Muidugi pole ma kirjutanud sellest, et minu karatekad võtsid osa sügisesest turniirist. Mina olin järjekordselt hommikul tööl. Vahel on hea, kui ei pea kõrvalt vaatama ning muretsema, kuidas neil läheb. Teisalt on natuke kahju ainult videolindilt võistlusi hiljem jälgida.
Tegelikult mulle meeldib olla seal kõigi nende inimeste keskel, kelle jaoks karate nii tähtsaks on kujunenud. Nad tulevad sinna kokku nagu vanad sõbrad, mida nad ka tihtipeale on. Karatele pani siin alguse meie klubi 'peatreener' - shihan, kes on kõikide teiste Kanada klubide senseid välja õpeatanud. Naljatleme omavahel, et Toomas ja tüdrukud peavad enne Eestisse tulekut mustad vööd kätte saama, siis avame oma klubi Eestis. (Shihani õpilased on avanud kulbid Taanis, Iiris, Itaalias, Lõuna-Ameerikas ja mujal).
Kuidas neil läks? Toomas nagu ikka sai vaid osalemisemõnu nautida. Mari tõi katas koju teise koha karika ning Kirkele jäi neljas koht kumites - vabavõitluses. Neljanda koha said nad mõlemad meeskonna katas. Lohutuseks: vastasvõistlejad olid palju vanemad kui nemad. Soovin alati neile edu, aga samas olen salaja rahul, et koju ei tulnud peale ühe karika ja mõne medali midagi muud (neljandad kohad said seekord medali). Kui ükskord julgesin nimetada, parem on kui karikad teistele jäävad, siis lapsed olid enensestmõistetavalt pahased minu peale, kas ma ei hooli kuidas neil läheb.
Reedel olime jälle karates. Tüdrukud tegid vööeksamit. Kirkele pruun vöö ja Marile pruun vöö musta triibuga - Mari järgmine vöö on juunioride must vöö (päris musta vöö saab alles 16 aastasena).
Täna käisime IKEAs lihapalle söömas ja kolasima seal pisut ringi. Juba müüakse kuuski nende poe ees. Tavaliselt toome sealt oma kuuse, makstud raha eest saame kupongi, mille võime kasutada aasta alguse ostude jaoks. Inimesi oli NII palju. See tähendab, jõulud on tulemas!!! Kirke pani isegi soki aknalauale.
Vaata lühikest videot võistkonnakatast.
