Just nõnda kuulutati välja Torontos kaks päeva tagasi. Saksa toitu pakkuv Das Gasthaus restorani omanik Ruthie Cummings on seda pidanud umbes kolm aastat, aga otsustas nüüd kõigest sellest eemale tõmmata ning pühenduda oma vanemate hooldamisele. Vist isegi pidi Saksamaale kolima. Muide see toidukoht asub Toronto Eesti Majast lühikese jalutuskäigu kaugusel (üsna metroopeatuse lähedal). Pileteid müüakse maksimum 4000, võid muidugi ka raha asemel saata lühikirjandi selle kohta, kuidas vanemate inimeste eest hoolitseda. 1.detsembril loositakse võitja. Lisatingimusena on ka märgitud, et tal on õigus kõik piletirahad tagasi anda, kui huvi pole küllalt. Maja ise ei kuulu võidu hulka. Pead ikka üüri maksma. Küll aga saad kogu sisustuse, millega võid teha, mis tahad. Võitja võib restot edasi pidada, muuta oma käe järgi, ka nime; või hoopis kõik maha müüa. Praegune omanik väidab, et toidukoha sisseseadmine on väga kulukas, ning ta tahaks anda kerge võimaluse kõigile, ka nendele, kel algkapital puudub. Kahjuks olen juba lugenud üsna mitmeid negatiivseid arvamusi kogu asja kohta. Ei aita ka see, et veebileht, kus pileteid saab osta, on praeguseks seisma jäänud. Eks vaata, kuidas kõik läheb. Ta ei ole küll esimene, kes midagi sarnast on teinud. Tundub, et see võõrastemaja Vermontis on parem variant. Sama hind, kuid pead ka kirjatüki esitama.
Eelmisel nädalal oli mul rõõm osaleda töökursusel, mis pühendatud sellele, kuidas oma meeskonda kenasti ja sõbralikult koostööd tegema panna. Ütlen kohe, et kuigi ma lähen alati kohale, siis pole ma kordagi väga selliseid seminare väga pikisilmi oodanud. Ei oodanud nüüdki, kuigi pean tunnistama, et asi osutus palju-palju paremaks, kui üldse ette oskasin kujutada! Võin lausa öelda, et parimaks, kus kunagi käinud olen!
Aga enne, kui mõne lausega jagan kogutud tarkust, pean hoopis jutustama, miks sellised imelikud pildid postituse juures on. Nimelt toimus kursus minu kodust suht lähedal asuvas hotellis (ainult pisut alla 10km). Bussidega polnud aga sugugi mõnus kohale sõita, sest hotell paikneb Torontoga kõrvuti asuvas linnas. Nii et ühistransport teeb imelikke trikke. Autoga oleks muidugi asi palju lihtsam olnud. Kuid Toomas ei saa ilma selleta tööle, sest metroo hakkab tema jaoks liiga hilja sõitma. Olen ta vahel hommikul tööle viinud ja siis tagasi tulnud. Mis oli ka seekordne plaan. Aga siis tekkis probleem, et ta peab kiiresti-kiiresti hambaarsti juurde pärast jõudma jne... Ma siis mõtlesin natuke selle asja üle ning otsutasin, mis see mul ikka ära ole. Ma jalutan kohale!!! Kuna Toomase viimine oleks niikunii tunnikese röövinud, ja ma selle tunnikese hommikuti tavaliselt koeraga kepikõnni peale kulutan, siis mis seals ikka. Kepikõnni jätan ära ning koeraga teen vaid ühe väikese tiiru. Ning võin siis rahumeeli jalutama minna, natuke pikemalt muidugi. Mõtlesin ka, et ega seminaril istumine samuti just mulle kasulik pole. Parem ongi, kui saan kõndida. Hommik oli soe ja väga udune! Ülemised fotod ongi sellepärast pisut hallid. Ainult viimase rea pildid näitavad suurt maanteed hommikul ja õhtul. Sest ma ju loomulikult jalutasn ka koju :D Mida ma küll esialgu ei plaaninud, kuid kuna ilm oli mõnusalt päikseline ja soe, ning sees hea energia, siis miks mitte. Toomas saatis küll teksti, kas tuleb mulle vastu, kuid ma ignoreerisin seda :) Mõtlesin küll, kui ära väsin, siis eks ta võib mu kusagilt mujalt tee pealt peale võtta. Siin veel väike video liiklusvoolust. Alguses kahest tänavast ja lõpus suurest maanteest, mis viib lennujaamani nii hommikul kui õhtul.
Siia mõned fotod sügisesest loodusest ja lilledest.
Mõned elavad suurtes korterimajades, mõned alles ehitavad endale midagi ja mõni on selline maja, millises ise tahaks elada :)
Ja nõnda nägid välja kõrgepingeliinid hommikul ja õhtul...
Nüüd siis jõuan kõige esimese foto juurde. Hakkasin silla pealt pilti tegema, kui märkasin ämblikuvõrku äärepulkade vahel. Proovisin siis seda fotole saada. Kodus muidugi avastasin, et tänu udule, oli ämblikuvõrk kenade veepärlitega kaetud :)
Viimaks veel mõned fotod juba kodule lähemalt. Esimesel on keskpaigast pisut vasakul näha CN-torni. Ma vahel ikka imestan, kui kaugele see ikka ära paistab!
Aga seminarilt tulin kõige tähtsamana ära mõne hästi kasuliku nõuandega. Märgata töötajaid ning igal võimalusel, kui nad seda väärivad, neid ka kiita. Ning olla võimalikult positiivne! Muidugi saad ju olla morn ja pahane ning ärrituda väiksemat ja suuremat sorti asjade peale, kuid kui tahad et su meeskond endast rohkem kui parema annab, siis proovi säilitada positiivne suhtumine ja hea tuju. Ma tahaks tegelikult neid mõtteid veel lahti seedida ning kirja panna. Sest nii mõnedki praktilised ülesanded, mis tegime, olid tõesti silmiavavad! Ja muide, mis mulle kõige-kõige rohkem meeldis, ei mingeid rollimänge :P Nagu mõne teisega vahepeal rääkisin, siis ega need ei meeldi mitte kellelegi õieti! Ja kuigi me tegelikult mängisime paarides teatud situatsioone läbi, siis ei pidanud neid minema teiste ette esitama. Meilt küsiti hoopis, mis me neist õppisime! Rollimängude kohta arvas meie õpetaja, et neid võib ju teha, kuid ainult nii, et ülemus ise on teiseks osapooleks! Mitte, et alamad peavad end "lolliks tegema" :) Olen väga nõus!
Oh, ja veel midagi, mis tasub kõigil meeles pidada. Unustage ära sõna "aga"!!! Kujutage ette, kuidas keegi ütleb näiteks kiidusõnu ning siis äkki lipsab vahele: AGA... Milline on kaasvestleja reaktsioon?! Oleme programmeeritud midagi negatiivset ootama!
Sattusin hiljuti ühe sakslase blogisse, kus mitmeid toredaid retsepte - Zucker, Zimt und Liebe. Kõik loomulikult saksa keeles, milles ma küll oma teadmistega hiilata ei saa. Arvestades seda, et saksa keele eksam on ainuke, milles ma kunagi täielikult läbi olen põrunud :) Muidugi ei aidanud kaasa, et ma saksa keele tunde ülikooli ajal väga nigelalt oma osavõtuga austasin, ning õppejõud, mis iganes ta nimi täpselt oli (aga siniseid riideid erinevates toonides ta armastas), minu suhtes oma kehva arvamise paika oli pannud. Algas vist kõik sellega, et ma ei tahtnud kaasa laulda mingit laulukest ja sain mürgise märkuse sihtmärgiks. Aga mis teha, laulmises pole ma just kõige hiilgavam, ainult parasjagu nii, et lapsed enne tuttu jäämist mu laulukesed kenasti ära kannatasid. Õieti küll lausa neid nõudsid :D Aga saksa keele eksami eel oli ilmselgelt mu kallis õpetaja juba ette otsustanud, et hoolimata sellest, kuidas ma vastan, pole mul pääsu :) Ta ei pööranud õieti tähelepanu, mis ma rääkisin või ei rääkinud, ja ütles üsna kohe, et pean uuesti suvel eksamile tulema. Nüüd sai siis pikk ja kurb lugulaul kirja, selle asemel et ahjupannkoogi retsepti jagada. Täiesti maakeeli :) Tomi arvamine oli: sellist pannkooki võin ma teinekordki teha. Kuumuta ahi 200C. Lõigu 1,5spl võid (malm)pannile või ahjuvormi (mina panine 1spl ja sortsu oliiviõli). Pane ahju sulama. Koori üks õun ja viiluta õhukeseks. Pane sulanud võile, riputa üle 1 supilusika suhkruga ja torka uuesti ahju. Vahusta 3 muna 1 supilusika suhkruga. Lisa 175 ml piima. Näpuotsatäis soola ja 1/4 tl kaneelipulbrit. Kõige lõpuks 125g jahu. Mina lisasin veel natuke vanillisuhkrut ja umbes 2spl kanepiseemneid. Vala tainas õuntele ning küpseta ahjus umbes 15-20 minutit, kuni kook on pealt kena pruun ja ääred kerkinud. Kaunista tuhksuhkru ja mandlilaastudega. Serveeri soojalt. Võib näiteks vahtrasiirupit peale valada. Ja saksa keele osas pean ütlema, et see aitas väga palju rootsi keele kiirele omandamisele kaasa. Peale seda pole ma eriti sellega kokku puutunud, kuigi nüüd mõtlesin, et võiks ju uuesti käsile võtta. Vähemalt proovida neid retsepte blogis lugeda :)
Ma ei mäletagi, millal viimati Kotkajärve Metsaülikoolis olin. Kunagi ammu, kui Kanadasse sattusime. Seekord aga mõned fotod (kus Kirke peal) nende Näoraamatust. Kirke oli seal nädal aega ja aitas lastele programmi korraldada, ning muidugi silma peal hoida, sel ajal kui lapsevanemad loengutel istusid. Muuhulgas õpetas noortele eneseakaitsevõtteid. Ma mäletan, kui mu enda tüdrukud kunagi karatega alustasid, siis see oli üks esimestest asjadest, millega tegeleti. Kirke jäi väga-väga rahule oma nädalaga Kotkajärvel ja ei ütleks sellest võimalusest tulevikuski ära. Paar aastat tagasi lapsi hoides ei olnud ta sama vaimustuses, aga siis oli ta noorem ka :) Muide, Maril on palutud järgmisel aastal tulla ning jagada oma kogemusi Estcube juures töötamisest ja Erna matkast. Ta on oma esimese "jah-sõna" öelnud, kuigi kes teab, mis aasta pärast võib ette tulla.
Siin väike väljavõte MÜ asutamise kohta nende kodulehelt. Kotkajärve Metsaülikool (MÜ) asutamise kuupäevaks tuleb lugeda 25. septembrit 1966. Sel nädalalõpul toimusid Kotkajärvel Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi Kotkajärve Komitee korraldusel nn. "noorte sügiskulla päevad". Pühapäeval peeti uues kohvikus päevadest osavõtvate noorteorganisatsioonide esindajate nõupidamine, mida juhatas Heino Jõe. Nõupidamisel leiti, et eesti noorte kultuuriline tegevus Kanadas jãtab soovida. Oleks vajalik alustada mingisuguse rahvaülikoolitaolise kursusega noortele. Selleks otsustati kokku kutsuda kõikide Toronto eesti noorteorganisatsioonide esindajad 21. novembriks Toronto Eesti Majja. Koosolek otsustas, et järgneva aasta augustikuul peetakse Kotkajärvel nädalane "Eesti noorte rahvaülikooli" kursus, mille kavas on teoreetilistest ainetest eesti keel, kirjandus, ajalugu, kunst, muusika, ideoloogilised ja ühiskondlikud probleemid ning praktilistest ainetest rahvatants, laul, võimlemine, rahvuslik käsitöö jm. Algasid intensiivsed nõupidamised ja 15. märtsiks 1967 olid valmis detailsed kavad nii programmi kui ka organisatsiooni osas. Uus institutsioon sai nimeks Kotkajärve Metsülikool. ... 19. augustil 1967. aasta õhtul toimus esimese MÜ avamine juhataja Olev Trässi sõnavõtuga. Tähtis on vast märkida, et need naised ja mehed, kes panid MÜle aluse, proovisid jätta poliitka metsa äärele ning tõesti pühenduda eestluse hoidmisele. Mis tähendas, et ühendus Eestiga (mis tol ajal Vene võimu all), oli midagi, mida ei taunitud. Samas oli ju Torontos neid, kes "viskasid välja" need eestlased, kes julgesid piiriuste avanemise järel Eestis käia... Nii see elu kord oli...
Aiast sai viimaks enamvähem kõik viinamarjad ära korjatud. Enne kui pesukarud need nahka jõuaks panna ja meile tuhat ja üks uut halli karva juurde tekitaksid oma öiste nosimistega, mis äratab kõigepealt koera. Tema muidugi näitab oma pahameelt haukumisega. Siis ajab torisev pereisa end üles ning läheb uhkesse võitlusesse neljajalgsete triibusabadega. Mina proovin aga tulutult kuidagi kogu selle lärmi sees magada. Aurutasin marjadest mahla välja ning kuna varem olin mina lõpuks ainuke, kes mahla jõi, siis seekord otsustasin kogu mahlakogusest hoopis moosi teha (võtsime marjad kobara pealt ära, nii et sain need veel korra pressi alla panna).
Kuna tegemist oli mahlaga, siis oli mul vaja pektiini kasutada. Ostsin vedelat pektiini (näeb välja nagu tapeediliim) ja lisasin suhkrut vastavalt õpetusele. Kuna viimasest moosi keetmisest (õieti küll džemmi keetmisest) mäletan, et maitse sai liiga lääge, kuigi ega tal viga polnud, siis seekord kallasin pudelipõhjast leitud mustikalikööri juurde. Maitse sai nii ja naa... tundus liiga magus, nõnda valasin veel konjakit lisaks. Ikka üsna julgelt :) Kuna mul pole midagi, mis kaitseks purgi ääri, siis tegin ühe katte hõbepaberist. Tõstsin seda ühelt purgilt teisele. Muidugi tuli veel välja, et meil polnud küllalt purke. Nõnda tegid lapsed kiire sõidu pühapäevasel õhtul Wal-Marti, mis ikka lahti oli. Nii tore, kui peres rohkem inimesi autorooli saavad istuda ja on ka seda nõus tegema :) Tegelikult tuli lõpuks välja, et olin liiga vähe pektiini arvestanud. Mis tähendas, et moos oli järgmiseks päevaks ikka vedel. Egas midagi, valasin kõik tagasi potti ning kuumutasin üles ja panin aga pektiini juurde. Tulemus oli tõeliselt mõnus moos (kokku umbes kuus liitrit). Esmaspäevasel vabal päeval (teisipäeval algab alles jälle kool) küpsetasin pannkooke. Päris hea oli neid süüa oma moosiga :D
Viimasel augustikuu nädalal olime Awenda looduspargis. Kirke küll vaid ühe päeva, sest ta oli lubanud Kotkajärve Metsaülikoolis oma abi lastele meelelahutuse pakkumisega (st lapsehoiuga tegelemist :). Soovitasin tal muu seas õpetada enesekaitsevõtteid. Tundus, et see oli päris hästi läinud. Aga siin fotodel on näha, kuidas suured lapsed oskavad koos ilma kellegi abita telgi üles panna. Küll on hea seda kõrvalt vaadata, sest kunagi olin mina see, kes tavaliselt telgi üles sai. Eks laste kasvades, kasvas ka nende abistamise osakaal, kuni nüüd võin niisama jalada üles tõsta ja fotosid klõpsida :D
