Kuidas ma eelmise foto kinni püüdsin. Olen enamus linnupilte saanud läbi akna pildistades kätte. Seekord olin just lindude toidulauda täitmas ning jäin värava juurde seisma, kui märkasin, kuidas linnud tagasi tulid. Tõin kärmelt fotoka ning proovisin siis ühe fotosessiooni läbi viia, kuigi käed hakkasid küll lõpuks päris kõvasti külmetama. Väljas on endiselt jahedavõitu. Raske oli ka läbi okste lindu fookusesse saada. Aga ikkagi sain lõpuks pildi kätte, ikka selle eelmise postituse oma, see on minu hädine katse, kuigi pole ju selgi midagi viga, arvan ma. Ilusad oksad ju :)
Täiesti iseenesestmõista imetlen ma kõige rohkem seda punasesulist aknatagust külalist :)
Eilse vabariigi aastapäeva fotomeenutusi. Otsustasin töö juures, et lähen ikka Toronto raekoja ette traditsioonilisele lipuheiskamisele kohale. Mul pikk päev ja sain oma vaheaja varem välja võtta. Kuna ilm väga külm ja lausa vastikult tuuline, siis mõtlesin osalejate ridu täiendama minna, sest kes neid muidu kangeid eestlasi tea, äkki istuvad hoopis soojas toas :) Sattusin siis Korp! Filiae Patriae esindajate pildile, kuigi ma enam väga aktiivne liige seal pole :P Aga nad kutsusid mind kohe enda sekka, kui kohale ilmusin. (Veel fotosid Eesti Elu leheküljel, parempoolne nende käest laenuks võetud).
Allpool mõned fotod Toronto Eesti Maja ees. Oli tõesti tuuline. Alumisel vasakpoolsel pildil on see hästi näha, kus tuul lund üles keerutab. Muide, mu laud on kohe lippude taga olevate akende taga (ülemine vasakpoolne foto). Nii et mul oli terve päev kena vaade lippudele, kui just töö kõrvalt rohkem aega oleks neid imetleda :D
Toronto vaevleb hetkel kõige külmema veebruari küüsis, mis aegade hämarusest mäletatakse, või vähemalt sellest ajast, kui ilma kohta märkmeid hakati tegema. Nii et riputan hoopis vabariigi aastapäeva puhul üles meenutuse suvisest Eestist, kui tüdrukud laulupeol olid (pealtvaatajatena siiski). Nende jaoks selline esimene teadlik mälestus, sest varasema käigu puhul olid nad liiga väikesed. Tore, et nad olid nõus rahvariidedki selga panema :) Ehk mõni märkas kahte blondi neiut rongkäigust osalejatele lehvitamas ;)
Kalli kaasa poolt kingitud. Ta teab, et mulle lõikelilled väga ei meeldi :P Ja orhideedest ning alpikannidest ma kunagi ära ei ütle :D Meil on ka endiselt maa kenasti valge. Külma on nii palju, et parem on, kui soojalt riidesse paned. Põhjatuul on läbilõikav. Sõbrapäeva puhul küpsetaks hea meelega koogi, aga meie pliidiahi protesteerib. Eile pidin leiva ahju panema, aga selle asemel et kuumaks minna, hakkas kurjalt minuga pahandama. Lõpuks sättisin taigna leivamasina vormi, kus ta eriti rohkem ei kerkinud kahjuks. Masinal on õnneks ka ainult küpsetamisprogramm olemas. Sai valmis küll, mis ei tähenda, et ideaalselt ja tulevikuski kasutama hakkan (muidugi kui ahi ikka edasi minuga kiuslik on). Aga leib on siiski söödav.
Ega see linnukese elu kerge ole, kui lume alt toitu vaja leida. Mul jätkub endiselt toredaid hetki neid toites :)
Mitte nii väga jahe ka, aga parasjagu, et ikka soojad sallid ja mütsid ligi hoida :) Panin selle temperatuuri pildi üles eelmise postituse küsimuse peale, kui külmaks siin võib minna. Võib muidugi veelgi külmem olla, eriti põhjatuultega, kui nina jahedast sinine (tuulefaktoriga mõnikord lausa 30ne ringis). Selle peale võiks öelda, et tüüpiline Kanada nagu tihtipeale ette kujutatakse, külm ja lumine. Kuigi Torontos võib mõnikord ka terve talve peaaegu lumeta üle elada, tänu suurte järvede lähedusele. Ja suved on ju siin pea troopilised, niisked ja vastikud. Nii et ühest äärmusest teise. Kui aga tõelist külma tunda, siis võib loomulikult inuitide maale minna või preeriaaladele. Kui Torontos on hetkel -9, tuulefaktoriga -15, siis seal on -15, tuulefaktoriga -23.
Veebruar on siiani küll lume poolest üsna rikkalik olnud. Lisaks, ütleks, et päris jahe on ka. Eilsest peale on pidevalt lund alla tulnud. Õnneks mitte liiga tihedat, aga parasjagu, et teed libedad hoida. Esimest korda sain tunda, kui autoga pidurdades lihtsalt midagi ei juhtunud. Õnneks meie tänava otsas, kus liiklus peaaegu olematu. Ja ega muud polnud, kui ei saanud kohe vasakule pöörata. Tunnistan, et talvekumme meil all ei ole. On all-season, millega siiani päris hästi hakkama saanud. Aga auto on meil vana Fordiga võrreldes ka selline pisike ja mitte nii võimas :) Ilmselt tasub siiski talvekummid tulevateks talvedeks alla panna, sest hoolimata kliima soojenemisest jätkub meil siin lund ikka parasjagu.
Ma arvasin alati, et omal ajal tekkisid paratamatult kõverikud teerajad ja hiljem teed, sest mingist takistusest (suur kivi, mäeküngas jne) kõnniti lihtsalt kõrvalt mööda. Siin aga hea näide, kuidas täiesti lagedal maal võivad kellegi esimesed jalajäljed jõnksu sisse teha, tundub et lihtsalt niisama, naljaviluks :-). Keegi on küll proovinud ka rada otsemaks viia (parempoolne rajake), aga kes see lumme tahab sumpama minna, kui kõrvalt saab lihtsamalt. Ja mina kõnnin ka varmalt sealt, kus lihtsam, mitte sealt kus otsem :-)
Mulle hakkas täitsa meeldima täiskuuga fotokas kaasa võtta. Seekord läks natuke kehvemini, sest meil on üsna lumine ja pilvine olnud. Siin siiski üks foto kuuvalgusest. Huvitav fakt Põhja-Ameerika muistsest kultuurist. Nimelt kutsuti veebruarikuist täiskuud "näljaseks täiskuuks" või "lumekuuks", sest rohke lumi ja külm ei teinud jahipidamist/toiduhankimist sugugi lihtsaks.
Kui seda lund vaid rohkem oleks... ma olen ikka täielikult talveinimene :)
Toronto sai paraja sahmaka lund kaela. Hommikune liiklus ja ühistransport näitasid oma halvemat poolt. Metroo puhul on probleemiks see, et osaliselt tuleb tunnelitest lume kätte välja, lisaks signaalide mittetöötamine, näpuotsaga tuletõrje väljakutseid (kui inimesed loobivad prahti rööbastele ja see põlema läheb) ja et asi huvitavam oleks, minestavad sõitjad, kes pole harjunud, kui vagunid liiga täis on. Või midagi sarnast. Jõudsin siiski suht õigeks ajaks tööle. Kuigi esimest korda otsustasin, et astun lõpp-peatuses ootava rongi peale, mis oli väga täis. Tavaliselt ootan järgmise ära, sest siis saan kindlalt oma raamatuga kuhgi istuma. Nüüd siis tähendas see, et seisin pea kogu tee püsti (mida ei ole ju palju, umbes pool tundi tegelikult, kui kõik kenasti liigub). Aga jäin ellu :) Huvitav oli see, kuidas ma seisin üsna vaguni keskel, ja kuigi uste peal olid inimesed väga tihedalt koos, nii et lausa paljud peatuses ootajad isegi ei hakanud peale trügima, siis minu ümbruses oli üsna lahe. Valmistusin juba kilulikuks seismiseks, aga ei tulnud sest midagi välja, kus saan ümberseisjatele toetuda, pidin ikka oma jõuga püsti püsima :D Oh, neid üliviisakaid kanadalasi küll... Siin veel Tomi jutt ja pildid Kokost, kes lumes möllab.
