Sain suure ehmatuse osaliseks pisut rohkem kui aasta tagasi. Kui üsna järjestikku kahel korral opi lauale pikali heitsin. Ei olnudki ju midagi väga erilist. Tegelikult ja õnneks. Ainult üsna varajases staadiumis kasvaja rinnas (kartsinoom in situ - duktaalne rinnavähk), mis ravimata jätmisel võinuks muutuda järgmise viie aasta jooksul invasiivseks. Nõnda minu arstide sõnul.
Algas kõik rutiinse mammograafiga. Mille järel sain telefonikõne, et peaksin uuesti kohale tulema ning lisaks uuele pildile ka ultraheli alla minema. Naine teispool toru oli väga kena, proovis minusse rahu sisendada, et see võib vahel juhtuda, kui rinnad "tihkemad". Tegelikult pidin ka paar aastat varem samuti uue pildi laskma teha, mis osutus normaalseks. Sellepärast ma just väga-väga ei muretsenud. Ainult natukene. Eriti kui pisike paha poiss mu ajus koputas, et äkki näitas juba too eelmine pilt muutusi...
Kui siis uuesti haiglas mammograafia ooteruumis istusin, tuli õde ja teatas, et jätame siiski uue pildi ära ja teeme kohe ultraheli. Peale seda toimus kõik justkui unes. Terekäsi arstiga, ultraheli, allkiri nõusolekule kohe biopsia teha (ha-ha-haa, tegelikult peale tegemist, aga ma ütlesin, et ausõna, ma kirjutan alla), lohutamised, et see ei tarvitse midagi hullu olla... paar pisarat... vist rohkem ehmatusest, kui sellest et mis täpselt toimumas on. Ning peale seda ootasin... seda ootamist jätkus mul lõpuks liiga palju...
Järgmine peatus oli mul perearsti juures biopsia tulemuste suhtes. Arst teatas, et kõige õigem on see asjandus mu sees minust lahutada. Mingit prognoosi ei osanud ta esialgse tulemuse alusel öelda, ütles, et võib kahte pidi minna. Ta mul selline üsna aus,. Ma ei hooli mingist ümmargusest jutust, nii et mulle ta meeldib. Ei taha ma pea silitamist, tahan teada, mis tegelik olukord on. Kuna olime juba sügises ja üsna jõulude lähedal, mil haiglad just rutiinseid ope palju ette ei võta, siis ootasin lõikust uue aasta alguseks. Ette võeti aga mind oma üllatuseks juba mõni päev enne jõule - toomapäeval.
Muidugi käisin veel enne kirurgiga kohtumas, et asjad paika panna (ta on kena ja südamlik hiinlasest meesterahvas). Kelle kohta hiljem lugesin, et on üks parimaid haiglas, kuhu lähen. Haigla ise on maailma viie parima vähiuurimisega tegeleva asutuse hulgas. Nii et olin tõeliselt heades kätes... Nõnda paljugi positiivset vähemalt... Kui kirurg mu rinda kompis, siis tunnistas, et tükk on üsna peidus. Kuna teadis, kust otsida, siis leidis kiiresti üles. Lasi mu käe külge panna ja tundsingi tugevat tükki. Natuke nagu kivi. Kui oleks ise selle leidnud, oleksin muidugi kohe arstide juurde tormanud. Aga ma ei leidnud ju. Isegi see, et rinnanibu oli sisse tõmbunud, ja suvel pisut mingit vedelikku eritus, ei pannud murekelli helisema. Samas oleks pidanud... Oleks ma vaid osanud teada...
Ja nii ma siis astusin jõulukaunistustega Princess Margaret haigla uksest koos Mariga sisse. Ta tuli mul "kätt hoidma". Mis oli hirmus väga armas temast! Kummaline, kuidas sinu väikesest lapsest on kasvanud tugi oma vanematele... Med õde (või võiks öelda) med vend, kes minuga alguses ja pärast tegeles, oli super kena! Ta oskas lausa mu eesnime õige hääldusega välja öelda. Kahjuks ei viinud see kenadus mind külastama tulnud migreeni minema. Isegi peale opi ärkasin migreeniga üles. Rohtu pidingi lõpuks ainul migreeni vastu võtma, üldse mitte lõikusega seoses. Huvitav, kui vähe viimase suhtes valu oli.
Nüüd algas uus ootus, et teada saada, kuidas kõik läks. Viimaks jälle kirurgi juures, kes aga polnud veel labori tulemusi jõulu- ja aastavahetuseaegse segaduse pärast kätte saanud. Natuke sahmimist ja ootust ja ebakindlust. Sest kuulsin teda telefoni otsas laboriga rääkimas. Kõrvu jäi paar lauset, mis ei kõlanud just super-väga positiivselt. Kui kirurgiga maha istusin, siis seletas ta, et hetkel pole tegemist agressiivse vormiga, kuigi midagi ikka "hõljub" ringi. Sellepärast pean saama kiiritust. Nii umbes-täpselt 21 sessiooni.
Järgmine kohtumine oligi radioloogiga, kes seletas täpsemalt ja lausa joonistas, mis mu kehas toimub. Sain teada, et väljalõigatud tükk oli tegelikult natuke suurem, kui nad esialgu arvasid - 30mm suur. Ning kahjuks oli paarist kohast halvad rakud juba hakanud teed väljapoole rajama. Sellepärast ka pikem kiiritus. Samal päeval, niipea kui koju olin jõudnud, sain aga hoopis kirurgikabinetist uue kõne. Kirurg tahab mind uuesti näha! Olin täielikus segaduses. Mis toimub, sest kõik oli justkui paigas. Ja ei toimunudki muud, kui et kirurgile vist hakkas minu lõikamine väga meeldima, sest ta tahtis uuesti sama koha lahti võtta. Kuna raporti järgi polnud väljalõigatud tükil osaliselt siiski "puhtad" ääred. Arsti sõnade järgi oli kasvaja teises staadiumis. Kolmas oleks juba tähendanud keemiaravi.
Jälle ootus ja teadmine, et kiiritus lükkub veelgi kaugemale. Teine op läks selles osas paremini, et migreeni ei tekkinud. Ainult valud olid palju tugevamad. Ilmselt sellepärast et mind surgiti uuesti kohast, mis juba paranema hakkas. Seekord olin omapäi haiglas. Ikkagi tuttav koht juba ;-) Õhtul tuli Kirke mu juurde palatisse, samal ajal ootas Toomas autos. Kesklinnas pole parkimine just naljaasi.
Ega siin pikemat juttu polegi (juba niigi heietan siin pikalt). Nii palju oli, et tänu teisele operatsioonile vähendati kiiritust 16le korrale. Vahele jäid veel pühad (kiiritajad tahavad ka puhata), nii et kolm ja pool nädalat elasin haigla külastamise tähe all. Alguses oli päris hästi, kuid mingil hetkel tundsin, et olin lõpmatult väsinud. Selline tunne, et ringutamine aitaks väsimuse ära viia, kuid tegelikult ei juhtu mitte midagi. Ainult veel väsinum tunne on sees. Mul oli muidugi valik sel ajal ka tööl käia, kuid iga päev oli kiiritus erinevatel aegadel. Mõnikord keset päeva, mõnikord hommikul või õhtul. Ja ma oleks pidanud ju ikka metrooga sõitma, mis oleks üks lõputu sõitmine olnud. Nõnda siis võtsin end töölt vabaks. Arvan, et väga õieti tegin. Sest kogu selle jama jooksul tugevnes arusaam, kui tähtis ma ise endale olen, keegi teine ei saa minu järele vaadata. Ja mingit "kangelase mängimist" ma ei tahtnud hakata tegema. Niikuinii oleks ma ainuke, kes sellest aru oleks saanud.
Praeguseks olen uuesti kirurgi näinud, mammograafis käinud, radioloog kirjutas just-just mind oma kliinikust välja ja nüüd ootab ees veel kirurgiga kohtumine suvel. Nii et iga poole aasta tagant vaadatakse ikka hetkel üle. Edasi ma ei tea. Tunnen end ju hästi. Tunnistan, et olin ikka vahepeal üsna madalas seisus, kui ma ei hoolinud õieti millestki... Positiivse poole pealt, mu eelmine mure barreti söögitoru suhtes, on hetkel kõrvale lükatud. Viimane gastroskoopia näitas, et kuigi söögitoru on tavalisest pisut rohkem põletikuline, siis seda terviseriket ta enam ei näinud. Suhkrut pean samas ikka jälgima.
Töö juures on olnud peale suve üsna pingeline. Mul on hulk kohustusi juurde tulnud. Aga ma ise olen ju ikka üks. Ja õieti pole peale haigust olnud mahti ainult enda jaoks pühenduda, st puhata. Isegi Eestis käik tähendas seekord rohkem stressi ja muret ema pärast. Mis tähendas, et kukkusin enne jõule taas kord natuke kokku. Õnneks oli mul veel puhkusepäevi alles, ja nüüd viimaks tunnen, et jõuan näiteks jälle oma kepikõndi teha (kui lund pole :) ja uuesti toitumisega korralikum olla. Kui meel must, siis millegipärast ei hooli õieti millestki. Ka endast... ükskõik kui tähtis see on.. Ma ei suutnud tükk aega isegi vardaid või süstikut kätte võtta. Sest polnud tuju. Nüüd on justkui lausa kergendus hinges, et tunnen jõudu käsitööga tegeleda. Sest see on tegelikult väga rahustav tegevus.
Kokkuvõttes kuulun ju positiivse statistika sisse. Tänu sellele, et nii vara kõik avastati. Nüüd pole muud, kui lihtsalt edasi sammuda... ja loota, et midagi muud kimbutama ei tule. Mis aga vanuse kasvades sugugi nii enesestmõista enam pole. Kahjuks. Tean nüüd ka seda tunnet, mis tähendab olla tõsisemas olukorras. Ma pole kunagi end nii üksi tundnud. Mis sest et mul kallis kaasa ja lapsed kõrval olid/on. Sa tead, et nad on seal ja tahavad aidata. Aga sina ise ei taha neile muret tekitada oma muretsemiste ja kahtlustega. Kindlasti õppisin seda, et mitte keegi teine ei saa sinu endaga tegeleda kui sina ise... Kuidas endas leida julgust ja tahtejõudu, et võtta igal ajal vastutus selle üle, kuidas me elame..., sest muidu ongi hädad meid kimbutamas. Ikka need ekstra hädad, mis just nende otsuste põhjal tekivad ;)
Ja Päevast päeva blogi alustasin mõttega hinnata iga uut päeva, mil me hommikul silmad avame, ja suuta igast päevast mingi hea ja positiivne killuke tallele panna. Alati see pole vast õnnestunud, vahel justkui polegi midagi, mis väärt kirja panna, kuid ma teen oma parima :)
Pai!
VastaKustutaTore, et ikka hästi kõik läks.
VastaKustutaAitäh jagamast! Palju tervist ja eneseusku sulle!
VastaKustutaoihh, killuke. varesele valu, harakale haigus, teeme nii! saadan sulle palju palju tervistavat mägiõhku, kuhjaga kallistusi ja mõtlen su pääle! tervi kaasat ka! varsti kohvitame taas!
VastaKustutaMa soovin Sulle jõudu ja saadan palju häid mõtteid ja soove!!
VastaKustutaMu lähikonnas on viimasel ajal mitu inimest saanud vähi või diabeedi-diagnoose ja .. kõigil on olnud üks sama lause " avastati juhuslikult". See tekitab hirmu ja paanikat. Sa ei lähe ju väsimuse pärast perearstile. Või hakkad muretsema, kuna võtad kaalust alla.. Kuidas ennetada, kuidas aru saada. Annaks, et ei peaks mitte kunagi seda üle elama.
Ole tubli!
Kalli.
VastaKustutaAitäh teile kõigile heade soovide eest! Olete nii väga armsad!
VastaKustutaSee juhuslikult avastamine ongi ilmselt nii väga tavaline. Kõige hullem, kui see jääb liiga hiljaks. Tean mitut, kes on läinud vaid mõne kuuga siit ilmast.
Sams oli mul ju kaks tunnusmärki, mis oleks pidanud häirekellad käima panema. Sissetõmbunud nibu ja rinnast erituv vedelik. Arvasin viimase puhul, et väga kuumal suvel on lihtsalt see hauduma läinud. Õnneks oli aga mammograaf juba sügisel. Muidu poleks sellele rohkem tähelepanu pööranud. Nii palju räägitakse sellest, kuidas pead oma rindu ja kaenalaalust kompima. Kuid need tunnusmärgid on vähemalt minu puhul küll kuidagi täiesti suureks uudiseks. Üks, kellel oligi juba kolmandas staadiumis vähk, ütleski, et tal olid täpselt samad asjad olnud, kuid ta ei osanud samamoodi seda tõsiselt võtta. Nüüd olen oma tüdrukutele sõnad peale lugenud :)
Pai ka siitpoolt. See on ilmatuma tore, et oskad ennast väärtustada ja õigel ajal puhkust võtta.
VastaKustutaOh, sul on ikka väga emotsionaalne ja katsumusterohke aasta olnud. Ma olen ise kahel erineval korral ise rinnavähi osakonnna ukse taga istunud. Mäletan mida tundsin ja kuidas see teadmatuses olemine ja muretsemine mu maailma ümber proovis lükata. Õnneks mul vedas, sest mind saadeti spetsialisti juurde vaid sellepärast, et perearst oma arvamusse kindlust vajas ja oma seljatagust kaitses. Olin nii tänulik, et sai peale spetsialistiga rääkimist ja peale esimest mammograafi kliinikust lihtsalt välja jalutada. Kogu raskus oli mu õlult 5 minutiga võetud. Samas tegi siiski haiget teadmine, et minust jäi kliinikusse maha palju naisi, kes sealt nii kergelt minema kõndida ei saanud.
VastaKustutaSamuti ei tea me ju kunagi mis meid endid veel ees ootab.
Sulle aga palju positiivseid mõtteid ja ellusuhtumist. Sellel kõigel on suur ravivõime.
PS. Mulle väga meeldib su teine blogi. Uskumatu kuidas vaid paari lausega saab nii palju öeldud ja ajaloo tarbeks kirja.
Tore siiski, et ka siin edasi kirjutad :)
Loodan vaga, et sa enam selle teema juurde tagasi p00rduma ei pea ja tervis korras pysib. Oskan vaid enda poolt 0elda, et kui mul kunagi yks v2hiennetamise protseduur tehti, siis oli see sel hetkel mu elu k6ige hullem ja parim p2ev. Hullem, sest Hiiu haigla oli nii kohutavalt masendav ning arst nagi v2lja nagu vana n6id, l2ks 6ega s6navahetusse ilma tuimestuseta protseduuri ajal. Parim, sest see protseduur p22stis mu elu.
VastaKustutaHoia suhkrust eemale, see on paljude asjade kurja juur.
HelveL, sellised läbielamised panevadki rohkem enda peale mõtlema :) Kahju, et enne sellest aru ei saa.
VastaKustutaEriti raske on muidugi vähihirm, kui lapsed väikesed. Mul oli see ka aastaid tagasi, kui mind natuke arstide vahet solgutati, aga lõpuks ikka "puhtaks" kuulutati. Tõsi on, et positiivsed mõtted ja ellusuhtumine aitavad juba ensetundele kaasa. Kuigi... kui ikka mure vaevab, siis vähemalt alguses on ikka raske. Hiljem harjud juba omamoodi mõttega.
Nii tore, kui mu teine blogi meeldib. Ma kipun tavaliselt liiga palju heietama ja võin mitte millestki romaani valmis kirjtada :D Nii et selline lühivorm on väike väljakutse minule endale. Kui nüüd "teisel ringil" olen, siis need eelmise aasta sissekanded toovad tagasi mõtteid ja tundeid.
Ma ei taha ka enam mingeid üllatusi tervise osas :) Eks ma proovin endast parema anda, et ise oskaks end hoida. Aitäh, katarina!
Sellistes oludes hakkab inimene mõistma, mida tähendab mõte, et kõik saab alguse meist enestest ja kõik on võimalik. Sain oma analoogse diagnoosi väga hilises staadiumis pea kuus aastat tagasi. Siiani tegutsemisvõimeline ja kui poleks vahepeal dokumenteerimiseviga olnud, siis oleks seis veel parem. Õppetund minu jaoks igal juhul.
VastaKustutaArvan, et selliste kogemuste jagamine on väga vajalik. Mäletan, kuidas kuus aastat tagasi mööda interneti otsisin teiste analoogsete diagnoosidega inimeste kogemusi ja mõtteid, mida nad tundsid ja kuidas nad toime tulid kogu selle teadmise ja ravikoormaga.
Jõudu, meelekindlust ja huumorimeelt!
Mul on hea meel kõigi üle, kes tulevad sellest olukorrast välja. Eriti, kui see olukord hoopis hullem kui minul oli. Mu tutvusringkonnas on paar inimest, kelle puhul diagnoos polnud sugugi nii kerge, aga nemad on samuti mitu aastat hiljem ikka olemas. Kuigi nii mõnedki vangutasid kurvalt pead. Sõnad "vähk", "rinnavähk" jne on sellised, mis tekitavad hirmu. Eriti kui need sinu enda või lähedaste kohta käivad.
VastaKustutaMa polnud väga kindel, kas tahangi oma "hädadest" rääkida. Nõnda hakkasin ka teist blogi pidama. Mis ei tähendanud, et just kõigest täpselt kirjutasin. Lõpuks tegin ikka kokkuvõtliku postituse ka siia. Olen nõus, et teiste kogemused aitavad palju, kui ise oled just sellise diagnoosi saanud.
Tänapäeval on ju nii tavaline kohe interneti manu pöörduda, ja proovida rohkem aru saada, mis toimub. Ise otsisin ka infot, kuigi palju vähem kui tavaliselt... Lihtsalt ei tahtnud "liiga" targaks saada ja ennast veelgi rohkem ehmatada, enne kui enda kohta lõplik diagnoos paigas polnud.