Jõuluõhtu

 Täna on Kanadas boxing day. Inimesed töölt vabad, kui sa just teeninduses ei tööta. Sest päris palju kohti on lahti. Vanasti oli see siis aeg, kui kõik tormasid ostukeskustesse hea hinnaga asju ostma. Meie oleme seda ainult ühel korral algusaastatel teinud. Siiani on see kogemus meeles, kui “hullunud” rahvahulk peaaegu et üksteise otsas trampis. Ostsime minu meelest ainult mingid plastikkarbid, kuhu järgi jäänud toitu panna. Need on ammu klaasist karpide vastu vahetatud. Õnneks on tänapäeval igat sorti väljamüügid juba mustast reedest alates olemas, nii et tõenäoliselt ka poodides hulga rahulikum. Aga ma ei lähe seda uurima. Eriti täna, kui hommikust peale on ainult lund sadanud. Nüüd olengi rammestus kehas diivanil ja kirjutan. Läksin ainult korraks natuke lund lükkama ning lõpuks müttasin kokku paar tundi.

Kuna oleme ikka veel natuke... Loe siin edasi.

Jõulueelne nädal

 Täna panime Toomase lennuki peale. Läheb paariks nädalaks Eestisse emale seltsiks. Eks ümbertringi on ema lähedasi ja kaugemaid sõpru-tuttavaid kadunud. Või kui nad olemas, siis tervis ei tarvitse sugugi nii hea olla, et pidevalt läbi käia. Nii et meeldetuletus! Tasub endale hulgaliselt nooremaid sõpru leida. Nagu keegi siin ühes blogis kirjutas (ja mul nagu käega pühitud, kes täpselt), siis temal olevat sõpru-tuttavaid igast vanusest. Mis tähendab, et see on hea nii vanemale põlvkonnale (kui sul on noored sõbrad) ja hea nooremale (sest neil on endast nooremaid sõpru, kellega vanaks jäädes saab ikka suhelda).

Ning ei tarvitse sugugi “karta” ühtesid või teisi. Või et ühed on nii... loe siin edasi.

Pensionäri mõtteid

Ehk kuidas ma jälle pensionile jäin, ja muidugi muud juttu ka

Paluks nüüd fanfaarid ja trummid välja võtta, sest olen nüüd igasugustest ametlikest töösidemetest vaba. Käisin reedel Läti keskuses ja viisin panka ära oma läpaka. Tegin seal kaks tundi veel tööd, õieti jutustasime tööülesannete teemal koos lätlasest kolleegiga. Ma küll lubasin, et kui küsimusi tekib ja ma oskan aidata, siis võib ikka minu poole pöörduda. Kuigi ma kahtlen, et seda eriti palju juhtuma hakkab. Olen seda näinud nende pealt, kes...

Loe siin edasi

Jälle somest

 Siin käis uudistest läbi, kuidas Austraalias keelati some ära noortele ja kuidas Euroopaski sama teemat arutatakse. Ma ühelt poolt saan aru probleemist, aga teisalt on ilmselge, et noored on nutikad. Leiavad kiiresti lahenduse, kuidas keelust üle astuda. Kujutan ette, et küllalt palju on ka lapsevanemaid, kes pööritavad silmi sellise asja peale. Meie vist oleks ka kunagi sama teinud. Sest õnneks hoolimata üsna suurest vabadusest, mis tüdrukutel oli...

Loe siin edasi.

Jõulukuu esimene nädal

Loomulikult käib jõuluootusega kaasas igat sorti kaunistuste välja panemine. Olen seekord olnud pisut aeglane ja kuuseoksi tuppa pole toonud. Küll aga sai lauale väike vaagen jõuluehete ja käbidega. Ning ühel õhtul põletasin küünlaid oma uuel küünlajalal, mis koosneb mitmest tükist ja võib kokku panna just nõnda nagu sulle endale meeldib. Ma proovin üldiselt piirata uute asjade hankimist, kuid mõnikord lihtsalt kohe ei saa ei öelda. Nii lihtne ja kena on see lahendus minu meelest. Reklaamitaksegi skandinaaviapärase küünlajalana või õieti ka molekulküünlajalana (vaata allpool pilti põlevate küünaldega).

See esimene nädal käis meil pisipreilidega ka suur jõulutähtede valmistamine. Olin näinud Youtube videot...

Loe siit edasi.

One of a Kind Show - jõululaat Torontos

 Eemises postituses kirjutasin, käisime tüdrukutega One of a Kind jõululaadal. Olen seda ka nimetanud näitus-müügiks, kus kohalikud käsitöölised (ja mitte nii kohalikud, aga siiski Kanadast) oma toodetega välja tulevad. Viimastel aastatel on need laadad pisut niru mulje jätnud. Müüjaid pole olnud sama palju kui näiteks enne pandeemiat, ja omal ajal, kui ma üldse seal käima hakkasin. Aga ega see meid eemal hoidnud. Oligi hea, ei väsinud liialt ära 😉 Nüüd aga laada 50-ndal sünnipäeval otsisti jälle vaibad välja ning müüjaid oli (õieti on, sest see käib veel nädala lõpuni) üle 800. Kõrgajal võis ... Loe siin edasi.

Tutvused mänguväljakult ja pisut ka üksindusest

 Lund oleme juba ühel korral näinud, ebatavaliselt vara meie jaoks, ja nüüd tuli pühapäevaks ka kerge valge kiht maha. Mis tegelikult päeva jooksul ära sulas. Ma muidugi jõudsin juba enne seda tee puhtaks lükata, sest oli vaja auto välja saada. Samas mahtus novembri viimasesse nädalasse ka natuke päikest, kuigi õhk oli karge. Loomulikult oli vaja siis mänguväljakule tõtata. See tähendab, et mul on üks pisike ripats, kes nõuab pidevalt “kiiga-kaaga”. Mis tähendab mänguväljakut, kui keegi aru ei saanud. Olen õieti üllatunud, kui palju talle kiikumine meeldib, temast seitse aastat vanem õde ei kippunud sugugi väga kiigule. Ja kui oligi seal, siis ega palju hoogu ei tohtinud anda. See väike plika aga lendaks vist pilvedeni. Aegajalt kamandab...  loe siit edasi.