Vaclav Havel „To the Castle and Back: Reflections on My Strange Life As a Fairy-Tale Hero”
Lugesin Havel memuaarid laupäeval läbi. Ta kirjutab peamiselt oma ajast presidendina, kuid meenutused viivad ka varasematesse aegadesse. See ei ole mitte tavalises mõttes mälestusteraamat. Ta jutulõng hüppab presidendiks olemise ajalt aega, kui ta kirjutab raamatut või tumedasse kommunistlikku perioodi. Saingi sellepärast küllalt kiiresti lõpule, sest teatud lõigud jäid liiga kaugeks ning päriselt ei pakkunud huvi. Samas oli loos peidus nii palju tuttavat, mis käis tolleaegse korra kohta. Mul oli alati arvamine, et Ida-Euroopa riigid olid palju vabamad, alles kom-süsteemist välja tulles ja kokku saades inimestega, kes kunagi põgenesid sealt (näiteks üks härra, kes peale Ungari sündmusi 56ndal aastal sai läände), muutus mu arusaam.
Ta kirjutab põhjustest, miks just tema sai presidendiks. Kuidas punase süsteemi ajal polnud kellelgi harjumust poliitikat teha, kuuluda erinevatesse parteidesse, olla opositsioonis. Kõike seda pidi demokraatia tulles 'õppima' hakkama. Nii sattuski palju kultuuritegelasi võimutüüri juurde. Mitmed nendest olid juba aastaid koos käinud ning salaja valitsuse vastu sõna võtnud. Ta ise on oma mõtete pärast viis aastat vangis istunud.
Hästi inimlik ja kena teos. Võib-olla proovin mõne ta näidendi läbi lugeda järgmisena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)