Raamaturiiul

Fred Pearce „The Last Generation: How Nature Will Take Her Revenge for Climate Change”
„This is an engrossing, spine chilling, trenchant book" - nii kirjutab üks lugeja. Ma lugesin seda raamatut ning tundsin, kuidas inimkond on ükskõik, mida ta ka ei tee, hukule määratud. Tänapäeval räägitakse palju kliima soojenemisest, aga samas on tähelepanelik lugeja kindlasti kuulnud ka sellest, kuidas kliima on pidevalt muutumas, isegi kui meie midagi selles suhtes ei teeks. Mõned teadlased ütlevad, et uus jääaeg peaks juba alanud olema. Kas meie tegevus on selle ära hoidnud? Mul ja ma kujutan ette enamusel inimestest on olnud arvamine, et muutused võtavad pikka aega, kuid tänapäeva teadlased kinnitavad (ka selle raamatu autor), muutus võib toimuda kümne/kümnekonna aasta jooksul. Näitena tuleb meelde igivana kakstuhat aastat kestnud Lõuna-Ameeriklas maiade omal ajal kõrgelt arenenud tsivilisatsioon oma kümne miljoni elanikuga, mis hävis mõnekümne aastaga. Ainult sellepärast, et üle kümne aasta valitses seal põud... Ta räägib väikesest jääajast 350 aastat tagasi, mil paljud inimesed Euroopas nälga surid. Mõtlesin ka Eesti peale tol ajal... Viimase viiekümne ning eriti kolmekümne aasta jooksul on ilmad pidevalt soojenenud tänu just tööstuse arengule. Ja nii võime vist tõesti öelda, et kui meie lapsed olime, olid talved külmad ja lumerohked. See ei ole lihtsalt mingi kena lapsepõlve mälestus.

Absoluutselt traaagiliselt mõjuvad tema ennustused, et juba selle sajandi keskel võib meie maakeral drastilised muutused toimunud olla. Tekib selline lootusetu tunne, millise kodu me oma lastele jätame... Pealkiri viimasest põlvkonnast ei tähenda, et inimesed ongi kohe-kohe kadumas. Oleme viimane põlvkond, kes on suhteliselt pika stabiilse kliimaga elada saanud.



Debi Gliori „Pure Dead Magic”
„Pure Dead Wicked”
„Pure Dead Brilliant”
„Pure Dead Trouble”

Neli raamatut ilmselt palju pikemast sarjast, mille Mari raamatukogust koju tõi ja mille mina vahelduseks samuti läbi lugesin. Hästi tore lugu perest, kes elab vanas lossis Shotimaal ja kus lisaks emale isale (kellest ema võtab nõidumise kursusi, mitte väga edukalt) on peres Titus, tema õde Pandora, beebi Damp ja nende lapsehoidja Mrs. McLachlan (kes ilmselt on tõeline nõid) ja sünge kokk, kelle valmistatud toidud kõlbavad ainult prügikasti täitmiseks. Lisaks on neil seal rääkivad jeti, legendaarne olend, kellel kotka ülakeha ning lõvi alakeha, järve koletis, kes armub majas elavasse draakonisse ja krokodill, kes otsustab taimetoitlaseks hakata. Samas võid kohata Saatana teenreid, kes juba sajandite taga hingi püüavad ning oma mobladega ülemustega ühendust peavad. Kuidas majaroti pojad world wide web'i ära kaovad.
Tänapäeva ellu, kus kasutusel tehnika viimane sõna, on segatud müstiline ja absurdne. Hea lugemine eriti selle viimase masendava kliimaraamatu järel.


Sebastien Japrisot „A Very Long Engagement” 1993 ilmunud romaan, mille leidsin Postimehe raamatureklaami lehekülgedel. Nagu hiljem sain teada, on selle ainetel mõned aastad tagasi film valmis tehtud. Väga kena raamat, mille oleksin äärepealt alguses kõrvale pannud, sest olen püüdnud vältida teoseid, mis liiga traagilised. Millegipärast tulevad mul iga väiksemagi kurva lõigu peale imekergesti pisarad silma. Nii siingi! Pidin osa lehekülgi metroos sõites lugemata jätma, sest kuidagi piinlik on pisardada kõigi nende inimeste seas, kes tõsiselt mõtlevad eeloleva tööpäeva peale. Tegelikult osutus see piiritult ilusaks, oma tõsise teema kõrval huvitavaks lugemiseks, milles noor naine suudab välja uurida, mis tegelikult juhtus tema kihlatuga esimeses maailmasõjas. - Milline mõttetus on sõda...

From Publishers Weekly
After a court martial in January 1917, five Frenchmen convicted of self-mutilation (in order to avoid combat in WW I) are dragged along the network of zigzagging trenches to the improbably named frontline trench, "Bingo Crepuscule." What exactly happened in Bingo is as labyrinthine as the trenches themselves, but Mathilde Donnay, the fiancee of one of the soldiers, is a determined young woman whose wheelchair is unable to contain her fiercely independent and willful spirit. Aided by an indulgent, well-to-do father, a generous private investigator, soldiers who survived the conflict and the families of those who didn't, Mathilde begins the long and spotty process of re-creating events. This 1991 Prix Interallie-winner is no linear mystery: over the course of several years, Mathilde must piece together redundancies, misremembered details and deliberately obscured clues, all further mangled by the chaos of war. Mathilde is not easy to love. If she is spunky and smart, she is also spoiled, making it sometimes hard to believe that so many people stumble over themselves to help her. Still, Japrisot's ( The Sleeping Car Murders ) eloquently easy, almost offhand style (nicely translated by Coverdale) makes even throwaway lines remarkable ("Fayolle actually spoke to him, saying a few unforgettable words he can't recall at the moment"), and his re-creation of the nobility, futility and horror of trench warfare is harshly beautiful.
Copyright 1993 Reed Business Information, Inc.