Lahtiste uste päevad Torontos

Olin laupäeval taas kord kesklinnas, ja otustasin peale kohustuslikku käiku pisut osa saada iga-aastasest üritusest, mil paljud Toronto hooned maikuu viimasel nädalavahetusel avavad oma uksed linnaelanikele. Hoiatus, nüüd järgneb üle tüki aja ebatavaliselt pikk postitus koos hulga piltidega ;-)

Doors Open Toronto sai alguse sajandivahetusel. Osalejateks umbes 150 hoonet, millel mingi kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne tähtsus ja kuhu naljalt niisama ei pääse sisse kolama. Või kui pääsedki, siis ei ole sul lahkeid vabatahtlikke, kes hoone kohta infot jagavad. Olen sellest ühe korra kirjutanud siin, kui külastasime indialaste pühakoda. See hoone küll ei osale enam lahtiste uste päevadel. Arvan, et nad kaotasid kontrolli, kuidas inimesed seal sees käitusid :-) Nägin seda oma silmaga.

Sattusin nüüd väga lähedal olema vanale raekojale, kus tänapäeval on muuhulgas veel ikka kohtusaalid. Olen alati mõelnud, et võiks sinna sisse piiluda, aga päriselt pole ju põhjust olnud. Nüüd siis sain seda ilusat hoonet ka seestpoolt imetleda. Päris uhked olid värvilised klaasmosaiigiga aknad. Ja muidugi kulunud trepiastmetega trepp. Võisin ette kujutada, kuidas omal ajal tähtsad ametiiskud mööda neid sammusid ja vähemtähtsad linnaelanikud aukartusest rohkem küüru tõmbusid :-) Trepi ees olid kaks metallist lõvimoodi kujutist, mis mingil hetkel olevat vanarauaks tahetud anda. Õnneks tulid need kusagilt (vanaraua alt?) välja. Ning on nüüd kenasti klaasvitriinides endisel kohal.

Kaalusin natuke, kas lähen sealt veel kuhugi või sean sammud kodu poole. Tegin natuke pilte raekoja platsil (Nathan Philips Square kannab endise väga populaarse linnapea nime, tema ajal ehitatigi soomlasest arhitekti võidutöö järgi uus raekoda). Ma polnud kunagi varem saanud üles vaateplatvormile, mis ümbritseb tervet platsi. Nii et nüüd ma siis võtsin aega, et igast nurgast ümbrusest fotosid klõpsida :)

Olles siiski nii väga lähedal, siis astusin ka uude raekotta sisse. Seal oleks muuhulgas võinud käia linnaisa tähtsas töötoas, aga mul polnud jaksu järjekorras oodata. Piilusin niisama läbi klaasseina vastuvõtulauda ja seda osa, mis lahtisest uksest välja paistis. Fuajees oli tore Kanada lipp konservpurkidest kokku laotud.
Ikka Kanada 150ndada sünnipäeva puhul. Konservpurkideks täiesti Kanada toode - Aylmers Canners asutati juba aastal 1879, on küll edasi müüdud Del Montele (tegutses kuni 1959). Kuigi samanimelisi tomatikonserve võib siiani osta.

Kuna külalisi oli igas vanuses, siis lapsed võisid oma käteosavuse proovile panna. Nad ehitasid papist uusi maju linnale. Mulle meeldib, kuidas selliste ürituste juures mõeldakse tervele perele. Kuigi ma pean ütlema, et nii mõnedki lapsevanemad olid pisut väsinud olemisega. Aga see on ju loomulik, kui sul väikesed lapsed kodus on :D

Kui juba kaks maja läbi käidud, siis põikasin ka ühte kirikusse Church of the Holy Trinity, mille algust tähistab aasta 1847. Linn on kõvasti kasvanud, mis tähendab, et kirik on kadunud suurte majade varju. Nende põhitegevus on nüüd vaeste ja kodutute aitamine (neid jätkub kesklinna päris palju) ning kirik on ka geide ja lesbide abistaja. Mulle jäi seal silma kaks asja. Esiteks lumivalge pika, lokkis habeme ja juustega mustas kuues preester, kellega üks härra juttu ajas (proovis tõestada, et geid ja lesbid on saatanas, nii palju kui ma kuulsin; preester jäi kogu asja juures stoiliselt rahulikuks) ning üles riputatud "vabanduskiri põliselanikele" kõige selle halva eest, mis sissetulijad teinud on. Panin natuke suuremalt ta vasakusse pildi nurka. Alumine foto on internetist.

Minu jaoks kippus päev juba pikaks minema, mis tähendas, et kõht hakkas märku andma. Ostsin tänavakaupmehelt vorstijupi ning nosisin keset raekoja platsi ära. Sai oli muidugi vorstil ümber. Ja erinevate kastmetega võib kogu kraamis üle valada. Minu lemmikuks on sweet relish (eestikeelne tõlge oleks magus maik, aga tegelikult on see valmistatud peeneks hakitud hapukurgist, sibulast, suhkrust-soolast ja äädikast, võib veel mõningaid lisandeid olla). Samal ajal kui mina oma kõhtu täitsin, kogunesid inimesed mu läheduses ekskursioonile. Põhimõtteliselt oleks pidanud end varem kirja panema, et koos giidiga erinevaid kohti külastada. Seekord jäi see küll tegemata. Aga kes teab, ehk kunagi tulevikus teen sellegi kaasa.

Mina läksin hoopis järgmise maja juurde, mida ümbritseb must raudaed. Hooneks oli Osgoode Hall, mida omavad Ontario juristid. Sealgi on mitu kohtusaali, kus küll arutatakse peamiselt edasi kaevatud kohtuotsuseid. Hoone on ehitatud juba aastal 1829! Seda võib ka muul ajal külastada, nad korraldavad giidiga ringkäike. Kui maa-ala kunagi osteti, siis jäi see tolleaegsest Yorki linnast väljapoole (York on Toronto eelkäija, ehk siis peamiselt kesklinn). 50ndatel sai maja aia ümber ja jalgväravad, mis ei avane tavapäraselt. Hoopis nii, et pead sealt justkui läbi pugema :-) Selliseid oli vaja, et karjamaal ringi tatsavaid lehmi eemal hoida! Majas asuvad praegu The Court of Appeal for Ontario, the Superior Court Of Justice and the Law Society of Upper Canada.

Tõelise elamuse sain nende raamatukogust, kus riiulid ulatusid läbi kahe korruse ja olid tihedalt raamatuid täis. Igat sorti seadusandlust ja vanu juhtumeid jne. Ühes kohtusaalis oli võimalus kohtunikku "mängida". St istuda nende toolile ja pilte klõpsata. Mina vaatasin niisama seda nalja pealt. Huvitav, kuidas saalis olid pealtvaatajate ja muude tegelaste jaoks oma kindlad kohad. Viimastes ridades istusid juuratudengid. Siiani on näha kohad, kus nende tindipotid seisid :-) Järgmisesse saali oli juba natuke raskem pääseda, sest rahvast oli rohkem. Ja kohtunikupingil ei istunud mitte enekaid tegev rahvas, vaid hoopis päris ehtne kohtunik. Sain end viimaks sisse seada teise ritta ning juba teatas valge kraegu tähtis härra, et me võime nüüd talle küsimusi esitada. Kuna keegi mingit huvi sellise tegevuse vastu üles ei näidanud, ja hoolimata sellest, et ma pole sugugi kangesti tegelane, kes tahab nõnda rahva ees endale täehelpanu, siis esitasin talle lõpuks kolm küsimust. Millele ka vastused sain :-)

Kõigepealt uurisin, kui palju rahvast nad tavaliselt siin saalis näevad, kui mõni juhtum arutlusel. Eks see vastus oli natuke ette arvata. Sest kõik oleneb lõpuks, mille ja kellega tehu. Kui aga uurisin, mis ta oma ametist arvab. Kui raske on otsuseid teha. Siis seletas ta üsna pikalt, kuidas ta on siiski samasugune inimene, kes saab aru vastutusest nii süüdistatava kui ka ühiskonna ees. Samas toimub palju tööd kulisside taga. Mitte nagu võib vahel arvata, et ainult kohtusaalis pannakse kõik paika. 

Vahepeal oli mu selja taha veel rahvast kogunenud. Üks neist teatas kõva slaavi aktsendiga, et ta on saanud hiljuti Kanada kodanikuks. Ja talle tuli juba ka vandekohtunikuks kandideerimise nõue. Ta tahtis teada, kuidas sellest eemale hoida :/ Kohtunik muidugi ütles, mis ta ütlema pidi. Kuidas vandekohus on siiski suur ausa ühiskonna põhisammas jne. Muidugi võib see mõnele tähendada rahalisi raskusi. Sa ei saa enamus töökohtades palka, kui oled kohtuistungiga seotud. See päevaraha, mis makstakse on naeruväärselt väike. Aga ta ütles, et nad proovivad valiku juures seda arvestada. Ma ise nägin, kuidas vabastuse said nii mõnedki need, kes töötasid enda jaoks, näiteks üksiküritajad remondimehed.

Seoses vandekohtuga, meenus mul midagi, mille üle olen varem juurelnud. Sest mõnikord juhtub, et saad kutse kindla istungi vandekohtuniks kandideerimise kohta (nagu mina) ja mõnikord kutsutakse sind välja ja hoitakse nädal aega "varus". Nimelt on neil mõnede tõsisemate juhtumite puhul vaja suuremat hulka rahvast, kelle seast valida need kõige õigemad. Ja nõnda oli seegi mõistatus minu jaoks lahendatud. Mu üks töökaaslane sattus hiljuti just samamoodi kutsutuks ja ka valituks. Nad mõistsid süüdistatava süüdi. Kuigi mingil hetkel oli peaaegu et raske öelda, kas ikka saavad ühehäälse otsuse. Nimelt peavad kõik ühtemoodi  hääletama.

Mina jätkasin majaga tutvumist. Ning ühes ruumis, kus oli suur ja pikk koosolekulaud, uurisin vabatahtlikult abiliselt, kes küll on kõik need inimesed seintele riputatud maalidel. Ta ütles, et need on peakohtunikud ja Ontario justiitskoja pealaekurid või midagi sarnast. Et täpselt nii nagu tema oli kunagi, ning osutas ühele maalile, millel oligi tema isiklikult täies hiilguses :D Ma siis uurisin, kuidas ka seda tööd teha oli (ma tean, pole sugugi originaalne, sest küsisin ju kohtunikult ka sama). Ta ütles, et oli huvitav, aga kaks aastat oli täielikult piisav selleks ;) Ma ei saanud küsimata jätta, kuhu lähevad maalid, kui seintel ruum otsa lõppeb. Aga need pidid olema maja peal laiali. Fotol seisab ta paremal pool ja ta maal on ka imekombel peale jäänud, kõige vasakpoolsem.

 Vahepeal imetlesin aknast ka ühte pruutpaari oma seltskonnaga. Neil oli vist ka lahtiste uste päev, sest paljud võõrad klõpsisid neist pilte :D Mina ka. Peale seda seadsin juba sammud metroo poole. Oleks läinud veel ühest majakesest läbi, aga liiga pikk järjekord hirmutas ära. Ka Canadian Life kindlustushoonest hüppasin korraks sisse. Aga ei jäänud ootama lifti kõigi teise saja inimesega, et pääseda kõrgemale.  Tegin hoopis põrandast pilti :-)

Nõnda siis sel korral lahtised uksed ja muud ;-) Minu meelest võiks Eestiski midagi sellist korraldada. Näiteks 100nda vabariigi aastapäevaga seoses. Väga vahva üritus. Sest sellised kohad on ju tegelikult omamoodi meie kõigi omad, ajaloost ja kultuurist läbi imbunud. Miks ainult üksikud inimesed sellest osa peavad saama ;-)

Kunagi ammu

Ma pean ütlema, et mul pole just palju nukke olnud. Kindlasti mitte nii palju kui tänapäeva lastel. Ja Barbie nukkudest ei osanud me ju unistadagi. Ma ei mäleta, mis nuku nimi oli. Hoidsin seda küll hoolega, aga mingil hetkel läks nuku katki. Millegipärast on meeles, et väiksem õde viskas selle maha. Kandsin seda okast tükk aega endas. Kindlasti mitte enam :D Äkki talle ei meeldinud, et mängisin rohkem nukuga kui temaga :-) Naljakas, et mul on meeles see kleit, mida kannan. Ja nuku sussid. Hiljem sain ju uue nuku, mis mul on lausa siiani alles! Peaks teda ka tutvustama.

Nädalavahetus

Laupäeva hommikul tööl, millele tuleb küll suvel vahe, sest Eesti Maja on siis veelgi vaiksem kui muidu. Tom on nüüd aga alati laupäeviti tööl. Nii ei saanud me kohe lastega karatevõistlustele minna. Jõudsime siiski parasjagu selleks hetkeks kohale, kui naiste võistlus algamas oli. Ma pole siiani suutnud neid kuidagi rahulikult vaadata. Elan oma tütardele nii väga kaasa. Muretsen, kuidas läheb... Palju lihtsam on, kui nad peale võistlusi koju tulevad ja mulle teatavad, mis juhtus :-) Aga teisalt ei saa ma siis seal nende jaoks olla. Ning see on on tähtis, nagu nad kinnitanud on.

Kokkuvõttes läks hästi. Kirke küll medaleid seekord ei teeninud. Sai aga parima naissportlase karika. Mul on tunne, et tähelepanelikud silmad märkasid, et talle tehti vist natuke liiga kata hindamises (ilmselgelt ei jäänud mõned kohtunikud erapoolikuks, aga mis seals ikka). Mari võitis vabavõitluse ja sai kolmanda koha katas. Ja sai sportlaslikkuse karika. Mis iganes see siis tähendab. Kui vaadata tema võistlusi, siis kallistab ta kõiki oma vastaseid ;-)

Mu tüdrukud on ainult üks kord varem kolmeteist aasta jooksul vastamisi võistlemas olnud, mõned aastad tagasi kuldmedalile. Seekord juhtus see veerandfinaalis (vaata 16.30 alates). Vahekohtunik pidi nad korraks enda juurde kutsuma ja paluma, et nad pisut oma taktikat muudaks. Ikka õed ja üsna sarnased oma võistlusmaneerilt :-D Hiljem seletasid, et nad on õppinud rohkem ründajapositsiooni võtma, kuna paljud eelistavad kaitset, st ootavad, kuni teine ründab, et siis oma kombinatsioonidega välja tulla.

Peale võistlusi käisime veel ühel sünnipäeval. Mis osutus palju toredamaks kui ma ootasin. Huvitav oli üks hetk, mil kõik "kodu-eestlased" ühes ruumis ja siin sündinud eestlased teises :-) Oleme sarnased ja ei ole ka... Eks meie taustad ole erinevad ja oskame üksteisest paremini oma grupis aru saada. Paratamatu. Natuke oli ka Eesti Majast juttu, aga õnneks mitte liiga palju. See on teema, millest võiks muidugi pikemalt jutustada ;-)

Eurovisioon on minust seekord väga mööda läinud. Eesti laulu jälgisin ja vaatasin. Ei oleks Veronat saatnud. Ariadne ja Elina Born olid mu lemmikud. Tee, mis tahad. Aga ikka oli kurb, kui Koit ja Laura edasi ei saanud (isegi kui Laura mu lemmikute hulka kunagi kuulunud pole). Teiste maade laule polnud ma kuulanud. Siiani ei ole. Välja arvatud nüüd võitja Portugali oma ja Belgia, mida kiideti. Vabandust, aga mulle ei meeldinud Portugali originaalesitus. Ja mul on kahju, et seda võrreldakse Valgrega. Sest Valgre on minu kõrva jaoks palju parem. Ja ma ei hooli, kui mõned muusikatargad võiks väita, et minu kõrvadel võib mingi kiiks küljes olla :-P Nüüdseks kuulasin ka Birgiti versiooni ja Norrat esindanud Alexander Rybaki oma ära. Ning need istusid kohe palju paremini. Aga võitjaks poleks kumbagi pannud. Õieti ei tohiks ma siin palju arvamust avaldada, sest ma pole ju teisi kuulanud :D Aga, vähemalt Belgia oma oleks võinud vabalt eespool olla.

Emadepäev möödus rahulikult. Hoolimata sellest, et ma hilja magama sain, olin juba tavapäraselt kuue ajal üleval. Lugesin natuke. Ja jäin siis uuesti tuttu. Nii sügavalt, et ei märganud, millal Tom poes käis, et piima ja jahu tuua. Mari küpsetas siis pannkooke ja Tom tegi mango-maasika-mustika toormoosi. Mis osutus erakordselt heaks! Mari mikserdas veel smuuti ka valmis. Kirkele jäi köögitoimkond. Hiljem valmistas Mari internetist leitud retsepti järgi lihale marinaadi ning ülejäänud pere tegeles siis õhtusöögi valmistamisega. Kui mina rahulikult niisama olelesin. Nii on ka vahel tore olla ;-)

Raamaturiiul

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Ma tahaks öelda, et mulle meeldis raamat väga, aga... minu jaoks oli see eht-eestilikult melanhoolne ja kuidagi ebamaine (nagu meeleolu muusika :). Mõte hüppas ühest äärest teise, ilma et õieti millestki oleks kinni haaranud. Olles just lugenud Oskar Lutsu mälestusi (ja kindlasti pole need võrreldavad), on kuidagi hale laskuda peaaegu justkui unenägude tasemele. Hoolimata sellest et Lutsu minevikuheietustes kaikub läbi omamoodi kurbus ja nukrus, jäi mulle meelde nii mõnigi huvitav karakter ja sündmus ja olustikupilt. Paradiisi puhul, isegi kui ma kangesti püüaks, ei saa ma õieti mingit pilti Hiiumaa väiksest nurgakesest. Ehk siis ainult halli ja masendava... mis aga pole ilmselt autori eesmärk. Ja minu Hiiumaa on isegi ähvardavate vihmapilvede vahel alati väga helge olnud.

Hoolimata sellest et raamat on saanud uhke autasu ja kriitikud on kindlasti väga kiitnud, olen ma seda tüüpi raamatutest eemale hoidnud. Ma ei loe enam ka eriti luuletusi, panekski Paradiisi pigem luulemaailma. Jah, kunagi lugesin sarnaseid teoseid, kuid maitsed muutuvad, ja ma ei tea, kas just alati paremuse poole, võib-olla olen endast mingi osa kaotanud. Kuid mis tollest, peaasi et ise õnnelik olla :) Nii nagu ma ei taha enam vaadata ei tragöödiat täis filme (ega õudukaid). Mu elus on olnud kaotusi, mis mind väga õrnaks teinud ja ma ei taha üleliigset nukrust või pinget, mis keeravad lahti mu pisaratekraanid.

Tegelikult olen tihtipeale rõõmsalt üllatunud, kuidas väga tuntud ja kuulsad kirjanikud oskavad kirjutada nii lihtsalt ja mõnusalt. Vahel ei taha kohe uskudagi, et nad ilmaaegu sõnu tuulde ei loobi või neid hirmus kunstiliselt ritta ei sea. Meenub Hugo Raudseppa näidendis kirjanik Johannes, kes "suurt kunsti" teeb, millest lihtsurelik aru ei saa, kuid mis kriitikute poolt kirjanduajalukku pannakse :) Ja mina olen muidugi see lihtsurelik, kes luges küll Paradiisi läbi, kuid kes paneb väga tihti sarnase raamatu pigem kiiresti kõrvale. Ehk jõuan kunagi tagasi nende lugudeni, kes teab...

Kevad Torontos

Imeline kevad seekord Torontos. Just selline nagu ma mäletan Eestist. Ei tea, kas pean kliimasoojenemist tänama :-) Tavaliselt saame kevadet nautida umbes nädal aega. Selle aja jooksul saab talvest suvi. Nüüd on aga on kõik veninud. Pungadest on aeglaselt lehed saanud. Nartsissid ja tulbid on täies hiilguses rõõmu pakkumas. Jah, eks ta ole nautuke jahedam kui muidu. Ja vihma oleme ka parasjagu saanud. Nädalaga näiteks terve kuu jagu. Aga mulle meeldib. Minu pärast võib see veel natuke aega rahumeeli edasi kesta ;-)