Jänku

See ei ole mitte meie järjekordne uus pereliige. Ainult Lydia poja Eriku jänku, kellel nimeks eesti päraselt Karamell, aga paberite järgi vist Caramel. Meil on kord jänku olnud paariks nädalaks hoida ning see kogemus tegi meile selgeks, et hoolimata sellest kui armas jänes võib välja näha või mõne arvamusel ka väga tark olla, ei taha me kunagi jänkut endale kaaslaseks. Leidsime tema pabulaid veel mitu kuud hiljem kusagile peitu pugenult. Tegelikult pole ju ta pabulad liiga hullud, sest on kõvad. Kui ikka kass kogemata oma asja mujale teeb, siis pole puhastamine mitte kõige meeldivam. Õnneks juhtub seda imeharva ja ainult siis kui Liisu väike oli. Kasside puhul ei jõua ma ära imestada, kuidas juba nad pisikesena teavad, kuhu minna ja mida teha! Puma ei oska veel ainult korralikult liiva peale kraapida. Tänapäeva liivade puhul on muidugi nende kasti puhastamine lihtne ka väikestele lastele!

Oleme Liisut ja Pumat kokku lasknud, kuid siiani ei näita kumbki suurt sõprust üles. Liisu on küll nuusutanud huviga, kes see sissetungija on. On ka paar korda käpaga löönud, kui Puma liiga lähedale ootamatult satub. Samas on Puma juba meile kõigile hinge pugenud.

Veel meie külaskäigust Lydia juurde. Pidu lõppes meie tüdrukutele naabrilaste juures basseinis, kuhu nad täis riietes mängu käigus sisse hüppasid. Küll oli hea, et meil autos mingi vana jope oli ja soe tekk. Tegelikult oli Lydial meile anda mõned vanad Eriku jalgpalli t-särgid ja lühikesed püksid. Nii saime ikka autosse ja koju sõitma hakata. Usun, et lastel oli vähemalt tore, kuigi ega nad hiljem oma tegu väga arukaks ei pidanud. Lapsed on ikka lapsed...