Üks üle 50nene vähiravi lõpetanud naine, kellele soovitati palju kõndimist, leiab, et ta poleks sellega hakkama saanud, kui poeg poleks talle mängu tutvustanud. Ega ma isegi naljalt niisama ei kõnniks, kui koeri kodus poleks. Teine üle 80nene mängib pojapoja telefonil, lubas kohe ka endale muretseda. Tema meelest tore nii paljusid väljas näha - minagi imestasin hiljuti, kui palju noori tänaval näen, süda läks lausa soojaks. Mõni mängib lausa perega. Keegi arvas, et mängu võiks fitness rakendusena reklaamida. Soovitatud 10 tuhande sammu asemel päevas kõnnitakse kaks või kolm korda nii palju. Lisaks on lugusid, kuidas suhtlusprobleemidega inimesed justkui avanevad imeväel. Mitmed on kõvasti kaalu kaotanud! Muidugi, kui toas logelemise asemel kilomeetrite viisi kõnnitakse! Kui keegi näitabki näpuga, oh, kui kole arvutisõltuvus, siis tuleb arvestada, et vähemalt nüüd nad liigutavad end toas istumise asemel 😁
Ja nagu mu tütred ning nende sõbrad ütlevad, siis enamus mängijaid jäävad siiski normaalsuse piiridesse, jälgides ümbruses toimuvat. Ullikesi leiduvat igal pool ja nendega võib muudes olukordades veel imelikumaid asju juhtuda. Keegi võiks statistikat teha, kui palju õnnetusi nii ja nii mitme mängija kohta ;)
Muidugi on kahju, et ainult mingi mäng suudab meid liikuma panna, kuid kõige suurem üleüldine probleem on esiteks selles, et arvutid/telerid on meie ellu tulnud oma heade külgede kõrval ka halbadega (mängusõltuvus), mis meelitavad inimesi päevade viisi ekraani ees istuma (millele ma ei näe mingit lahendust, sest inimene on üldjuhul väga mugav, isegi Pokemoni mäng huvitab meid vast mõni kuu ning vajub siis enamuse jaoks unustuse hõlma); ja teiseks, et me oma lapsi lõpmatult kaitseme.
Kui keeraks kella tagasi aega, mil mina laps olin (nii umbes pool sajandit tagasi). Iga vaba hetk sai õues ringi joostud. Ja lisaks tuntud mängudele oma mängusid leiutatud. Kui selle aja tõstaks nüüd tänapäeva, siis kujutan juba ette, millised pealkirjad meedias esilehel oleks... Minu mängukaaslastest on kaks oma mänge mängides surma saanud, üks neiu väga raskelt vigastada (õnnelik õnnetus võib lõpuks siiski öelda) ja teised, mina kaasa arvatud, lugematuid kordi kergemate vigastustega koju longanud. Mõni olukord minu enda lapsepõlves ajab külmajudinad peale, takkajärgi targana ei tahaks küll et oma lapsed sedasama oleks teinud :D Aga enamus meist ju kasvas üles. Loomulikult ei kirjutatud tolle aja ajakirjanduses sellistest õnnetustest. Keegi ei teinud kära, kui ohtlik õues omaette mängimine on, kuidas oleks parem, kui keegi meie tegevust kontrolliks, veel parem kui kodus istuksime ;) Sõnu ikka loeti peale, aga kes neid sõnu jõudis kõiki meeles pidada... Looduslik valik toimis. Nii nagu mu enda tüdrukud irooniliselt mainivad, kui keegi targutab, kuidas Pokemoni mängimine elu ohtu seab.
Nüüd siis on üks mäng välja mõeldud, mis paneb igas vanuses inimesi oma pepu sohvalt üles ajama, ja meil on kohe katastroof käes (ok, ma liialdan natuke, aga ikkagi...). Huvitav on muide see, et nii nagu mängu tootja on näinud Pokemoni mängude kasutajate vanust kasvamas, siis sama on juhtunud nüüd. Väga palju on 30neseid, kes nostalgitsevad esimest videomängu. Minu tüdrukud ja nende sõbrad mäletavad rohkem Pokemoni multikaid ja kaarte, mida koguti (nad mul kohe 19 ja 21). Isegi sai nende kõrvalt ju telekat vaadatud :D Peaks ka nostalgitsema hakkama ;)
Ma ütlen kohe, et ma ei kaitse ega tee seda mängu maha. Olen üsna neutraalsel seisukohal. Lihtsalt kõige negatiivse kuulmisest lõpmatuseni tüdinenud. Sest olen veendunud, et enamus mängivad täiesti arukalt. Mul on peaaegu et tekkinud hoopis mõte ise mängima hakata - kuigi mu arvutimängude mängimise isu ammu kadunud - , et sellest fenomenist paremini aru saada 😁 Eks ma annan teada, kuidas mul siis läheb :P
