30.03.16

Mis edasi peale gümnaasiumi


Täna teatas Kirke, et ta on lisaks kolledzhite neljale kursusele ka Toronto OCAD Ülikooli vastu võetud, mis võrdub vast Eestis Kunstiakadeemiaga (ma panin siis kohe kõrvale ka ühe kunstilise foto :P ).  Erialaks tööstusdisain. Tegelikult taotles ta sama kohta Humber kolledzhis, aga lõpuks oli nii laisk, et ei saatnud oma portfooliot sisse. Selleks oli vaja spetsiifilised joonistused teha lisaks oma töödele. OCAD puhul oli vaja 10 või 12 tööd sisse saata, mis ta siiani teinud on. Eks suuresti mõjutas vastuse saamine George Brown College käest, kus teda oodatakse hambatehniku erialale õppima. Ta läbis edukat selleks puhuks ettenähtud katse. Kirke ise muidugi kaldus millalgi sügisest disaini poole, kuid arvestades, et ta juba 3-4 aastasena soovis habaarstiks saada, siis tehniku amet on natukenegi sellega seotud ;) Mitte et ta kuidagi kahetseks, et arstiks ei õpi. Nii palju kui me uurinud oleme, on tehnikuna töö palju vähem närvesööv. ja selle elukutsega inimesed nende hulgas, kes kõige rohkem rahul oma tööga. Disainerite puhul on aga konkurents tõenäoliselt päris suur. Huvitava märkusena võib lisada, et pigem on siiski parem kolledzhis disaineriks õppida kui ülikoolis. Need lõpetajad pidid paremini tööd leidma, sest omavad rohkem praktilist kogemust.

Tom kirjutas juba natuke Kirke valikutest ja mõtetest edasiõppimise suhtes. Hetkel on ta siiski otsustanud hambatehniku kasuks, millele ta ka jah-sõna andis. Mis muidugi ei tähenda, et ta veel ära ei saa öelda. Just ülikooli kasuks. Aga ta on päris praktiline ning annab endale aru, et parem ikka omada konkreetset elukutset. Kõike muud saab ka tulevikus selle kõrvalt teha, eriti muidugi kunstiga tegeleda. Aga miks ka mitte arvutitehnoloogiat juurde õppida ;) Ma ütleks, et õnneks ei ole me ka sellised (tüüpilised eestlastest) vanemad, kes sunniks last ülikooli minema, sest midagi madalamat tema lapsele ei kõlba. Meie meelest on tähtis, et lapsed ise rahul on oma valikutega. Me ei hakka ju noorte elu nende eest elama. Eks muidugi aitasime nii palju kui saime ja oleme toeks, kui ta siin aru pidas, mis edasi teha. Aga lõplik valik jäi ikka temale.

3 kommentaari:

  1. Kui põnev!
    Paljud mõtted leiavad kaja ka siin meie maal, meie peres. No näiteks see, et ülikool ei olegi alati see parim variant. Aga see on 'maharahunenud', küpse ühiskonna tunnusjoon. Enam ei pea saavutama ja näitama, vaid oluline on iseendale oma raja leidmine. Või mis? See mis praktilisse poolde puutub, siis olen nõus, et ülikoolis ei pruugi tõesti saada seda 'on the field' kogemust, mida tulevikus tööd otsides nii oluline on omada.
    Igatahes palju edu ja särtsu Kirkele!!!!!

    VastaKustuta
  2. Õige jutt. Mul ka tütar õpib hoopis ametikoolis juuksuriks. Kuigi tegelikult tahtis ülikooli minna ja valmistus selleks. Sisuliselt viimasel hetkel mõtles ümber. Aga peaasi, et ise rahul on. ☺

    VastaKustuta
  3. Aitäh mäemamma :) Vaatame, mis ta siin lõpuks otsustab. Eks meie suureks üllatuseks on muidu parasjagu laisk laps pea igale poole vastu võetud, kuhu ta oma soovi avaldas! Ainult kahest ülikoolist pole veel vastust, mis ei tähenda midagi, sest nad teatavadki hiljem.
    Ma olen ka tõesti seda meelt, et parem mingi amet ja mitte kõrge kraad. Tean liialt palju neid, kes peale kraadi kättesaamist ja tulutuid tööotsinguid lähevad hoopis ametit õppima. Parem juba kohe amet kätte saada.
    Sille, siis on teada, kuhu juuksuri juurde tulevikus minna ;)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.