Jõululaupäev

Sel aastal siis nõndaviisi kuuekesi. Ikka tuttavad inimesed ja kaks kutsat kõik pidulised. Süüa ikka eestlastele omaselt seaprae ja verivorstide ja hapukapsaga. Verivorste ma seekord ei teinud, sest avastasin sügavkülma nurgast veel mitu vorsti eelmisest aastast. Eks ma natuke muretsesin, kuidas välja kukuvad. Mähkisin peekonit ümber. Igaks juhuks, kui nad äkki liiga kuivaks osutuvad. Tulid väga head välja. Maitsesid täpselt nii nagu mäletasin. See tähedab ikka hästi. Ma panen ju rohkelt maitseaineid. See aitab palju kaasa :D Pealegi, kui üks 90nene daam arvas, et pole paremaid varem saanud, siis võin endale õlale patsutada küll ;)

Magustoiduks sai kahe piparkoogi vahele piparmündi-shokolaadijäätist pandud. Ja üks mascarpone-pohlakook sai valmis. Pole kunagi mascarponega midagi teinud. Ja tahtsin proovida. Tuli hea, kuid arvan, et jään pigem kohupiima ja kodujuustu juurde edaspidi :P Pealmise tarretise osa tegin soomlaste Lapponia pohlaliköörist, natukese vee ja suhkruga segatuna. Mari arvas, et kook on hea, aga imestas, kas ma olen pannud alkoholi tarretisse :D Pakkus siis seda Kirkele ja Tomile. Kirke oli pea terve öö üleval olnud (kohe seletan miks) ning arvas, et ei taha praegu alkoholiga tegemist teha.

Jõulujalutuskäik sai kenasti ära tehtud. Väljas kõigub temperatuur nulli ümber, kuid see pole jõudnud kõike lund ära sulatada. Nii et maa on ikka valge. Panime lausa lumehange küünlad põlema. Ma ei lase palju pilte endast võtta, aga seekord palusin, et jäädvustada mu toredat fliismütsi-kübarat, mille suvel suusamäel ostsin. Hästi soe ja kerge ja tegelikult väga lihtsalt tehtud. Ei pea ju kootud mütsid alati peas olema :P

Väike ülevaade ka jõulustest tänavatest. Kas meil pole uhke jõulukuusk maja ees! Juba sellepärast ei vaja me midagi tuppa ;)

Koju jõudes keetsin piimakohvi ja kakaod. Mitte, et väljas väga külm oleks olnud, aga ikka on mõnus seda juua. Eriti nii nagu mina teen, vahukoort törts otsa. 
Ja kõige selle kõrval võis vaadata, mis jõulutaat toonud oli. Nüüd siis sai välja hõigata, miks Kirke ei maganud (ja Mari pahameeleks ei tahtnud peo ülessättimisega üldse tegeleda), vaid väikse päkapikuna proovis oma heegeldamist lõpetada. Ta tegi Marile Pokemoni mütsi :D 
Mari oli muidugi imestanud, miks Kirke, kes kunagi oma ust ei lukusta, äkki kedagi sisse ei lasknud. Nüüd aga oli nii õnnelik, kui õnnelik sai olla. Kahekesi arutasid nad siis, kuidas see heegeldamine käis ja jagasid nippe. Kirke oli lausa pidanud õpetuse ostma, kuigi tegi ikka oma väikeseid muudatusi selles. Kirke peas on Mari heegeldatud üks Pokemonidest (see ülemine müts). Mul ei jäänud muud üle, kui imestada, kuidas need mu neiud nõnda üles kasvanud on, et teismelistele omaste pahanduste tegemiste asemel istuvad nad kodus ja heegeldavad :D

Kirkele kinkisin Jokeri kuju. Mõni postitus tagasi oli ju palju juttu, kuidas ta kostüümi endale sai ja juuksed ära värvis. Siiani on tal veel need natuke rohelised :) Mari kinkis talle veel AMD videokaardi, mille oli saanud töö juurest päris tasuta. Nii et Kirkel tekkis jälle kange kihelus arvuti kokku panna. Marile veel minu poolt pealuu-karp, mille puhul Kirke oma professionaalse pilguga kindlaks tegi, et anatoomiliselt ei kõlba need hambad mitte kuhugi :D Emmel-issile nipet-näpet, nagu lastelegi. Pole ju need kingitused sugugi olulised. Õieti ongi need enda tehtud asjad palju suurema väärtusega. Eriti kui tead, mida teine tahab.

Nõnda siis seekord meie jõulud... Kuni järgmise korrani.

Kaunist jõuluaega!

Jagaks siin mulle saadetud
JÕULUDE VÕLUJOOGI RETSEPTi,
mis kuluks vist meile kõigile ära ;-)

Naudi oma elu! Just sellisena, nagu see on! Kohvitassi jagu uudishimu segatakse kannutäie unistustega ja lastakse sel seista otsustavuse kausis öö aega.

Jook valatakse suurde potti, millel on tugev põhi. Vähehaaval lisatakse kuumust ja segatakse aegamööda. Ära liiga pikalt keeda, et joogi tundlikkus ei kaoks.

Lisa kiiresti rõõmusid ja usku heasse elusse. Näpuotsaga juurde tunnustust ja paindlikkust.

Armastuse ja andmisrõõmuga võib jooki julgesti ja hirmuta tarvitada ka seltskonnas. Klaasi servale pannakse päikesekarva lootuse kroonlehti...

Meie kodus juba kolmandat aastat aga kuusepuud ei ole. Ainult kuuseoksad, mis hüljatuna tänavaäärde jäetud. Ja mõned kadakaoksad, mis ma maja eest kasvavatelt põõsastelt harvenduseks lõikasin. Nad toovad meile jõulurõõmu. Suurim tunnustus aga tütarde sõbrannalt, kes arvas, et just selline jõulune kaunistus meeldiks temalegi oma koju ;-)

Eesti ja inglise keel... estinglish?

Pole ammust ilma midagi jälle kirjutanud ja joonistanud. Aga täna tekkis torisemise tuju, isegi kui kogu asja vastu on täpselt nii mitmel inimesel huvi nagu kõrvaloleval pildil (leitud internetisügavustest) :D 

Mulle sattus ette üks kommentaar Kuku raadios kuuldud vestluse kohta. Juku raadio köögilaud (80). Teemaks oli radikaliseeruv islam Euroopas, suletud põgenikekogukonnad ning sellest tulenev kiire maailma muutumine ja raju polariseerumine. Veidi juurde ka muud: radikaalsuse kiirest süvenemisest, burkadest, naiste ümberlõikamisest, vaimsest terrorismist jm. Kaasakõnelejaks Kairit Khadija Nassir - Eesti moslem, nagu teda tutvustati. Ta on üle kümne aasta Eestist eemal olnud ja päris head asja ajanud. Ainuke kurb asi oli, et ta eestikeelse jutu sisse lipsas pidevalt inglisekeelseid sõnu. Nägin teda ka Terevisioonis, kus sama asi juhtus. Mu 80+ ema ütles, et ei saanud jutust aru ja ei kuulanudki siis enam. Mis siis sellest heast vestlusest kasu on, kui on hulk neid, kes seda kuulata ei saa. Teinekord tasub siis juba subtiitrid alla panna (tavaline paljudes riikides isegi kohaliku keele jaoks, kui kõne on arusaamatu) või raadiomeestel kiire tõlketöö teha, nagu teles seda reporter proovis. Aga nüüd kommentaarist tuleneva vestluse juurde. Siin ta on, kõigile kenasti kättesaadav, kel huvi on:

Ülle: Tore on, aga nii riivas kõrva selle Eesti moslemi keelekasutus, kus vaid iga kolmas sõna oli emakeelne, ometi nimetas ennast eestlaseks! Sellega võrreldes suuorr kiirtus Anton Aleksejevile, kes "ühe ööga eesti keele ära õppis" ja oma mõtteid ka täiesti korrektses eesti keeles väljendada suutis, pealegi laheda aktsendiga (seda siis eelmises saates). K. Nassiri jutt jäi inglise keelt mittevaldavale kuulajale arusaamatuks.

Juku-kalle Raid: Ma arvan, et ta on siiski jummala tubli!

Heleriin: Ei ole mingit mõtet luua mingit pingerida keeletaju ning mälu põhjal. Tubli Aleksejev elab ikkagi Narvas, Eestis, töötab igapäevaselt ERRile. Kairit seevastu Sotimaal ja Iraagis, kus eesti keelega pole abs midagi peale hakata. Väärib tunnustamist, et ta peab oluliseks tegutseda ka Eestis, oma palgatööde kõrval tulla ning jagada oma kogemust moslemite ja Islamiga. Eks kui tal oleks võimalus rohkem käia ja pikemalt jääda, tuleks ka õiged sõnad õigel ajal meelde. Ma töötan samamoodi multikultuurses keskkonnas ning kui tuleb peale pikka pausi hakata kasutama vene keelt, siis vahel on kõvasti pusimist. Ma tahan öelda seda, et hoidke ja tunnustage inimesi, kes tunnevad Islamit (nagu ka teisi religioone ning kultuure) ning oskavad seda avada. Nende inimeste kaotus vaesestab eestlaste inforuumi ning mitmelultuurilisest dialoogist võib nii mõneski situatsioonis kujuneda tubli monoloog.

Juku-kalle Raid: Aleksejev ei ela Narvas, vaid Moskvas.

Heleriin: Oi, Ma Ei teadnud! Siis A tubli ruudus!

Mina: Kuidagi liiga tavaliseks on muutunud eeldus, et kõik saavad inglise keelest aru. Aga ei saa ju. Selline keelekasutus on puhas inimese mugavus. Küllalt on eestlasi, kes sündinud inglisekeelsesse keskkonda ja kelle eesti keel pole just kõige tugevam, kuid kes kunagi ei lase inglisekeelsetel sõnadel kõnesse sisse lipsata. Jälgivad väga, mida ja kuidas ütlevad. Või siis paluvad, et talle öeldaks, kuidas sõna eesti keeles on. Ma tean seda oma kogemusest (mu enda lapsed näiteks). Kahju, kui oma emakeel nõnda ära unustatakse või õieti ollakse lohakas. Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. Ma olen rohkem kui veerand sajandit Eestist ära olnud ja kontrollin oma keelekasutust, kui Eestis käin. Nüüd on muidugi peaaegu koomiline, kui palju inglise keelt Eestis kõnes kasutatakse. Ma hoidusin omal ajal isegi OK ütlemast :-)

Heleriin: "Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. " Sellist lauseehitust kasutas Matthias Johann Eisen oma raamatus "Esivanemate Ohverdumised" u.100 aastat tagasi.

Mina:  :-D Pean ütlema, et ma ei tunne üldse puudutatuna. Päris lõbus :-) See on see häda, kui eestikeelsest keskkonnast nii kaua eemal elada ja suhelda nende eestlastega, kelle keel on oma rada arenenud. Kõik kipub külge jääma. Või on probleem selles va internetis, kus proovid ühe näpuga telefonis kiiresti vastuseid trükkida ;-) Vähemalt inglise keelt ma vahele ei torka, kuigi oleks lihtsam. Ja minu vanaaegsest Eesti keelest saab isegi saja aastane aru või natuke nooremgi, kes pole inglist õppinud :-P
Üks huvitav asi veel. Kunagi sattusin Tartu-Tallinn bussi peal kõrvuti noormehega, kes oli 2 aastat nõuka sõjaväes teeninud. Ta rääkis eesti keelt vene aktsendiga, sest polnud saanud oma emakeeles kõneleda. Tundis sellest piinlikkust. Aga samas ei juhtunud kordagi, et ta oleks venekeelseid sõnu kasutanud. Mul on ka üks sõber, kes on pea 20 aastat eestlastest üsna eemal elanud. Tal on inglise aktsent, kuid taas kord pean ütlema, et inglisekeelseid sõnu ta vahele ei torka, kuigi oleks mugavam. Ta on üks nendest, kes lahkus nõukaaja lõpus. Kord üle pika aja Eestist tagasi tulles rääkis naerdes, kuidas ta sõbrad arvasid, et ta eesti keel on 80ndatesse pidama jäänud. Huvitav teema keeleteadlastele ;-)

Nõnda siis... Kui millestki muust kinni pole haarata, siis rünnata hoopis uue külje pealt :D Või olen ma tõesti nii kaua eemal olnud, et estinglish on täielik norm Eestis. Ja minusugused vanamutid pidagu suumulk kinni?! Huvitav... Kardan, et ma pole ilmselt veel maailmakodanikuks saanud. 

Ja enne, kui siin mõni tarkpea liiga uudishimulikuks muutub ning leiab mu blogist tõlkimata juttu, siis minu blogi on minu monoloog. Teen ja räägin nii kuis hing ihkab (kahjuks pole mu ema arvutitega sina peal, kui oleks, siis sellist apsu ei juhtuks, Tomi vanemad aga mõistavad parasjagu inglise keelt). Vesteldes võhivõõra eestlasega olen aga hoopis teise suhtumisega. Kujutan ette, et sama teeksin mõne intervjueerijaga, kui peaks selline asi juhtumisi ette tulema :D Hoidun vahel peaaegu kramplikult/teadlikult inglise keelest eemale. Kui ta just siin Torontos minu kohalik sõber pole või töökaaslane, sest siis olen lubanud enda jaoks lohakust. Töö juures aga on nõnda palju lihtsam, sest eriti nooremate puhul tekib aegajalt probleem eesti keelest arusaamisega... Teisalt on isegi nemad, minu suureks üllatuseks, väga püüdlikud. Ja võimalusel hoiavad eesti keelest kinni. Nii nagu minu lapsed, sest et kuidagi võõras on ema-isaga või ema-isa-vanustega inglise keeles rääkida :D

I rest my case nagu moodsas estinglishis öeldakse ;)