15 aastat tagasi alustasin selle blogiga, sest nõnda tundus see kõige lihtsam viis oma ja laste toimetusi jagada perede ja lähedastega Eestis. Blogi on küll natuke rännanud ühelt platvormilt teisele ja isegi uue nime alla läinud, aga ta on mul ikka seesama ja ainuke. See aasta on samas olnud kõige vaesem postituste osas. Tahaks justkui rohkem. Sest mulle meeldib ju kirjutada ning "tarka juttu" ajada, aga teisalt olen ikka tugevalt tööpinge all, mis võtab lihtsalt igasuguse energia.
Nüüd aga tundsin, et ma lihtsalt pean eraldi natuke targutama. Kuulasin mõni päev tagasi
Täitsa pekkis taskuhäälingut septembrist. Külas oli Sandra Vabarna, kes muidu rääkis väga kena ja huvitavat juttu, aga üks asi ajas mul harja kohe väga punaseks. Kui ta rääkis oma lastest, kelle ta harjutas iseseisvalt oma toas magama. Kusjuures tema arvamus oli, et iga lapsega saab seda teha (väikese mööndusena siiski, et kui laps juhtumisi pole kuidagi haige, ma ei hakka täpsemalt praegu üle kuulama). Tema lasi oma 4-kuusel beebil poolteist tundi nutta ja oligi korras! Mis mind kõige rohkem häiris oligi tema suhtumine, et
iga laps on nõnda painutatav. Nüüd mõtlesin kahe asja peale (õieti kolme, aga sellest kohe lähemalt).
Esiteks, ma loodan väga, et üksi ema-isa, kes hädas oma laste magamajäämisega ning valutavad südant, kuidas ikka sellega kõige paremini hakkama saada, jätavad siiski kuuldu kõrva taha panemata (isegi kui seda on jaganud tuntud inimene, kes saanud lausa arengutreeneri koolituse). Mul on ausalt hea meel, et Sandra sai nii kenasti oma lastega hakkama. Kuid ma tema asemel teeksin suure vahe, mida oma lastega ette võtan ja mida soovitan. Sest lõpuks peab see kõik olema siiski seotud sinu endaga ja sinu suhtega oma lastesse. Kuidagi võõrad ja aegunud tunduvad sellised väljaütlemised. Või olen ma olnud väikelaste kasvatusest nüüdseks tükk aega eemal, et ringiga on tagasi tuldud sinna aega, kui mina pisike beebi olin :-) Mina võiks ju rääkida sellest, kuidas pidin Kirke enda juurde voodisse võtma, sest see oli ainuke lahendus, kuidas suutsin välja magada ja mitte zombistuda. Kas ma lähen ja ütlen, et kõigi lastega saaks nii teha (mitte et keegi mind palju kuulaks)? Kindlasti mitte! See oli minu lahendus. Jah, jaga oma kogemusi, aga ära tekita olukorda noortele vanematele, kes südant kõvaks tehes just nii talitavadki, sest teine ütles, et nii on õige... Kuulake ikka oma südant ;-)
Teiseks, tõin end lastekasvatuse lainelt tänapäeva, mil ma asendusvanaema rolli olen enda õlgadele võtnud, ning mõtlesin, mida ma päriselt tahan meenutada sellest ajast, kui mu enda lapsed pisikesed olid. Kas tõesti seda, kuidas ma poolteist tundi kuulan lapse nuttu ja ei reageeri sellele. Või siis hoopis seda, kuidas me pisikese Kirkega justkui sümbioosis magamise ja kõige muuga hakkama saime. Kas inimene pole mitte üks sotsiaalne isend, kes on alati oma lapsed lähedal hoidnud, et nende "appihüüetele" ehk nutule reageerida. Ma ei kujuta ette, et meie ürgsed esivanemad panid oma lapsed teise koopasse ning harjutasid neid omaette magama. Mida õieti tähendab see lapse psüühikale, kes on jäetud oma murega üksi. Muidugi ei saa beebi nuttu võrdsustada näiteks 2-aastase jonniga. Beebi ei oska ju muud, kui nutta, kui tal pole hea olla. Kas nõnda kasvavadki tegelikult need lapsed, kes lasteaeda jättes ei suuda ema kleidisabast lahti lasta? Ma ei tea... Aga meenutades, kuidas me oma tütardega olime, siis kes teab... Kuigi meie tüdrukud pole lasteaias käinud (samas 4-aastaselt kooli minek on ka paras katsumus), siis on nad olnud suvelaagris. Nad on sinna muretult jäänud, sest teavad, et me oleme neile olemas, kui nad meid vajavad. Me ei lasknud neil kunagi omaette nutta, sest ühiskond on otsustanud, et lapsed peavad oma toas iseseisvalt uinuma. Ükskõik, kuidas siis ka sinna jõutakse. Taevake, me ju muretseme ka oma kassi või koera üle, kui nad õnnetult niutsuvad, kui nad oma uues kodus peavad emata hakkama saama. Loomulikult oleme seal ju nende jaoks. Või äkki kõik ei olegi...?
Ja nüüd siis kolmandaks... Sandra nimetab ühes teises lõigus, kuidas lapsed on kui väikesed inimesed, kelle jaoks legotorni ümberminemine on sarnane samale tundele, kui me näiteks oma läpaka maha pillame. Kuidas me ei saa lapsele öelda, et ah, pole midagi. Samas ei tekita tal mingit probleemi jätta laps pooleteiseks tunniks karjuma. Kas pole natuke vastuoluline...
Fotod on Marist ja Kirkest. Millegipärast ei leidnud ma Kirkest magavat pilti, vist sellepärast, et ta kogu aeg üleval oli :D Aga mõtlesin, kas tõesti tahaks ma lasta sellel armsalt naerataval neiul oma mure ja nutuga üksi jääda.
