EV100 on pidupäev, mille peale sada aastat tagasi vabariigi loomise juures olnud julged mehed ja naised kindlasti heast meelest pead noogutaksid. Vaevalt et nad just siis nii kaugele oskasid mõelda. Palju tähtsam oli oma riik kindlatele jalgadele saada. Ma olen sündinud Eestis, kus vabariigist valjult ei juletud rääkida. Alles värske koolijütsina sain esimesi märke, et maailm mu ümber pole see, mis ta võiks olla. Sain teada, et Eestil on oma lipp punase kõrval, kui kunagi väljas mängides leidsin ühe väikese sini-must-valge lipumärgi. Mida ema soovitusel igaks juhuks ainult enda teada hoidsin. Südamesse puges teadmine, et riigi poolt paljukiidetud vabadus on tegelikult valesid ja aukusid täis. Teismelisena sattusid mu kätte okupatsioonikorravastased lendlehed. Millise põnevusega ja samas ärevusega me neid sõpradega lugesime. Ning minu mõtetes idanes otsus „suurena“ kindlasti oma panus anda Eesti heaks, kui mitte vabadusvõitlejana, siis vähemalt naisena, kes toob ilmale kümme tublit eestlast. Et eestlased mitte siit ilmast ära ei kaoks. Loomulikult juhtus nii, nagu paljude noorepõlve unistustega, mis unistusteks jäävad.
Päris vabadusvõitlejat minust ei saanud, kuigi 80-ndate aastate tudengina olin minagi osa laulvast revolutsioonist, sest vabaduse seeme oli eestlastel aastal 1918 juba sisse süstitud. Sõnul kirjeldamatu on see tunne, mis meie kõigi sees oli, kui saime avalikult lehvitada kolmevärvilist lippu ja laulda laule, mis nii kaua keelatud olid. Ning kuigi ma olude sunnil enne Eesti taasiseseisvumist hoopis Rootsi ja hiljem Kanadasse sattusin, siis pole see mitte ära võtnud uhkust eestlaseks olemise üle ja rõõmu kõigi Eesti saavutuste üle. See on pigem teinud minust palju suurema eestlase, kes oskab hinnata seda, mis meil praegu Eestis olemas on. Olen suutnud sama tunnet kasvatada ka oma võõrsil sündinud lastes, kes tihtipeale ütlevad esimesena, et nad on eestlased. Ning mul on südamest hea meel, et kunagi oli olemas küllalt pealehakkamist ja olude ärakasutamist, et Eesti Vabariik üldse 100 aastat tagasi loodi. Sest… kes teab… Eesti ajalugu oleks võinud olla hoopis teistsugune, kus eesti keel ja kultuur võõra võimu all hääbub. Nii et suur aitäh meie julgetele esivanematele ja palju õnne kõigile Eesti Vabariigi 100.sünnipäeva puhul! Nüüd pole muud, kui sihiks seada järgmine 100!
Siin veel mõtteid teiste sulest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)