Mulle sattus ette üks kommentaar Kuku raadios kuuldud vestluse kohta. Juku raadio köögilaud (80). Teemaks oli radikaliseeruv islam Euroopas, suletud põgenikekogukonnad ning sellest tulenev kiire maailma muutumine ja raju polariseerumine. Veidi juurde ka muud: radikaalsuse kiirest süvenemisest, burkadest, naiste ümberlõikamisest, vaimsest terrorismist jm. Kaasakõnelejaks Kairit Khadija Nassir - Eesti moslem, nagu teda tutvustati. Ta on üle kümne aasta Eestist eemal olnud ja päris head asja ajanud. Ainuke kurb asi oli, et ta eestikeelse jutu sisse lipsas pidevalt inglisekeelseid sõnu. Nägin teda ka Terevisioonis, kus sama asi juhtus. Mu 80+ ema ütles, et ei saanud jutust aru ja ei kuulanudki siis enam. Mis siis sellest heast vestlusest kasu on, kui on hulk neid, kes seda kuulata ei saa. Teinekord tasub siis juba subtiitrid alla panna (tavaline paljudes riikides isegi kohaliku keele jaoks, kui kõne on arusaamatu) või raadiomeestel kiire tõlketöö teha, nagu teles seda reporter proovis. Aga nüüd kommentaarist tuleneva vestluse juurde. Siin ta on, kõigile kenasti kättesaadav, kel huvi on:
Ülle: Tore on, aga nii riivas kõrva selle Eesti moslemi keelekasutus, kus vaid iga kolmas sõna oli emakeelne, ometi nimetas ennast eestlaseks! Sellega võrreldes suuorr kiirtus Anton Aleksejevile, kes "ühe ööga eesti keele ära õppis" ja oma mõtteid ka täiesti korrektses eesti keeles väljendada suutis, pealegi laheda aktsendiga (seda siis eelmises saates). K. Nassiri jutt jäi inglise keelt mittevaldavale kuulajale arusaamatuks.
Juku-kalle Raid: Ma arvan, et ta on siiski jummala tubli!
Heleriin: Ei ole mingit mõtet luua mingit pingerida keeletaju ning mälu põhjal. Tubli Aleksejev elab ikkagi Narvas, Eestis, töötab igapäevaselt ERRile. Kairit seevastu Sotimaal ja Iraagis, kus eesti keelega pole abs midagi peale hakata. Väärib tunnustamist, et ta peab oluliseks tegutseda ka Eestis, oma palgatööde kõrval tulla ning jagada oma kogemust moslemite ja Islamiga. Eks kui tal oleks võimalus rohkem käia ja pikemalt jääda, tuleks ka õiged sõnad õigel ajal meelde. Ma töötan samamoodi multikultuurses keskkonnas ning kui tuleb peale pikka pausi hakata kasutama vene keelt, siis vahel on kõvasti pusimist. Ma tahan öelda seda, et hoidke ja tunnustage inimesi, kes tunnevad Islamit (nagu ka teisi religioone ning kultuure) ning oskavad seda avada. Nende inimeste kaotus vaesestab eestlaste inforuumi ning mitmelultuurilisest dialoogist võib nii mõneski situatsioonis kujuneda tubli monoloog.
Juku-kalle Raid: Aleksejev ei ela Narvas, vaid Moskvas.
Heleriin: Oi, Ma Ei teadnud! Siis A tubli ruudus!
Mina: Kuidagi liiga tavaliseks on muutunud eeldus, et kõik saavad inglise keelest aru. Aga ei saa ju. Selline keelekasutus on puhas inimese mugavus. Küllalt on eestlasi, kes sündinud inglisekeelsesse keskkonda ja kelle eesti keel pole just kõige tugevam, kuid kes kunagi ei lase inglisekeelsetel sõnadel kõnesse sisse lipsata. Jälgivad väga, mida ja kuidas ütlevad. Või siis paluvad, et talle öeldaks, kuidas sõna eesti keeles on. Ma tean seda oma kogemusest (mu enda lapsed näiteks). Kahju, kui oma emakeel nõnda ära unustatakse või õieti ollakse lohakas. Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. Ma olen rohkem kui veerand sajandit Eestist ära olnud ja kontrollin oma keelekasutust, kui Eestis käin. Nüüd on muidugi peaaegu koomiline, kui palju inglise keelt Eestis kõnes kasutatakse. Ma hoidusin omal ajal isegi OK ütlemast :-)
Heleriin: "Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. " Sellist lauseehitust kasutas Matthias Johann Eisen oma raamatus "Esivanemate Ohverdumised" u.100 aastat tagasi.
Mina: :-D Pean ütlema, et ma ei tunne üldse puudutatuna. Päris lõbus :-) See on see häda, kui eestikeelsest keskkonnast nii kaua eemal elada ja suhelda nende eestlastega, kelle keel on oma rada arenenud. Kõik kipub külge jääma. Või on probleem selles va internetis, kus proovid ühe näpuga telefonis kiiresti vastuseid trükkida ;-) Vähemalt inglise keelt ma vahele ei torka, kuigi oleks lihtsam. Ja minu vanaaegsest Eesti keelest saab isegi saja aastane aru või natuke nooremgi, kes pole inglist õppinud :-P
Üks huvitav asi veel. Kunagi sattusin Tartu-Tallinn bussi peal kõrvuti noormehega, kes oli 2 aastat nõuka sõjaväes teeninud. Ta rääkis eesti keelt vene aktsendiga, sest polnud saanud oma emakeeles kõneleda. Tundis sellest piinlikkust. Aga samas ei juhtunud kordagi, et ta oleks venekeelseid sõnu kasutanud. Mul on ka üks sõber, kes on pea 20 aastat eestlastest üsna eemal elanud. Tal on inglise aktsent, kuid taas kord pean ütlema, et inglisekeelseid sõnu ta vahele ei torka, kuigi oleks mugavam. Ta on üks nendest, kes lahkus nõukaaja lõpus. Kord üle pika aja Eestist tagasi tulles rääkis naerdes, kuidas ta sõbrad arvasid, et ta eesti keel on 80ndatesse pidama jäänud. Huvitav teema keeleteadlastele ;-)
Nõnda siis... Kui millestki muust kinni pole haarata, siis rünnata hoopis uue külje pealt :D Või olen ma tõesti nii kaua eemal olnud, et estinglish on täielik norm Eestis. Ja minusugused vanamutid pidagu suumulk kinni?! Huvitav... Kardan, et ma pole ilmselt veel maailmakodanikuks saanud.
Ja enne, kui siin mõni tarkpea liiga uudishimulikuks muutub ning leiab mu blogist tõlkimata juttu, siis minu blogi on minu monoloog. Teen ja räägin nii kuis hing ihkab (kahjuks pole mu ema arvutitega sina peal, kui oleks, siis sellist apsu ei juhtuks, Tomi vanemad aga mõistavad parasjagu inglise keelt). Vesteldes võhivõõra eestlasega olen aga hoopis teise suhtumisega. Kujutan ette, et sama teeksin mõne intervjueerijaga, kui peaks selline asi juhtumisi ette tulema :D Hoidun vahel peaaegu kramplikult/teadlikult inglise keelest eemale. Kui ta just siin Torontos minu kohalik sõber pole või töökaaslane, sest siis olen lubanud enda jaoks lohakust. Töö juures aga on nõnda palju lihtsam, sest eriti nooremate puhul tekib aegajalt probleem eesti keelest arusaamisega... Teisalt on isegi nemad, minu suureks üllatuseks, väga püüdlikud. Ja võimalusel hoiavad eesti keelest kinni. Nii nagu minu lapsed, sest et kuidagi võõras on ema-isaga või ema-isa-vanustega inglise keeles rääkida :D
I rest my case nagu moodsas estinglishis öeldakse ;)
Nojah, eks minulgi kipub vahel inglise sõna sisse isegi Eestis olles ehkki püüan vältida. Tegu lohakuse ja mugavusega, kuid mõnda sõna ma ei tea Eesti keeles kuna minu ajal neid lihtsalt ei eksisteerinud (näiteks arvutustehnika alal, mis tollal alles lapsekingades). Muidugi võiks küsida kuid ei viitsi, eriti kui tean et vestluskaaslasel arusaamisega probleemi ei tekiks. Üldises pildis kindlasti kenam kui Eesti keel puhas aga see pole teema mis mind ärritaks kui just keegi ärplemise mõttes ei ürita vägisi jubeda hääldamisega võõrkeelsesid sõnasid lausesse vägistada.
VastaKustutaMul on viimasel ajal järjest ette tulnud olukordi, kus ma pean imestama: KUI lühike on inimeste mälu. Minust vaid ca 10 aastat nooremad inimesed, st sündinud ilmselt 80-datel ja suureks kasvanud juba EV ajal.
VastaKustutaHiljuti, Eesti märgi koosolekul, ohkas üks daam südamest: Jess, õnenks ei olegi rukkililli ja suitsupääsukesi (eesti märgiks).
Mitte need pääsukesed (pakutud disain oli ilus ja ega ma isegi kitsi ei armasta), aga see kergendus ja siirus, millega noored võtavad vastu kõike, mis EI ole seotud rahvusega ja rahvuslusega.
Ma elan ja töötan keskkonnas, kus igapäevaseks teiseks riigikeeleks on vene keel. Ja ma tahaks appi karjuda kui kuulen meie noori ministreid rääkimas sellest, kuidas maksumaksja peaks kinni maksma võõrkeelse hariduse.
See, kuidas noored igatsevad riiki, mis kontrolliks ja keelaks ja reguleeriks..
See, kuidas pirtsutatakse toiduga...
Ja loomulikult Sinu poolt kirjeldatud inglise keele riigikeeleks muutumine...
Ma tunnen end vanainimesena, aga tõepoolest mõjub see õõvastava deja vu. See kõik on olnud. Venestamine (nüüd siis "inglise keel on inimeste keel". Riigi kontroll. olla eestlane= oled natsionalist ja fašist jne.
Kahju on.
Eks maailm muutubki. Aga ikkagi on kahju.
Estonglish.
VastaKustutaMälu ongi kahjuks väga halb indikaator. Ajaloolased kasutavad mälestusi ja mälul baseeruvaid tunnistusi üsna kriitiliselt, sest inimesed kipuvad asju ära unustama, moonutama, ümber mõtlema, aga on siiski kindlad, et nende mälu ei eksi - sest a ju mäletan. Küsimus on aga see, et mäletad MIDA? ja mäletad KUIDAS? Ka näiteks lihtne filmiklipp või pildikene või ajalehe artikkel võivad meie mälu mõjutada (näiteks mäletad oma sünnipäeva ühte moodi, aga keegi on seda filminud teise nurga alt, kust paistab teistmoodi - edaspidi mäletad juba oma mälu ja filmimälu segapundart).
VastaKustutaKeeleliselt ongi raske. Noored räägivad palju "slängi" ja ega eesti keel on grammatiliselt raske ka eestlastele, rääkimata välismaalastest. Ega asjata ei räägita, et juba keskkoolilõpetajad ei räägi piisavalt head eesti keelt, mis siis teisteski enam rääkida.
Estonglish kõlab tõesti nagu paremini :)
VastaKustutaMa mäletan (ausõna mäletan), kuidas Kanadasse tulles leidus järjest neid kohalikke eestlasi, kes kirtsutasid nina minu eesti keele peale. Olevat täielikult rutsifisseerunud. Nüüd ma aga ei oska öelda, kas tõesti mu mälu petab, aga ei tule väga meelde, et me omal ajal väga kergesti venekeelseid sõnu eesti keele hulka puistasime. Pigem läksime juba vene keele peale üle.
VastaKustutaMind huvitaks väga, mida need eestlased, kes mu eesti keelt kritiseerisid, arvavad tänapaevasest keelest, millesse inglise keel poeb.
Omal ajal proovisin neile öelda, et midagi pole teha, ümbrus mõjutab keele arengut. Pole ju olemas seda õiget eesti keelt. Küsiks hea meelega: Millisel momendil ta siis kõige õigem on/oli?! Keelemehed proovivad küll reegleid paika panna, aga pikapeale peavad järelandmisi tegema.
Väga võimalik, et me eesti keel ongi kunagi estonglish, ja see tundub täiesti loogilisena. Lihtsalt hetkel ei mahu see mulle kuidagi pähe. Eriti, kui meedia sellele ka rohelise tule annab.
Ma pean ise tunnistama, et eksin "keelepuhtuse" suhtes rängalt ja tihti. Seda seetõttu, et on olemas valdkondki, kus puudubki eestikeelne sõnavara - kasutatakse täies mahus inglisekeelseid mugandeid või lausa inglise keelt. Lisaks sellele ei suuda ma sammu pidada Eesti Keele Instituudi uuendustega - koolist on rohkem kui kümme aastat lõpetamisest möödas ja selle aja sees on päris paljud keelereeglid ära muudetud - see, kuidas mina õppisin "õigesti" kirjutama, on reeglitega muudetud nüüd valeks.
VastaKustutaJa kas saab sellele ka alati kõike ette heita? Üks hiljutine artikkel kirjutas sellest, et seni kuni keeles kirjutatakse, loetakse, räägitakse - seni on keel elus. Estonglish või mitte, aga kas me saame väita, et meil ei kirjastata, luuletata, laulda?
Ma saan täiesti aru, kui puudub sõnavara. Ma olen ise hädas teatud terminitega, millega olen inglise keeles kokku kasvanud. Töötan panganduses, millega ma polnud varem kunagi kokku puutunud. Mu sõnavara on seal üsna nõrk. Sama on arvutimaailmaga, sest sellega kasvasin üles, kui juba Eestist eemal elasin. Ja kindlasti on valdkondi, kus Eestis lausa oma sõnad puuduvad või kõik käibki inglise keeles. Ma saan sellest kõigest aru. Aga ma ei saa aru, kui Eestis sündinud inimene, kellele eesti keel on emakeel, ei suuda välja ütelda kõige lihtsamaid sõnu. See on ja jääb minu jaoks puhtaks mugavuseks. Ning meedia poolt samamoodi hoolimatuseks, kui nad ei suuda intervjueeritava kõnet kõigile eestlastele arusaadavaks teha.
VastaKustutaÕnneks me ikka räägime ja kirjutama ja laulame eesti keeles. Kuigi viimase osas kergitan alati kulme, kui mõni noor laulja seletab, kuidas eesti keel jääb tema jaoks liiga kitsaks. Ta ei saavat selles keeles sõnu kirjutada või laulda. Kurb! Vahel on tunne, et me siin väljaspool Eestit hoiame eesti keelest palju kõvemini kinni :D
Ma arvan et üht elavat keelt mõjutavadki teised (meedias ja kultuuris) aktiivsed keeled, ükskõik kelle emakeelt siis vaadata. Teine asi on muidugi keelepuhtus sellest seisukohast et jutu sisse võõrkeelseid sõnu vahele ei topi, see kõlab ju lihtsalt väsitavalt. Mäletan kui ca.20 aastat tagasi suvel Soomes rootsikeelses peres elasin siis rääkis perenaine kerge muigega et Rootsi rootslaste meelest on Soome rootslaste keel 50 aastat ajast maas. Eks välismaal elajad märkavad isegi üsns ruttu kuidas nende eesti keel "kapseldub", eriti mis slängi puutub. Ja ongi loomulik et kapseldub, sest me katsume kümne küünega õigest eesti keelest kinni hoida, samal ajal ei teki sõnavarasse uusi sõnu ja väljendeid juurde nagu eesti eestlastel (vähemalt mitte sama kiirusega). Ise pidin peale 2. aastat eemalolekut kodus käies küsima et mida see "täitsa pael" tähendab, sest no iga sõbranna keda ma nägin, rääkis jutu sees ka täitsa paelast :-))
VastaKustutaHuvitav teema muidugi:-)
Muidugi on paratamatu, et elav keel muutub. Ükskõik, mis seda siis ka ei mõjuta. Vene, saksa, inglise keel. Mulle teeb ikka nalja, kui filmides-raamatutes ajarändu näidatakse, ja kõik rõõmsalt üksteisest aru saavad :D Seda loomulikku muutust proovisin siinsetele eestlastelegi selgeks teha. Aga ma ei taha kuidagi leppida sellega, kui kergelt, eriti meedias, lubatakse inglise keelt kasutada, ilma et oleks tõlget juures. Liiga loomulikuna võetakse seda inglise keele oskust. Ma ei arva, et nad sama saaksid teha mõne teise keele puhul...
VastaKustutaMuide, Kanada quebeclaste prantsuse keel on ka "päris" prantslaste meelest vanaaegne, ja midagi sellist, mida talupojad kunagi rääkisid :D On ju inglise keelelgi erinevaid mõjutusi, vastavalt sellele, kus seda räägitakse. Samal sõnal võib erinevates riikides erinev tähendus lausa olla. Kanada ja ameeriklaste inglise keelel on teatud erinevusi, eriti kirjapildis. Oleme siin rohkem briti mõjude all. Pikalt siin elades, tunneme juba tihtipeale ära, kui inimene USAst on ;)
V2lismaal elavate eetslaste kohta.
VastaKustutaMa olen alati emakeele eest jutlustanud, paraku elu teeb oma korrektiivid. Inimesed v6ivad 0elda, et need on laisad, kes ise enam puhtalt ei r22gi v6i lapsed ei saa korralikult keelt selgeks. Samas seni kuni nad pole ise kellegi teise olukorras olnud, ei ole siiski p6hjust hukka m6istmiseks. Keele s2ilitamiseks ja arenguks on vaja selle keele keskkonda ja yks inimene ei saa seda ka parima tahtmise korral pakkuda, erandiks vaid siis kui pere elab metsas ilma teiste kontaktideta ja ilma tehnikavidinateta. Kui on olemas keelekeskkond, s6brad, sugulased, piisavalt tihedad kylastused keele maale, siis jah vabandused puuduvad.
See nyyd nende v2lismaalaste kohta, kes Eestis pyyavad eesti keelt omandada. Minu meelest on eestlased ysna pirtsakad, ja kannatamatud. Tihti ei lasta inimesel keelt harjutada ja hakatakse kiirelt inglise v6i vene keeles vastu r22kima.
See kui inimesed natuke erinevalt r22givad v6iks olla pigem hinnatud. See annab inimese kohta natuke rohkem infot, et kust ja mis ajast ja mis m6judega ta oma elu elanud on. Globaliseeruvas maailmas ei tohi enam kommenteerida kus keegi p2rit on ei nende nahav2rvi, n2okuju, ega keel alusel, paraku need on asjad, mis meid teistest erinevaks ja oman2oliseks teevad. Vaga igav kui k6ik yhesugused oleks.
Keele kaitseks Eestimaal peaks aga riik hoopis muid meetmeid kasutama kui see, et inimesed yksteist hurjutavad. Kui on piirid, on riik, piire pole, pole riiki ega keelt.
Kõik puha väga õiged tähelepanekud. Aga ma tahan ikka öelda, et kui näiteks külas oleks olnud inimene, kes on elanud prantsuse/hispaania/itaalia jne keskkonnas, siis vaevalt oleks lastud tal nii vabalt teise keele sõnu juttu punuda. Ta isegi oleks ilmselt pisut rohkem pingutanud ja leidnud teisi vasteid mõtetele, mida edastas. Minu probleem on rohkem selles, kui kergelt me aktsepteerime inglise keelt.
VastaKustutaMa olen ka natuke halb näide, kes kipub vast rohkem kritiseerima "laiskust". Sest puutun igapäevastle väga-väga paljude väliseestlastega kokku. On neid, kes juba paari aastaga ei suuda korralikult eesti keelt rääkida, sest teistmoodi on mugavam. Ja pealegi mõne puhul lööb välja puhas poosetamine. Ja siis on neid vanemaid eestlasi, kes kunagi lapsepõlves eesti keelt õppisid. Peale seda pole neil eestlastega kokkupuudet olnud. Nad tulevad su juurde ja ütlevad, oh, mu eesti keel on nii halb, räägime ikka inglise keeles. Kui siis natuke surkida tuleb mõne puhul suust palju puhtam keel kui mõne hiljuti väliseestlaseks saanu suust. Neil on nii hea meel, kui siis nende keelt kiidan :-) Ja ka nemad pigem küsivad, kuidas mõnda sõna eesti keeles öelda, kui et topivad inglisekeelseid sõnu vahele.
Ma elan ka maailmas kõige multikultimas linnas, kus juba inglise keelt väänatakse erinevat viisi. Mõnest on lausa raske arugi saada. Minugi inglise keel on just selline, mille järgi kohe selge, et eestlasega tegu :D Aga keegi ei naera teiste üle või ei tee märkusi. Pigem tehakse komplimenti, milline kena aktsent. Mu noorem tütar küsis kord lootusrikkalt, kas tema inglise keelel on ka ikka eesti keele aktsent, sest ta sõpradele pidi see nii väga meeldima. Ma ei tea, kuidas see on küll siin linnas nii hästi kõik siiani töötanud, et kodumaal viha pidavad rahvad siin hoopis sõpradeks saavad.
Ja ma leian, et sellist hurjutamist inglise keele kallal võib Eestis ikka teha (mite võtta iseenesestmõistetavana, et kõik oskavad inglise keelt. Ei oska ju! Palun respekteerime neid, kes seda ei oska!!! Me oleme ju eestlased Eestimaal, st need, kes me seal elame ;). Sest miks me laseme ühel keelel nii suurelt peale tulla, et mõne arvates võikski kogu õppimine näiteks selles keeles toimuda :( Ma olen nii vana, et mäletan selgelt, kuidas nõuka aja lõpu eel hakkasid liikuma jutud, kuidas suurendada vene keele oskust. Tore on osata võõrkeelt, sest see toob kultuuri lähemale. Aga mis juhtub siis, kui me laseme võõra keele endale lähedale. Kas suudame ikka oma kultuuri hoida?! Liiga palju on maailmas selles suhtes kurbi näiteid...
Paraku on Euroopas hoopis teised tuuled ja seniste juhtide ja byrokraatide eesma2rk on hoopis vastupidine rahvusriikide kultuuri s2ilitamisele.
VastaKustutaMa olen v2ga subtiitrite poolt igal pool. Eks n6ukogude ajast harjumus seest. Nyydki paljud n2itlejad m6misevad. Vahest mehe k2est kysin juhuks, et ma ei saanud keele p2rast aru v6i midagi, aga ka tema ei pyydnyd kinni, nii et juba nende m6misejate p2rast peaks igal pool olema subtiitrid.
VastaKustutaJust sellepärast ongi oluline oma keele hoidmine... Kanada on muidugi väga eriline, sest siin eeldatakase muidugi riigikeele oskust, kuid toetatakse ka iga kultuuri. Ma arvan, et see on ka üks põhjustest, miks me nii kenasti siin enamasti läbi saame.
VastaKustutaJa subtiitrite osas olen väga nõus :) Neid on vahel tõesti vaja isegi keeleoskajale.