Toronto liikluskorraldus

Tahaks kangesti täna kiruda esmaspäeva, niikuinii pole tuju just kõige kõrgem, kui tead, et pead usinalt tööd vihtuma järgmised viis päeva. Siis juhtub see, mille peale olen alati rongiga tööle sõites mõelnud. Millal öeldakse: see rong ei sõida enam edasi, kuna järgmistes peatustes kuni umbes üheksas peatus, ei saa läbi sõita. Minge palun välja ning astuge ootavasse bussi, mis viib teid just sinna üheksandasse peatusesse. Igaljuhul midagi taolist, kui valjuhäälditest tulevat kõnet mingil moel proovida ära mõistatada.

Oma peatusest rongi peale minnes sain kohe aru, kusagil on mingi jama, kuid enamasti laheneb see lihtsalt pikema ootamisega. Siis teatati, et päris mitme peatuse jagu ei ole võimalik edasi sõita (personal injury on Spadina Station - kas see tähendas, et keegi hüppas jälle rongi ette?), kuid ärge muretsege, sealt ja sealt peatusest saab bussi peale. Peale seda, kui olime igas peatuses pikalt oodanud, teatati, et bussile pealeminek saab toimuma varasemast punktis ühe võrra lähemas peatuses. Nii me siis sammusime ebalevalt High Park'i jaamast rongilt maha ning maa peale, kus juba kõik vabad kohad inimesi täis olid. Ootasin natuke, kuid kui mingist bussist õrna varjugi kusagile ei ilmunud, siis otsustasin siiski telefoni leida, et tööle helistada. All korrusel oligi pikk saba juba telefoni taha tekkinud. Varsti muidugi selgus põhjus. Nimelt oli keegi neiuke otsustanud vist oma aasta jagu kõnesid just sellelt telefonilt ette võtta. Inimesed muutusid rahutuks. Aga appi tuli kõrval oleva lehe- ja muu pudi-padi kioski omanik. Ta pakkus kõigile oma telefoni 25 sendi eest. Jäin siis oma korda seal ootama, kuid ei pidanud pikalt vastu, kui ta seal mõnega kauples, kellel polnud täpset raha anda ja kes siis olid sunnitud tema ärilt midagi rohkemat lunastama. Otsustasin mujalt telefoni otsima minna. Eriti kui piletimüüja oma klaasist kambrist kõva häälega seletas, bussid ei lähegi siit jaamast, peate hoopis järgmisesse jaama kõndima!!!

Leidsin rongiplatvormilt telefoni, kuid see ei töötanud.... Läksin tagasi idapoole suunduva rongi platvormile ning sain lõpuks telefonitoru kätte. Libistasin 25 senti sisse, valisin numbri ja siis teatab masin: pane veel 25 senti sisse. Mis ajast selline muutus on toimunud??? Muidugi polnud mul rahakotis peale kahedollarise mündi midagi muud ja ma otsustasin, et nii kallist kõnet ma ka ei hakka tegema. Loovutasin oma koha telefoni ees, kuid järgmine proua jäi sama nõutult masina karmi nõudmist põrnitsema. Sel ajal tuhnisin ma oma koti läbi. Leidsin ühe shokolaadimündi (millal see mu kotti sai?) ja oma migreenitablettide vahelt veel 25 senti ja oleks võinud selle peale rõõmutantsu lüüa. Sama õnnetu proua teatas, küll mul ikka vedas. Praegu aga kehtisid hundiseadused.

Telefon tirises mitu korda, miks nad vastu ei võta, kas nad otsustasid oma autod täna koju jätta ning olid samuti metroovangis. Lõpuks Krista siiski vastas ning lohutas, ta kuulis sellest juba hommikul uudistes. Nagu teada sain, oli juba terve jant kestnud vähemalt tund aega, lisaks ei olnud ühes jaamas elektrit. Nii palju minu uudiste kuulamisest või vaatamisest. Esimese puhul kipub meil mängima hoopis Kuku raadio (ei ole Torontos palju kasu) ja teise puhul ei saa me eriti jaole tüdrukutega, kes peavad oma multifilmid ära vaatama. Vahel siiski pigistan korraks end vahele, et vaadata, mis riided selga peaks panema, st milline ilm tulemas on. Nad on tegelikult ka sellest huvituma hakanud, sest siis on põhjust emale vastu vaielda, kui ema tahab, et nad soojad kasukad selga ja labakindad kätte peavad panema.

Kuna rong ida poole tuli just siis ette, läksin peale, vähemalt pääsen natukenegi edasi ja eks ma võin siis need viimased peatusevahed jala käia (sest nüüd lubati juba pisut kaugemale sõitu - jälle muidugi busside peale, kuid mul ei olnud mingit usku enam bussidesse). Istusin, lugesin raamatut ning Ossingtoni jaamas paluti kõigil oma koli kokku korjata ja rongiga hüvasti jätta. Terve platvorm oli paksult inimesi täis. Kusagil eespool seisis üks metrootöötaja, kes kamandas inimesi tänavatasandile minema, ikka busside juurde. Huvitav, miks siis ikka nii palju inimesi seal seisis??? Tahtsin möödaminnes küsida, kas saan jala minna ja siis oma piletiga sealt jaamast sisse minna, kust rongid ikka edasi käisid, kuid just enne mind seletas ta ühele kenale prouale, ta peab inimesed siit ära saama - ohtlik, kui neid karjas nii palju on, aga samas teadis ta, et liiklus läheb jälle käima umbes viie või kümne minuti pärast.

Nii oligi, kui trepist üles kõndisin, tuli juba rõõmust säravate nägudega isikuid vastu, sest rongid käivad!!! Mina tegin veel ühe kiire otsuse, ei kavatse tagasi minna, kus suur trügimine ja nügelemine. Sõitsin hoopis paar peatust tagasi lääne poole, et siis uuesti idasuunas tee ette võtta, juba palju rahulikumas miljöös. Kahetsesin ühte asja, oleksin võinud kohe jääda High Parki, kus meid esimest korda maha aeti ning oodata seal kõik see ootamine ära. Muidugi oli pisut põnevust, teadmatust, kuid tavalise pooletunnise metroosõidu venimine kahe tunni peale andis äkki lõuna ajal tunda. Olin kuidagi eriliselt väsinud ja tujutu. Leian, et Toronto Liikluskeskus oleks pidanud kõike paremini organiseerima, rohkem teateid edasi andma ning leidma inimesi, kes seletanuks ning suunanuks (või kelle kallal natuke kiruda oleks võinud - ilmselt sellepärast hoitaksegi eemale)!