus või siis lihtsalt oodata, kuni keegi sellest mõttest kinni haarab ja raamatu valmis kirjutab. Aga tegelikult paneb see mõtlema, et me oleme kindlasti täpselt samade tunnete küüsis tänapäeval kui meie esivanemad tuhandete aastate tagant, mis panevad meid sooritama just selliseid tegusid, mille üle me mitte alati uhked ei saa olla.
Teine uudis oli 82000 aasta vanustest pärlitest, mis arheoloogid Marokost leidsid. Huvitav küsimus on tõstatatud: millal täpselt hakkasid meie eelkäijad mõtlema ja käituma nii nagu meie seda teeme. Minul võttis üle kolmekümne aasta enne kui otsustasin kõrvadesse augud teha (ja juuksed korraks punaseks toonitada - ainuke kord, kui oma juuksevärvi puudutasin) ning ega ma enne sedagi palju ehteid ei kandnud. Sõrmes on mul siiani vaid abielusõrmus ja Toomase sünnipäevaks kingitud sõrmus kahe aleksandriidist kiviga (mis huvitavalt värvi muudavad eri valguste all) - lastele ütlen, see on kihlasõrmus. Omamoodi tõsi, sest samal aastal me abiellusime. Nüüd on mul kombeks reisidelt kõrvarõngaid kaasa osta. Vaatan neid hommikul ja meenuvad möödunud reisielamused.
Lapsed küsivad aega-ajalt, kas oli valus aukusid kõrva saada ja siiani pole nad eriti nõudnud sama asja, kuigi väga paljud koolikaaslased juba kannavad kõrvarõngaid. Eks aeg näita, mil sõprade mõju võimust võtab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)