30 aastat pangatööd

 "Sa teed, et on hea koht töötada," kirjutas üks noor töökaaslane mulle. Ma olen väga nõus, et ülemused määravad suuresti ära, kui hea meelega sa tööle lähed. Aga samas on nii tähtis, et töökaaslased oleks ka sellised, kellega päriselt tahad koos olla.

Teema on muidugi üleval, sest mul täitus 1.detsembril 30 aastat tööd ühes ja samas kohas. Pangas, mis kandis veel paar aastat tagasi Toronto Eesti Ühispanga nime, ja mis nüüd teada-tuntud kui Northern Birch Credit Union. Mõnes mõttes parem nimi, sest esimest aeti aegajalt segamini Eesti Ühispangaga Eestis või siis arvati, et Torontos asuv pank ongi mingi Eesti panga filiaal. Nagu kord, kui üks eestlasest külaline lausa meie peale tigedaks sai, et kuidas tal polegi võimalust oma rahale ligi pääseda... me oleme ju Eesti Ühispank.

Aga eks need olegi lood, millest võiks ühe omamoodi memuaari kokku panna, nagu keegi arvas :-) Eks see saaks parasjagu huvitav küll, sest mõnikord võtame peaaegu et pihitooli rolli sisse. Ja eks ma ole näinud ja kuulnud nende aastate jooksul ikka mõndagi. Ja olen ka läbi aastate saanud väga mitmeid erinevaid ameteid pidada. Muidugi alustuseks teenindaja roll, siis olen olnud laenuametnik, mingil hetkel, kui internet oma võidukäiku alustas, pannud panga kodulehe kokku, siis olnud pisiülemus ja nüüd natuke suurem ülemus :-) See tähendab vastutan liikmete teeninduse eest. Kindlasti on hetkel palju rohkem stressi. Mitte ainult ameti pärast. Covid ei aita asjale kaasa, lisaks veel ikka viimaste kortsude silumine kahe panga ühinemisel. Ning loomulikult uus pangasüsteem. Mis minu jaoks on kõigi nende aastate jooksul neljas. 

Ma olen ka teadlikult mõelnud, mis õieti on mind nii kaua kohal hoidnud. Läksin ju kunagi panka tööle, et seal ehk paar aastat olla ja siis edasi liikuda. Kindlasti kõik need erinevad võimalused, isegi kui pank ise väike, ning tihtipeale tuleb kanda ikka mitut ametimantlit korraga. Vajadusel ka ette teenindama minna. Ikka veel. Aga siis on veel meie endi liikmed, keda aastatega oled hästi tundma õppinud ja keda aidates saad just selle töörõõmu, mida vajad, et edasi tegutseda. Muidugi oleme pangana erilised, vahel kutsume end külapangaks, sest oleme olemas eesti kogukonna jaoks. Nii teenuste pakkujana, aga ka toetajatena. Ega sellest eriti aru ei saa, kui ise sinna sisse ei satu. Meie mõned Eestist tulnud noored töötajad tunnistavad, et nad ei osanud midagi sellist ette kujutadagi. Ja nõnda olles nii kaua inimeste silma all, tähendab see ka seda, et nad on õppinud mind usaldama ning teavad, kui palju annan endast neid aidates. Ja nii mõnegagi on tekkinud sõbralikud suhted, mis sügavamad kui lihtsalt teenindaja ja teenindatava vahel.

Ja muidugi ei saa unustada töökaaslasi. Keda kokku on ikka päris mitmed kogunenud. Kellest mõned lühemat, mõned pikemalt töötanud. Ma arvan, et olen kõigiga saanud hästi läbi, vähemalt esialgu ;-) Ühega tekkis konflikt, mida pole siiani maha suutnud raputada, sest see puudutas teravalt põhimõtteid, mida pean väga au sees. Mul on ikka valus sellele mõelda, isegi kui ta hiljem on vabandama tulnud. Ülemusi on ka olnud ühest äärest teise. Vabandan ette-taha kõigi eelmiste ees, kuid meie praegune tegevjuht on end mitmest küljest väga suurepärase inimesena näidanud. Kellel ei puudu tema inimlik puudutus ja suhtumine. Samas igatsen kindlasti taga nii mitmeidki endisi kaastöötajaid. Mis ei tähenda, et praegustega oleks kuidagi halvem koos olla. Ka minu uute lätlastest kolleegidega. Ilmselt on see vaid lihtsamate ja probleemivabamate aegade taganutmine ;-) Samas, kui saad krija, milles nimetatakse: I'm not sure I'll ever have as good of a manager as you again in my life!, siis mu süda sulab mitmest küljest :)

Ma ei oska ka öelda, kas kokkuvõttes on olnud hea või halb nii kaua ühes kohas töötada. Arvan, et kui mul poleks neid erinevaid ülesandeid ja töökohustusi olnud, siis oleksin aastaid tagasi midagi muud otsinud. See tähendab, kui lapsed juba nii suured, et võisin enda peale ka mõelda. Pank ei ole samas enam see, mis vanasti. Vahel mõtlen, et olengi tegelikult täiesti uues kohas tööl. Mis ei tähenda, et ma veel 30 aastat seal tahaks olla. Vist mitte isegi 10. Ma ju poole jalaga natuke nagu pensionär, kes töötab nädalas vähem kui teised. Ja kes oli valmis mõne aasta eest pangast teenitud pensioni võtma ja lahkuma. Mida mu mõlemad tütred ikka tugevalt soovitavad. Et ma mõtleks natuke ka endale ja oma tervisele. Neil on juba vist peaaegu nagu peremeem saanud minu pensionile minekust, mis kunagi teoks ei saa :D Aga elame-näeme!

Siia jõulukuusse veel üks ammune foto millalgi aastatuhande vahetusest, kui me panka jõuluselt kaunistasime.