Mul on siinsete eestlaste hulgas üks eeskuju. Tahaksin just temamoodi vananeda. See Eesti Vabariigiga täpselt sama vana daam on lihtsalt fantastiline. Temas on nii palju soojust, tähelepanu teiste vastu, kainet mõtlemist. Võimet enda üle naerda. Mõni aasta tagasi rääkis ta naerusära silmanurgas, kuidas Eestis haiglasse sattudes, paluti tal enne mingit protseduuri, hambad välja võtta. Ta oli täielikus segaduses, miks küll Eestis sellised imelikud nõudmised on. Tal on ikka oma hambad suus :D Erikaga on alati olnud tõeliselt tore suhelda. Igal aastal tõi ta jõuludeks omaküpsetatud piparkooke ja seeneküpsiseid. Seda veel kaks aastat tagasi. Siis otsustas ta, et läheb viimaks ikka Eestisse oma viimaseid elupäevi veetma. Ning alustas seal modellikarjääri ;) Tegelikult naeris ta kogu selle asja üle, ütles, et noor sugulane korraldas pildistamise. See ei olnud väga temalik olnud, just meik. Aga tal oli lõbus olnud. Loodan, et kui tulen suvel Eestisse, siis vast saan ka tema juurest läbi astuda. Ta ootab ju uudiseid Kanadast või lihtsalt seda, et näeb kedagi, kes elustab siinseid mälestusi :) Siin artikkel koos piltidega.
Juhatasin eelmises postituses oma teise päevaraamatu juurde, mida olen kenasti iga päev täitnud hästi lühikeste sissekannetega. Kirjutan ikka pikemalt lahti, mis mind möödunud aastal kõige rohkem mõjutas. Mis mind muu seas pani teise blogiga alustama. Mis tähendab, et pean uuesti oma tervise juurde tulema. Sain suure ehmatuse osaliseks pisut rohkem kui aasta tagasi. Kui üsna järjestikku kahel korral opi lauale pikali heitsin. Ei olnudki ju midagi väga erilist. Tegelikult ja õnneks. Ainult üsna varajases staadiumis kasvaja rinnas (kartsinoom in situ - duktaalne rinnavähk), mis ravimata jätmisel võinuks muutuda järgmise viie aasta jooksul invasiivseks. Nõnda minu arstide sõnul.
Algas kõik rutiinse mammograafiga. Mille järel sain telefonikõne, et peaksin uuesti kohale tulema ning lisaks uuele pildile ka ultraheli alla minema. Naine teispool toru oli väga kena, proovis minusse rahu sisendada, et see võib vahel juhtuda, kui rinnad "tihkemad". Tegelikult pidin ka paar aastat varem samuti uue pildi laskma teha, mis osutus normaalseks. Sellepärast ma just väga-väga ei muretsenud. Ainult natukene. Eriti kui pisike paha poiss mu ajus koputas, et äkki näitas juba too eelmine pilt muutusi...
Kui siis uuesti haiglas mammograafia ooteruumis istusin, tuli õde ja teatas, et jätame siiski uue pildi ära ja teeme kohe ultraheli. Peale seda toimus kõik justkui unes. Terekäsi arstiga, ultraheli, allkiri nõusolekule kohe biopsia teha (ha-ha-haa, tegelikult peale tegemist, aga ma ütlesin, et ausõna, ma kirjutan alla), lohutamised, et see ei tarvitse midagi hullu olla... paar pisarat... vist rohkem ehmatusest, kui sellest et mis täpselt toimumas on. Ning peale seda ootasin... seda ootamist jätkus mul lõpuks liiga palju...
Järgmine peatus oli mul perearsti juures biopsia tulemuste suhtes. Arst teatas, et kõige õigem on see asjandus mu sees minust lahutada. Mingit prognoosi ei osanud ta esialgse tulemuse alusel öelda, ütles, et võib kahte pidi minna. Ta mul selline üsna aus,. Ma ei hooli mingist ümmargusest jutust, nii et mulle ta meeldib. Ei taha ma pea silitamist, tahan teada, mis tegelik olukord on. Kuna olime juba sügises ja üsna jõulude lähedal, mil haiglad just rutiinseid ope palju ette ei võta, siis ootasin lõikust uue aasta alguseks. Ette võeti aga mind oma üllatuseks juba mõni päev enne jõule - toomapäeval.
Muidugi käisin veel enne kirurgiga kohtumas, et asjad paika panna (ta on kena ja südamlik hiinlasest meesterahvas). Kelle kohta hiljem lugesin, et on üks parimaid haiglas, kuhu lähen. Haigla ise on maailma viie parima vähiuurimisega tegeleva asutuse hulgas. Nii et olin tõeliselt heades kätes... Nõnda paljugi positiivset vähemalt... Kui kirurg mu rinda kompis, siis tunnistas, et tükk on üsna peidus. Kuna teadis, kust otsida, siis leidis kiiresti üles. Lasi mu käe külge panna ja tundsingi tugevat tükki. Natuke nagu kivi. Kui oleks ise selle leidnud, oleksin muidugi kohe arstide juurde tormanud. Aga ma ei leidnud ju. Isegi see, et rinnanibu oli sisse tõmbunud, ja suvel pisut mingit vedelikku eritus, ei pannud murekelli helisema. Samas oleks pidanud... Oleks ma vaid osanud teada...
Ja nii ma siis astusin jõulukaunistustega Princess Margaret haigla uksest koos Mariga sisse. Ta tuli mul "kätt hoidma". Mis oli hirmus väga armas temast! Kummaline, kuidas sinu väikesest lapsest on kasvanud tugi oma vanematele... Med õde (või võiks öelda) med vend, kes minuga alguses ja pärast tegeles, oli super kena! Ta oskas lausa mu eesnime õige hääldusega välja öelda. Kahjuks ei viinud see kenadus mind külastama tulnud migreeni minema. Isegi peale opi ärkasin migreeniga üles. Rohtu pidingi lõpuks ainul migreeni vastu võtma, üldse mitte lõikusega seoses. Huvitav, kui vähe viimase suhtes valu oli.
Nüüd algas uus ootus, et teada saada, kuidas kõik läks. Viimaks jälle kirurgi juures, kes aga polnud veel labori tulemusi jõulu- ja aastavahetuseaegse segaduse pärast kätte saanud. Natuke sahmimist ja ootust ja ebakindlust. Sest kuulsin teda telefoni otsas laboriga rääkimas. Kõrvu jäi paar lauset, mis ei kõlanud just super-väga positiivselt. Kui kirurgiga maha istusin, siis seletas ta, et hetkel pole tegemist agressiivse vormiga, kuigi midagi ikka "hõljub" ringi. Sellepärast pean saama kiiritust. Nii umbes-täpselt 21 sessiooni.
Järgmine kohtumine oligi radioloogiga, kes seletas täpsemalt ja lausa joonistas, mis mu kehas toimub. Sain teada, et väljalõigatud tükk oli tegelikult natuke suurem, kui nad esialgu arvasid - 30mm suur. Ning kahjuks oli paarist kohast halvad rakud juba hakanud teed väljapoole rajama. Sellepärast ka pikem kiiritus. Samal päeval, niipea kui koju olin jõudnud, sain aga hoopis kirurgikabinetist uue kõne. Kirurg tahab mind uuesti näha! Olin täielikus segaduses. Mis toimub, sest kõik oli justkui paigas. Ja ei toimunudki muud, kui et kirurgile vist hakkas minu lõikamine väga meeldima, sest ta tahtis uuesti sama koha lahti võtta. Kuna raporti järgi polnud väljalõigatud tükil osaliselt siiski "puhtad" ääred. Arsti sõnade järgi oli kasvaja teises staadiumis. Kolmas oleks juba tähendanud keemiaravi.
Jälle ootus ja teadmine, et kiiritus lükkub veelgi kaugemale. Teine op läks selles osas paremini, et migreeni ei tekkinud. Ainult valud olid palju tugevamad. Ilmselt sellepärast et mind surgiti uuesti kohast, mis juba paranema hakkas. Seekord olin omapäi haiglas. Ikkagi tuttav koht juba ;-) Õhtul tuli Kirke mu juurde palatisse, samal ajal ootas Toomas autos. Kesklinnas pole parkimine just naljaasi.
Ega siin pikemat juttu polegi (juba niigi heietan siin pikalt). Nii palju oli, et tänu teisele operatsioonile vähendati kiiritust 16le korrale. Vahele jäid veel pühad (kiiritajad tahavad ka puhata), nii et kolm ja pool nädalat elasin haigla külastamise tähe all. Alguses oli päris hästi, kuid mingil hetkel tundsin, et olin lõpmatult väsinud. Selline tunne, et ringutamine aitaks väsimuse ära viia, kuid tegelikult ei juhtu mitte midagi. Ainult veel väsinum tunne on sees. Mul oli muidugi valik sel ajal ka tööl käia, kuid iga päev oli kiiritus erinevatel aegadel. Mõnikord keset päeva, mõnikord hommikul või õhtul. Ja ma oleks pidanud ju ikka metrooga sõitma, mis oleks üks lõputu sõitmine olnud. Nõnda siis võtsin end töölt vabaks. Arvan, et väga õieti tegin. Sest kogu selle jama jooksul tugevnes arusaam, kui tähtis ma ise endale olen, keegi teine ei saa minu järele vaadata. Ja mingit "kangelase mängimist" ma ei tahtnud hakata tegema. Niikuinii oleks ma ainuke, kes sellest aru oleks saanud.
Praeguseks olen uuesti kirurgi näinud, mammograafis käinud, radioloog kirjutas just-just mind oma kliinikust välja ja nüüd ootab ees veel kirurgiga kohtumine suvel. Nii et iga poole aasta tagant vaadatakse ikka hetkel üle. Edasi ma ei tea. Tunnen end ju hästi. Tunnistan, et olin ikka vahepeal üsna madalas seisus, kui ma ei hoolinud õieti millestki... Positiivse poole pealt, mu eelmine mure barreti söögitoru suhtes, on hetkel kõrvale lükatud. Viimane gastroskoopia näitas, et kuigi söögitoru on tavalisest pisut rohkem põletikuline, siis seda terviseriket ta enam ei näinud. Suhkrut pean samas ikka jälgima.
Töö juures on olnud peale suve üsna pingeline. Mul on hulk kohustusi juurde tulnud. Aga ma ise olen ju ikka üks. Ja õieti pole peale haigust olnud mahti ainult enda jaoks pühenduda, st puhata. Isegi Eestis käik tähendas seekord rohkem stressi ja muret ema pärast. Mis tähendas, et kukkusin enne jõule taas kord natuke kokku. Õnneks oli mul veel puhkusepäevi alles, ja nüüd viimaks tunnen, et jõuan näiteks jälle oma kepikõndi teha (kui lund pole :) ja uuesti toitumisega korralikum olla. Kui meel must, siis millegipärast ei hooli õieti millestki. Ka endast... ükskõik kui tähtis see on.. Ma ei suutnud tükk aega isegi vardaid või süstikut kätte võtta. Sest polnud tuju. Nüüd on justkui lausa kergendus hinges, et tunnen jõudu käsitööga tegeleda. Sest see on tegelikult väga rahustav tegevus.Kokkuvõttes kuulun ju positiivse statistika sisse. Tänu sellele, et nii vara kõik avastati. Nüüd pole muud, kui lihtsalt edasi sammuda... ja loota, et midagi muud kimbutama ei tule. Mis aga vanuse kasvades sugugi nii enesestmõista enam pole. Kahjuks. Tean nüüd ka seda tunnet, mis tähendab olla tõsisemas olukorras. Ma pole kunagi end nii üksi tundnud. Mis sest et mul kallis kaasa ja lapsed kõrval olid/on. Sa tead, et nad on seal ja tahavad aidata. Aga sina ise ei taha neile muret tekitada oma muretsemiste ja kahtlustega. Kindlasti õppisin seda, et mitte keegi teine ei saa sinu endaga tegeleda kui sina ise... Kuidas endas leida julgust ja tahtejõudu, et võtta igal ajal vastutus selle üle, kuidas me elame..., sest muidu ongi hädad meid kimbutamas. Ikka need ekstra hädad, mis just nende otsuste põhjal tekivad ;)Üks imelik kiiks veel. Ma pidin enne lõikust sõrmused käest võtma. Ja ma pole siiani neid tagasi pannud. Kandsin ainult kahte, mõlemad Tomiga seotud, abielusõrmus ja teine tema käest sünnipäevaks saadu kahe aleksandriidiga (olime peaaegu aasta teineteist tundnud). Mul olid nad alati käes, ilma et õieti mõtleks. Aga nüüd, kui proovisin uuesti sõrme torgata, tekkis mingi kummaline ahistatuse tunne. Ei ole üldse kalli kaasaga seotud ;-) Ma ei ole eriti ehete kandja olnud. Aga nüüd olen leidnud endale hoopis erinevatest kividest valmistatud käevõrusid. Meenutamaks, et pole sugugi kena teiste suhtes liiga kriitiline olla. Ma vähemalt proovin seda teha, aga ega see polegi alati nii kerge :PJa Päevast päeva blogi alustasin mõttega hinnata iga uut päeva, mil me hommikul silmad avame, ja suuta igast päevast mingi hea ja positiivne killuke tallele panna. Alati see pole vast õnnestunud, vahel justkui polegi midagi, mis väärt kirja panna, kuid ma teen oma parima :)
Ei ma ole mingi aastakokkuvõtete kirjutaja. Üleüldse pole ma olnud väga usin kirjutaja, eriti viimasel aastal, vähemalt nendel lehekülgedel. Mitmel põhjusel... Sest elu teeb oma keerdkäike, mis alati pole just sellised, mida väga ootad... Muu seas alustasin uue päevaraamatuga. Natuke teistsuguses formaadis. Võib-olla keegi kirjutab samamoodi, ma ei tea. Või vähemalt ma pole seda näinud. Lugedes ei pea mitte ringiga algusesse minema, pigem lihtsalt koos minuga päevast päeva edasi ;-) Eks näe mitu ringi ma ise jõuan teha :-D Vahel võib seal tekkida tunne, et ma pole järjepidev. Aga olen. Sest mul on iga päeva jaoks mõtted, mis aegajalt ilmuvad päev-paar hiljem. Lihtsalt mul pole alati tuju olnud õhtul arvutiekraani taha istuda. Foto on mul siin üks vana-vana. Kui proovisime lastega modelle mängida :D
Seekord siis selline valik... Vaid 93 raamatut. Hulk soomekeelseid, mõned rootsikeelsed, enamus muidugi inglise keeles, kuigi eestikeelseid mahtus vahele päris mitu-mitu. Täpsem ülevaade Goodreads lehel. Siia sisse mahtus hulk üsna kerget lugemist, sest ainult nende jaoks oli mu vaim sel aastal pikalt valmis... Hästi tore oli ühe Kreeka küla seeria, milles avati uks erinevate inimeste maailma. Kindlasti proovin veel Elisa ja Fabula rakendusi. Nende abil sain ligi eesti ja soome raamatutele.
