EV 100 Torontos

Just nõnda säras eile õhtul Toronto silt raekoja ees eile õhtul. Ikka sini-must-valgena. Ka CN-torn säras meie lipuvärvides, igal täistunnil pool tundi. 

Hommikul olime peaaegu et täpselt kell 10 Torontos Nathan Philips Square'il ehk siinsel raekoja platsil. Metroos päevapiletit ostes müüs lahke (tõenäoliselt kusagilt endisest Jugoslaaviast pärit) mees meile kahe asemel ühe päevapileti. Ma proovisin küll hästi aus olla ja väita, et üks lastest on siiski vanem kui 19, aga Tomi sõnade järgi oli härra mulle silma pilgutanud ning lausus, kuidas tema meelest see küll tõsi pole. Lõpuks andis ta mulle raha tagasi ja ühe pileti. Ma ei hakanud rohkem vaidlema. Tuju tegi heaks ka tema uurimine, mis lipud meil käes on. Ning tema head soovid Eestile! Lippude kohta päris hiljem veel mõni uudishimulikult.

Inimesi võis tõesti kusagil tuhande ringis olla. Minu jaoks tohutult suur hulk tuttavaid nägusid. Aga ka neid, keda varem eriti näinud pole. Soovisime muudkui üksteisele palju õnne aastapäeva puhul :-) Selline natuke pidulik tunne tekkis. Hästi tore oli, et kohal oli palju päris pisikesi ja noori. Tundus, et nii ümmargune tähtpäev tõi välja ka need, kes enamasti eemale hoiavad. Laulsime mõned laulud, kuulasime kõnesid. Kõike seda võib vabalt siit vaadata või siit. Siin hulk pilte, kaasa arvatud see, mis Tomist siin kõrval. Ja siin veel. Hästi palju on toredaid fotosid lastest. Tõesti hästi-hästi vahva! Isegi Mari ja Kirke olid natuke põnevil kogu asjast. Ja ei tekkinud kordagi vaidlust, et nad ei viitsiks kaasa tulla ;-)

Lisaks lippudele oli mul rinnas heegeldatud lipuvärvides lill. Õieti küll hakkasin neid heegeldama oma teekannusoojendaja joaks. Aga siis vaatasin, et sobiks mulle hästi jope peale panna. Vabariigi aastapäev on ka mu onutütre tütre sünnipäev. Nii et järgmise foto saatsin talle tervituseks Rootsi.

Suurelt platsilt jalutasime üle tee Sheratoni keskusesse. Mis minu jaoks omamoodi tähtsusega. Suvel olin ju seal Võitmatute mängudega seoses 11 päeva. Imelik oli sisse astuda hoonesse, kus polnudki samasugust sagimist ja tegutsemist nagu mul meeles on. Aga... mingil hetkel kuulsime shoti torupillide helisid. Hiljem nägin oma Invictus mängude "kolleegi" FB lehel teadet, et tal oli eile toimunud üks pidu (ta kuulub siinsesse nn kaitseväkke). Oleks ma teadnud, oleks läinud ja ta üles otsinud ;-)  Siin mõned pildid linnaplatsilt:

Leia üles Mari ja Kirke:

Sheratonis toimuva kontsert-aktuse korraldajaks oli Toronto Eesti Selts. Kui nad sellega alustasid, siis lasid esialgu müügile 400 piletit, mis müüd aga mõne nädalaga läbi. Seda juba eelmise aasta alguses. Kuna huvi oli nii suur ja paljud jäid ukse taha, siis pandi inimesi ootejärjekorda. Kuni suudeti suurem saal üürida. Pileteid sai veel 200 juurde. Mis aga samamoodi kadusid kui kuumad saiad. 

Mingil hetkel teatati, et on veel üks pea korraldaja Eesti Majas. Kus pileteid umbes 400 (kuigi tõenäoliselt siiski tuli vähem rahvast). Sinna ma juba pileteid ei ostnud. Sest ega need päevasedki just väga odavad polnud. Saime kõhud täis. Lõpetuseks oli ikka eestilikult kringel ka laual. Kuulasime erinevaid tervitusi erinevatelt poliitikutelt ja teiste rahvaste esindajatelt (ikka lähinaabritelt, kaasa arvatud Poola). Millegipärast ei olnud Eesti saadik Gita Kalmet kõnet pidamas. Tavaliselt on ta alati selliste oluliste sündmuste keskmes. Ju siis polnud see talle väga oluline, või arvas, et õhtune pidu on tähtsam. Sest seal oli ta küll platsis.

Mis minu meelest väga imelik. Eriti arvestades, et tervituste hulgas loeti ette isegi Kanada peaministri oma... Kõneles üks senaator ja parlamendi esindaja Peter van Loan, kel eesti juured. Aga samas võis olla, et väärikas proua lihtsalt ei jõudnud hommikuks kohale või oli tal mingi muu tähtis põhjus. Nii et ma võin praegu väga ebaõiglane tema suhtes olla. Ja päriselt pole ju sel lõpuks tähtsust. Kes jõuab kõiki neid kõnesid lõputult kuulata ;-) Esinesid Võlukeeled Eestist ja Leiki Kopvillem oma bändiga (ta laulis oma isa laule ning muidugi oli kurb, et isa ise kohal enam ei saanud olla... aga need, kes usuvad, võivad teda kusagil pilvepiiril jalga muusika rütmis kõlgutamas ette kujutada) ja muidugi koolikoor. Laulsime ühiselt mõned laulud. Tore, et kavas sõnad olemas olid ;-)

Paistab, et meil oli päris tore olla ;-) Mari kõrval on noormees, kes laste mängukaaslane juba vanast ajast. Siin on ka näha, et meil kolmel on minu süstikpitslilled rahvusvärvides rinnas. Kanname ka ühtlaselt musta, mille pealt nad hästi välja paistavad. Rahvariideid ei hakanud keegi selga panema, sest õhtul pidime edasi minema. Ülemisel fotol on ema-tütre pilt. Ema oli kunagi lasteaia kasvatajaks, kui minu tüdrukud seal käisid. Ta ei õpetanud küll neid, kuid mäletas hästi neid hästi blondide peadega tüdrukuid :-D

Mari lahkus millalgi kahe ajal, et minna Pokemoni mängima. Ja kui me nelja ajal liikuma hakkasime, siis teatas Kirke, et tahab oma sõpradega minna Eesti Majja teisele peole. Eks me olime natuke kurvad, et ta ei tulnud meiega Tomi sugulaste juurde, kus meie kasulapselaps. Aga lõpuks on ta küllalt suur, et teha oma otsuseid, kus tal toredam on. Meie istusime Tomiga trammile ning sõitsime lääne poole. 

Astusime enne veel LCBOst läbi, mis on siin alkomüügi koht. Seal järjekorras seistes märkas kõrval olevas kassas kassapidaja meie lippe ja õhupalle ning hõikas: "Oi, Eesti tähtpäev! Meil oli see hiljuti. Olen leedulane." Kui ära hakkasime minema ja temast möödusime, siis küsis ta, kas CN-torn valgustatakse ka Eesti värvides. Nii nagu Leedu auks tehti. Küll oli armas selline tähelepanu :-)

Veetsime toreda õhtupooliku. Külas oli veel üks eestlastest abielupaar, kel minu tüdrukutest paar aastat noorem tütar. Mul oli natuke kahju, et ma neid varem kokku polnud viinud. Sest tundus, et neil oli üsna palju ühist. Anime huvi, jaapani keel jne. Ja, õigus, Mari ilmus oma Pokemonide püüdmiselt ka platsi. Kirke oli vahepeal juba Eesti Majast lahkunud ja käinud kesklinnas. Saatis mulle SnapChatiga pildi Toronto sildist. Sealt läks ta juba koju, et koerad välja lasta. Neil oli ka liiga pikk päev kodus istumist. Aga nad on õnneks päris kannatlikud. Ja pahandust tavaliselt ei tee.

Enne 11 teatasin, et kui tahame näha Toronto silti ja CN-torni Eesti värvides, siis on viimane aeg lahkuda. Ja nõnda me siis jälle trammile kiirustasime. Õieti küll võttis buss meid peale, sest trammidega sellel liinil on mingi probleem. Ja palun, siin see CN-torn on. Elagu Eesti!

 

Veel kord lingid: video: siin või siin (Kirke ja Tom tervitavad lõpupoole ka). Siin hulk pilte. Ja siin veel.

Mida tähendab EV100 mulle...

EV100 on pidupäev, mille peale sada aastat tagasi vabariigi loomise juures olnud julged mehed ja naised kindlasti heast meelest pead noogutaksid. Vaevalt et nad just siis nii kaugele oskasid mõelda. Palju tähtsam oli oma riik kindlatele jalgadele saada. 

Ma olen sündinud Eestis, kus vabariigist valjult ei juletud rääkida. Alles värske koolijütsina sain esimesi märke, et maailm mu ümber pole see, mis ta võiks olla. Sain teada, et Eestil on oma lipp punase kõrval, kui kunagi väljas mängides leidsin ühe väikese sini-must-valge lipumärgi. Mida ema soovitusel igaks juhuks ainult enda teada hoidsin. Südamesse puges teadmine, et riigi poolt paljukiidetud vabadus on tegelikult valesid ja aukusid täis. Teismelisena sattusid mu kätte okupatsioonikorravastased lendlehed. Millise põnevusega ja samas ärevusega me neid sõpradega lugesime. Ning minu mõtetes idanes otsus „suurena“ kindlasti oma panus anda Eesti heaks, kui mitte vabadusvõitlejana, siis vähemalt naisena, kes toob ilmale kümme tublit eestlast. Et eestlased mitte siit ilmast ära ei kaoks. Loomulikult juhtus nii, nagu paljude noorepõlve unistustega, mis unistusteks jäävad. 

Päris vabadusvõitlejat minust ei saanud, kuigi 80-ndate aastate tudengina olin minagi osa laulvast revolutsioonist, sest vabaduse seeme oli eestlastel aastal 1918 juba sisse süstitud. Sõnul kirjeldamatu on see tunne, mis meie kõigi sees oli, kui saime avalikult lehvitada kolmevärvilist lippu ja laulda laule, mis nii kaua keelatud olid. Ning kuigi ma olude sunnil enne Eesti taasiseseisvumist hoopis Rootsi ja hiljem Kanadasse sattusin, siis pole see mitte ära võtnud uhkust eestlaseks olemise üle ja rõõmu kõigi Eesti saavutuste üle. See on pigem teinud minust palju suurema eestlase, kes oskab hinnata seda, mis meil praegu Eestis olemas on. Olen suutnud sama tunnet kasvatada ka oma võõrsil sündinud lastes, kes tihtipeale ütlevad esimesena, et nad on eestlased. Ning mul on südamest hea meel, et kunagi oli olemas küllalt pealehakkamist ja olude ärakasutamist, et Eesti Vabariik üldse 100 aastat tagasi loodi. Sest… kes teab… Eesti ajalugu oleks võinud olla hoopis teistsugune, kus eesti keel ja kultuur võõra võimu all hääbub. Nii et suur aitäh meie julgetele esivanematele ja palju õnne kõigile Eesti Vabariigi 100.sünnipäeva puhul! Nüüd pole muud, kui sihiks seada järgmine 100!

Siin veel mõtteid teiste sulest.

Peoks valmis

Süstikpits lilled Eesti lipuvärvides. Pole veel päris selge, mis homme selga paneme, aga kaunistused on olemas 🙂 Ise olen tulemusega väga rahul. Tundus, et mu neiud ka.