Trillium

Ontario provintsi lilleks on kolme õielehega lill, mille lehedki kolmekaupa ilu juurde annavad. Praegu on metsaalused just sellised valgeid õisi täis, olen ka mõnes Toronto aias neid märganud. Mitmes USA osariigis on trilliumi noppimine keelatud, siingi on arvamine, et ei tohi korjata, kuid kaitse all on hoopis üks teine trilliumi liik, mida vähe esineb. Loomulikult ei tohi rahvusparkides niikuinii taimede kallale minna. Ja ongi ilusam niisama vaadata ning hoopis pilte klõpsata. Eriti veel teades, et taimel võtab mitu aastat noppimisest toibumist, enne kui ta uuesti õitsema hakkab.

Anime ehk jaapani multikate festival

Sel pühapäeval käisid minu neiud anime festivalil (ehk Anime North Convention), mis tegelikult toimus lausa kolm päeva ja kuhu külalisi saabus lähedalt ja kaugelt. Ma ei kujutanud ette, kui suur see kõik oli. Rahvast oli murdu, mul oli tegemist, et lapsed kenasti õige maja ees autost välja saaksid. Ja muidugi olid paljud ka anime multikate tegelasteks moondunud. Tegemist polnud aga sugugi ainult noortega, neid fänne oli minu meelest igas vanuses :)
 

Mari otsustas loobuda ümberkehastumisest, kuid Kirkest sai oranzhide juustega Nami. Tegin talle vanast t-särgist seeliku ning valgest ja sinisest triibulise särgi, enam-vähem sarnase. Hea, et pildi pealt lähemalt ei saa vaadata, sest lõpuks läks väga kiireks ning õmblused tulid kuidagi nii ja naa :D

Allpool on veel pilte festivalilt, Mari klõpsas telefoniga. Mõlemad jäid üritusega väga rahule. Nii et kujutan ette, kuidas järgmisel aastal jälle sinnaminekut hakatakse välja pinnima, kui nad just selleks ajaks animest ja mangast tüdinenud pole :)

Tiiti-riiti, see linnukene laulis nii

Seekord polegi veel Eurovisioonist kirjutanud :) Kuigi esimest korda peale ei tea mitmeid aastaid vaatasin saadet peaaegu nagu päris, see tähendab läbi interneti teleris. Siin mandril ei ole just väga suurt kuulajaskonda, kelle pärast saadet üle kantaks. On neid, kes põlastavalt nimetavad Euroopa muusikat mitte kuhugi kõlbavaks. Ja neid kohalikke eestlasi, kellel pole aimugi, et Eesti kümme aastat tagasi võidu koju tõi (siin võiks ehk Oskarid Eurovisiooni kõrvale panna). Mis ühelt poolt eriti ei üllata, teisalt võiks ju mõnest sellisest suuremast Eestis toimunud sündmusest teada, ma arvan.

Muidugi oli mul laupäeval Ott Leplandi esinemise üle hea meel. Olin küll peale pool-finaali lugenud märkustest laulu muutmise kohta, ning ma ei saa taas kord kuidagi aru, miks ei osata ühe inimese edust (kes meie endi riiki esindab) lihtsalt rõõmu tunda - lisaks laulis ta ju meie kaunis emakeeles! Kui laul Eestis esimese koha sai, ei osanud ma eriti seisukohta võtta, sest see kõlas kuidagi liiga rahulik. Arvasin, et ega ta kaugele ei pääse. Kui aga Eurovisiooni poolfinaali esinemist vaatasin, eriti peale laule, mis üldse meelde ei jäänud, siis olin meeldivalt üllatunud, kuidas Leplandi esitus nõnda võimas ja emotsioonidest tulvil oli. Nii vahetu ja ilmselgelt nautimas seda võimalusest nii suure pealvaatajaskonna ees esineda (ei pea ju olema see kinnine ja pokkerinäoga eestlane ;). Minu meelest sobis ta sinna lavale just ainult sellisena! Seda taganutetavat "rahulikku" esinemist võib alati ju ka kuulata, ega see kadunud pole :) Lepland on siiani jätnud mulle lisaks väga kena inimese mulje (peamiselt Ringvaate saadete põhjal ütlen seda, aga kunagi ju ei tea, enne kui pole inimesega ise suhelnud ;).

Teiste laulude kohta ma seekord palju ei oska öelda. Varem olen ikka enne võistlust neid rohkem kuulanud. Ainult udmurtidest teadsin rohkem, sest olen neid juba mitu aastat jälginud. Leidsin peale poolfinaali mõned videod, mis lühikese kokkuvõtte tegid kõigist võistlejatest ning nii kiiresti kuulates, jäid kindlasti Rootsi ja Norra laulud meelde. Aga oma punktid oleks andnud (Eestit välja jättes) hoopis Saksamaale, kuigi Islandi ja Hispaania laulud meeldisid ka.

Juhtusin ka vaatama enne finaali saadet, mis rääkis Eestis toimunud Eurovisioonist ja sain taas kord kinnitust oma arvamisele, et mõttetu on vinguda kogu selle meelelahutussaate üle. Mina näiteks ei vaata saateid, mis mulle ei meeldi ja ei avalda ka arvamust, et need võiksid ära jääda :) Kogu see suur lauluvõistlus on vahva erinevate rahvaste kokkusaamise võimalus, nii muusikategijate kui ka muudele sarnaste saadetega tegelavatele spetsidele. Lisaks võimalus tervel Euroopal pisutki teiste riikide uksi paotada ning nendest rohkem teada saada.

Lennujaamas...

Issi on meil nüüd nädal aega juba Eestis puhkamas, või nii enamvähem ;) Nagu Tom kirjutab... puhkus Eesti moodi töö tähe all.

Aiatöödeks valmis

Kotid mulda ja muud vajalikku kraami täis, muruvaiba rullid ootel, ja kohe-kohe ongi kevadised tööd tehtud. Mitte küll meie maja ees :) Jäi lihtsalt tööle minnes silma.

Karate kevadturniir

Emadepäeva nädalavahetus möödus meil täielikult karate tähe all. Tom on kõigest pikemalt kirjutanud, minul jääb ainult üle korrata, et Kirke sai katas kolmanda koha ja Mari vabavõitluses ka kolmanda, katas jäi ta neljandaks. Ikka veel püsivad nad seal eespool, aga õnneks enam karikaid ei jagata :) Mul jääb rohkem vaba ruumi kodus. Mari oli ka kohtuniku rollis noorematele ning Kirke aitas taas einelauas. Proovin ka video üles riputada, aga jändan endiselt Windows 8ga, mis mõned programmid sassi ajanud. Eks pean teise arvuti peale minema.

Võtsin eelmise kevadise karateturniiri video maha, sest mingi tarkpea (kes pidi endale nõnda raha tegema) väitis, et juurdelisatud muusika on "tema oma". Õieti pole see tõesti ka minu oma, kuid tema oma ka mitte. Olen kasutanud helitöid, mida jagatakse tasuta kasutamiseks (mõne eest olen natuke raha annetanud ka). Sama tarkpea olevat näiteks ühe video puhul väitnud, et heli on ka tema oma. Heliks oli aga linnulaul, mida inimene oma koduaias filminud!!! Nõnda saab ta panna reklaamid videotele külge. Ma oleks võinud asja vaidlustada (nagu tegelik muusika looja ka oma kodulehel soovitab), aga otsustasin, et võtan filmi lihtsalt maha ning panen hiljem uuesti üles :) Google kahjuks pigem soosib neid reklaamide panemisi, ning venitab vaidlustega.

Emadepäev

Kõigil emadel oli loodetavasti kena päev täna :) Minul ka, enam-vähem. Hommikul pidi kaasa küll kiirustama karatesse katsetele, et endale karate teise astme vöö ümber gii saada. Ja lapsed olid eilsest terve päeva kestnud karate kevadturniirist nii väsinud, et jäin ilma pannkookidest ja muust paremast, sest mõlemad tudisid veel mõnuga, kui me pidime juba üles tõusma. Sõidutasin Tomi ja Mari dojosse, veetsime seal pisut aega, kui järgmise astme vöö eksamile tulnud soojendust tegid ja viimaseid näpunäiteid eksamiks said. Sealt sõitsime Mariga poodi ning siis koju.

Varsti aga tuli jälle Mari tagasi karatesse viia, sest ta tahtis hoolimata mitmest tähtsast koolitööst, siiski issile pöialt hoidma minna. Mina astusin veel paarist poest läbi ning ruttasin tagasi koju, et pisutki emadepäevale sobivalt niisama mitte midagi teha :) Avastasin, et noorem laps oli jätnud arvutile järgmise kirja: "Läksin librarisse. Võtsin telephoni kasa. Näme pärast. Kiki :)" Vähemalt kirjutab ta mulle ikka eesti keeles, kuigi topelt vokaalide kasutamine ei mahu talle eriti pähe ;)

Aga ega ma väga leesitanud ka, pesin vannitoa puhtaks, ning toimetasin pisut köögis ning kui viimaks eesti telesaateid hakkasin vaatama, astus mu noorem neiu sisse. Käes oli tal imearmas väike lillepotike. Ta tõi minu suureks üllatuseks (kuigi väga Kirkelikult hoolivalt) veel ühe ekstra lille, kuigi olin juba hommikul saanud pere poolt kingiks minisirelipõõsa. Neil on ikka selge, et ma eriti lõikelilledest ei hooli :) Nüüd peame ainult otsustama, kuhu täpselt see põõsas meie aias maha tuleb istutada. Hetkel täidab ta meie magamistuba kuidagi koduselt mõnusa sireli lõhnaga.

Noor andekas kanada-eestlasest helilooja

Toronto eestlaste seast on kasvanud üles noor andekas helilooja - Riho Maimets, kes muide oma tõsisema muusikuharidusega peale kooli lõpetamist alustas Eestis, sest vanavanemate sünnimaa on temale ikka südame lähedal! Ta lõpetas Eesti muusika ja teatriakadeemia 2010.aastal. Õppis Tulve ja Rene Eespere käe all kompositsiooni (loe Eesti Päevalehest lähemalt). Magistrikraadi omandas Toronto Ülikoolis. Võitnud mitmeid autasusid ning kirjutanud lugusid.  Ja nüüd ootavad ees õpingud Philadelphias asuvas maailmatasemel Curtis Institute of Music, kuhu sissepääsemine on väga raske (USAs vastuvõtu osas kõige tihedama sõelaga kõrgkool). Nii et eriline au ning tunnustus Riho andele!

Hoian ikka ta tegemistel silma peal, nii nagu paljudel teistel, keda olen Toronto Eesti Koolis õpetanud :) Tema on mul meeles väga nutika poisina, kelle eesti keel väga hea ning kes oskas üllatada ootamatute küsimustega, mis õpetaja vahel hetkeks tummaks lõid ;) Aktustel esines ta tihtipeale viiuliga (neid talente siinsete noorte hulgas on tegelikult ju veelgi, vaata Eesti Elu artiklit, Riho õde Kaili Maimets teeb endale nime näiteks flöödimängijana, Liivi Hessi, Lepikute ja Kopvillemi neidude hääl on imeline, jne).

Rihol on olemas oma koduleht, kus võib ka tema muusikat kuulata ning artikleid lugeda. Hiljuti võitis ta Inglismaal interneti vahendusel korraldatud võistluse. Võitja valisid kuulajad ise. Kolmest sõelale jäänust, oli minu meelest tema oma pikalt teistest parem :) Proovisin olla erapooletu ning kuulasin kõik läbi. Temast kirjutati lausa "Toronto Star'is". Eks kanadalasedki peavad uhked olema, et selline talent siit sirgunud on ;)

Pardipere

Sel ajal kui minu muu pere koos laste sõbranna Kariinaga Ontario looduses seikles, võtsin mina ette oma tavapärase kepikõnni lähedal asuvasse parki. Olen nüüd jälle proovinud end pisut liigutama hakata, hoolimata sellest et puusaliiges endast ikka märku annab. Metsa minek jäigi sellepärast igaks juhuks vahele, siledal teel jalutamine on siiski vist pisut ohutum :) Nii ma siis kõndisin omaette ning imetlesin kohaliku pargi elanikke, nagu seda pardiperet. Olen neid paar korda näinud, aga pühapäeval võtsin kaamera kaasa just nende pärast. Loomulikult... keda aga polnud, olid just nemad. Viimaks kui olin juba pargist välja viiva silla peale astunud, nägin neid vee peal ukerdamas. Seadsin siis sammud jõekaldale ning klõpsisin pilte. Millegipärast keeldusid aga pardid poseerimast ning proovisid pidevalt minu eest eemale saada :)

Oravaga tõtt vaatamas

Toronto linnas jätkub oravaid nii parkidesse kui tänavatele. Siin on üks oma saagiga kõrgele puu otsa roninud. Hüppas kiiresti üha kaugemale, kui ma seisma jäin ja kaamera välja võtsin. Aga kui orav enda arust kindla koha leidis, jäi ta mugavas asendis mulle otsa vaatama. Ega ma tema pähklit ju ei tahtnud, ainult fotot :)