03.02.19

Külmanädal

Seda nädalat võiks täielikult külmanädalaks kutsuda. Esmaspäeva hommikul oli päris hea, kui soojad riided seljas ja veel soojem sall kaelas. 28.jaanuaril olevat maailma kõige külmemaks paigaks olnud Ontario provintsis asuv Geraldtoni linnake (asub meist umbes tuhat kilomeetrit põhja pool, või õieti küll loodes, kõige lähem tuttavam linn on Thunder Bay). Külma oli seal -46°C. Rääkimata muidugi tuulekülmast. Meie umbes -20C koos -35°C tuulekülmaga oli täiesti kevadine :-) Ma tean, et Eestis räägiti USAs valitsevast külmast. Ju siis Kanada oma tundus "mitte-uudisena". Kõik teavad, et siin kõnnivad jääkarud aasta ringi tänavatel ja inimesed elavad endiselt igludes :D

Esmaspäeva keskpäeval hakkas lund sadama, mis kestis järgmise päeva hommikuni. Kokku tuli Torontos 33cm korraga maha (mõnel aastal ei saa me kokkugi nii palju). Enne seda oli maa üsna must... või roheline. See natuke, mis varem maha tulnud, oli juba ammu sulanud. Igal juhul tektias suur sadu muidugi palju segadust ja pahandust. Just nende hulgas, kes autodega väljas. Mari ei saanud oma tavalist koduteed mööda tulla, sest pealesõit kiirteele oli suletud. Enamasti jõuab ta tipptunni ajal tunniga koju, seekord läks kaks. Peaasi, et ikka suuremate probleemideta kohale sai.

Teisipäeva hommikul oli mul lihtsalt hea meel, et Toomasel nüüd uus töögraafik. Ja ta ei peab alles kella 2ks kohale minema. Nii et tal oli aega lund lükata :-) Sõiduteed olid enamasti puhtaks tehtud, see tähendab lumi teede äärde kuhja aetud. Kõnniteedel oli teine lugu. Kohati pidin sumpama lumes, mis üle põlve ulatus. Hea, et keegi oli sammud ette astunud. Kuigi kunagi ei teadnud, mis seal all oli. Sest ühel hetkel oleksin külili käinud, kui pahkluu äärepealt ära oleks väänanud. Igal juhul jõudsin kenasti kohale. Õnneks läksin ju oma väikese hoolealuse juurde, kes elab umbes poolel teel. Metrooga oli hiljem palju pahandusi olnud. Külm ja lumi ei mõju rongidele või tervele süsteemile eriti hästi :-)

Olen tasapisi vaadanud järele Eesti saateid ja kaks asja on mul sees helisema jäänud. Üks oli suremise ja surma üle otsustamise teema. Ma olen väga selle poolt, et inimene võib ise selle otsuse teha. Võin öelda, et mul on hea meel elada riigis, kus see legaliseeriti aastal 2016. Ja praeguseks on seda võimalust siin kasutanud vähemalt neli tuhat inimest. Üks esimeste hulgast oli eestlasest naine, kes sai lõpuks rahu oma probleemist. Mare Laende, keda nähes poleks arvanud, et tal midagi viga oleks, aga ta kannatas. Ning oli õnnelik selle võimaluse üle. 


Siin on temast kirjutatud, ka arstide arvamusest). Samas oli natuke võõras ühe teise käest kuulda, kui ta ütles, et ta isa sureb pühapäeval. Isal oli parandamatu kasvaja. Ja siis siia kõrvale minuvanune eestlane, kel avaldus haigus, mis tavaline vähemalt paarkümmend aastat vanemate hulgas. Lõpp tähendanuks, et ta sõltuks palju teistest ja nad neid ära ei tunneks. Ta oli juba selle haiguse pärast tööst ilma jäänud!!! Nii et ei tasu arvata, et siin riigis kõik õiglane on :-/ Tema otsus oli jätta hüvasti oma lähedastega enne, kui kõik keerab täiesti hulluks. Ma oleks täpselt sama otsuse teinud. Ma julgen seda öelda, sest mõtlesin palju surma-elu teemal, kui elasin teadmatuses, millise rolli kasvaja mu sees ette võtab...


Kas sellega tegelemine on aga kõigile arstidele midagi, mida nad arstipraktika osana võtavad. Kindlasti mitte. Ja muidugi pole kogu protseduur kergeks tehtud, et täna otsustan ja homme oledki teises ilmas. Kõige tähtsam punkt kogu asja juures on see, et inimene ise peab otsuse tegema (ja alla kirjutama). Kui asjad juba hulluks lähevad ja mõistus sassis, siis on hilja. Millest on omamoodi kahju. Sest kui su lähedane on haiglas teadvuseta torude otsas, siis millegipärast saab küll oma jah- või ei sõna öelda... Kui aga näed, kuidas su lähedane kannatab. Ja sa tead, et te olete sellisest asjast varem rääkinud, siis pead lihtsalt ootama, kuni loomulik surm saabub. Kogu selle asja kõrval on aga üks osa arste, kes ütlevad, et vabatahtlikult elust loobumine on mõne jaoks kerge väljapääs, sest pallatiivne ravi on Kanadas ainult kahekümne viiele protsendile kättesaadav!

Mis toob mind teise teema juurde. Hommik Anuga saates oli külas Indrek Neivelt, kes nimetas, et sa võid oma pensionifonde ja võlakirju ja ei tea mida veel omada, aga kõige parem kindlustus, et saad kuidagi vanas põlves ikka enam-vähem normaalselt elada, on su lapsed. Kurb, aga tõsi... Uurisin jälle neid pensione siin Kanadas. Ja pean ütlema, et kui sul pole raha kõrvale pandud, kui sul pole töö juurest eraldi pensioni (mida enamus kohti enam ei paku vähemalt Kanadas), kui suur pärandus sülle ei kuku või sul pole kinnisvara, siis oled üsna kehvas olukorras. Või kui kogu maailm kokku kukub... sõda... nälg... siis võib ette kujutada, kes kõige rohkem kannatavad... Ja hea on, kui siis lapsed on, kes on nõus sind toetama või paremal juhul enda juurde võtma. Indrek nimetab ka, kuidas meie kujutluses olnud rikkad pensionärid mujalt riikidest on midagi, mis tasapisi kadunud või kadumas. Ma ei tea, miks ma nii negatiivne olen. Või kas olen? Äkki oskan näha tegelikkust, mis nii paljusid siinses "rikkas riigis" mõjutab... Pole ime, et pensionieelikutele jagatakse soovitusi hakata varakult harjutama väiksema sissetulekuga. Aga kui sul on endiselt majalaen kaelas, kui lapsed sõltuvad veel sinust, siis pole muud valikut kui aga edasi töötada. Näiteks annab kuni 70.aastani töötamine päris kopsaka kopika pensionile lisaks. Aga kas sa tahad seda teha, kui 71selt võid juba sussid püsti visata... Keegi sulle ju garantiid ei anna, et võid veel 20 aastat elu nautida, et tervis alt ei vea jne... Mul on tunne, et elan läbi pensionieeliku melanhooliat :-)

Rõõmsama uudisena võib öelda, et külmanädal on läbi. Kahjuks kaob sellega muinasjutuline vaade meie majale :-/

2 kommentaari:

  1. Sa seoses oma tööga näed neid negatiivsemaid momente rohkem. Mina jälle ootan pikisilmi pensile minekut, praegugi harjutan tasapisi pensionieeliku tööd tehes ;) Ja näen pensionäri elu hoopiski toredamast küljest, jääb ohtralt aega hobidega tegeleda.
    Külm sai tõesti läbi ja sulatab mis hirmus, koerad paljast aias käimisest märjad justkui oleks ujumas käinud.
    P.S. Seapraad ja hapukapsad olid super! Millal leib ahjust tuleb?

    VastaKustuta
  2. Pensionil on tore olla, isegi väikese rahaga saab hakkama ;) Meil sadas täna vihma, aga lund on palju, nii et hanged on endised. Lund on, aga erilist pakast pole olnud.

    VastaKustuta