Raamaturiiul

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Ma tahaks öelda, et mulle meeldis raamat väga, aga... minu jaoks oli see eht-eestilikult melanhoolne ja kuidagi ebamaine (nagu meeleolu muusika :). Mõte hüppas ühest äärest teise, ilma et õieti millestki oleks kinni haaranud. Olles just lugenud Oskar Lutsu mälestusi (ja kindlasti pole need võrreldavad), on kuidagi hale laskuda peaaegu justkui unenägude tasemele. Hoolimata sellest et Lutsu minevikuheietustes kaikub läbi omamoodi kurbus ja nukrus, jäi mulle meelde nii mõnigi huvitav karakter ja sündmus ja olustikupilt. Paradiisi puhul, isegi kui ma kangesti püüaks, ei saa ma õieti mingit pilti Hiiumaa väiksest nurgakesest. Ehk siis ainult halli ja masendava... mis aga pole ilmselt autori eesmärk. Ja minu Hiiumaa on isegi ähvardavate vihmapilvede vahel alati väga helge olnud.

Hoolimata sellest et raamat on saanud uhke autasu ja kriitikud on kindlasti väga kiitnud, olen ma seda tüüpi raamatutest eemale hoidnud. Ma ei loe enam ka eriti luuletusi, panekski Paradiisi pigem luulemaailma. Jah, kunagi lugesin sarnaseid teoseid, kuid maitsed muutuvad, ja ma ei tea, kas just alati paremuse poole, võib-olla olen endast mingi osa kaotanud. Kuid mis tollest, peaasi et ise õnnelik olla :) Nii nagu ma ei taha enam vaadata ei tragöödiat täis filme (ega õudukaid). Mu elus on olnud kaotusi, mis mind väga õrnaks teinud ja ma ei taha üleliigset nukrust või pinget, mis keeravad lahti mu pisaratekraanid.

Tegelikult olen tihtipeale rõõmsalt üllatunud, kuidas väga tuntud ja kuulsad kirjanikud oskavad kirjutada nii lihtsalt ja mõnusalt. Vahel ei taha kohe uskudagi, et nad ilmaaegu sõnu tuulde ei loobi või neid hirmus kunstiliselt ritta ei sea. Meenub Hugo Raudseppa näidendis kirjanik Johannes, kes "suurt kunsti" teeb, millest lihtsurelik aru ei saa, kuid mis kriitikute poolt kirjanduajalukku pannakse :) Ja mina olen muidugi see lihtsurelik, kes luges küll Paradiisi läbi, kuid kes paneb väga tihti sarnase raamatu pigem kiiresti kõrvale. Ehk jõuan kunagi tagasi nende lugudeni, kes teab...