24.02.19

Vabariigi aastapäev, valimised ja ilmajutud

Kas ma olen juba mitmesajatuhandendat korda öelnud, et mulle meeldib meie president. Ma pole lasknud kellelgi ega millelgi end mõjutada, st kõigil nendel, kellel jätkub ainult negatiivset tema koha öelda. Sest mul on endal pea otsas, mis mõtleb oma mõtteid ja arvab oma arvamusi ;-)

Taas kord on meie presidendil kena kleit seljas. Ikka endiselt meie rahvariiete ainetel. Mis pani mõtlema, et mul on kangast, mis seisab kasutamata... Üks ideeidu hakkas idanema...

Kuulan tema kõnet. Ja noogutan muudkui kaasa... Toetav (Eesti riik), mitte kuri riik... - Kas me tegelikult oleme ka nii head... Maailmas lahtiste silmadega ringi vaadates, tuleb tunnistada, et jah, oleme küll. - Meie riik ei ole enam vaene. Meie riik ei ole enam üksi. Kõike seda saab hiljem uuesti üle lugeda. Ja veel kord läbi mõelda. Aga tõesti kena kõne oli. 

Mulle meeldib sel aastal kokku pandud kontsert-etendus. Kohe väga meeldib. Meeldib muusikavalik. Et lapsed on kaasatud. Et on suudetud välja tuua meie inimlikku-eestlaslikku olemust, ettevõtlikkust. Fantastiline, et etendus tuli saali ja lauldi koos "Mu isamaad". Ma ütleks, et selline armas ja südamlik etendus jäi aastaga hiljaks. See oleks nii väga kohane olnud eelmise aasta ümmarguse sünnipäeva puhul. Tunnistan, et pole siiani suutnud seal näidatud filmi vaadata. Mulle piisas nendest katkenditest, mida ühe silmaga jälgisin, et lõpuks otsustada mitte oma aega kulutada. Vabandan filmitegijate ees. Aga on ju selge, et kõigile ei saagi kõik meeldida... Ma tahaks küll näha-kuulda, kes selle aasta etendusega rahule ei jäänud ;-) Minu meelest kostis lausa positiivseid huilgeid lõpus. Fantastiline!

Kas kõik ikka kallistasid 20.19? Mul polnud kellegagi kallistada. Nii et võtsin kaks kutsat kaissu :-D Nad sellised leplikud, kes ei vaielnud üldsegi vastu. Ma kutsusin ka kahes grupis Väliseestlaste jututoas ja Olen eestlane välismaal kõiki väljamaal elavaid inimesi üles koos laulma Prantsusmaal elava Greta loodud laulu Eestimaale kell 21.11.

(Järgmised kaks pilti on kontserdisaali publikust. Mul oli hea meel näha oma sõpra võitmatute mängude edukat sportlast, vabal ajal parameedikut Ergo Metsa oma kalli kaasa Liis Loikmanniga, istuvad kohe Rataste taga. Sellised tutvused kinnitavad usku, et Eestis elavad tõeliselt tublid inimesed). 

Siin veel mõned Anne Veski ja Ivo Linna mõtted intervjuult (kaldkirjas): Inimelu on lühike, ärge raisake elu tühja-tähja peale! Oh, kui õige. Kahju, et ei saa sellest õigel ajal aru. Eesti keele hoidmine. Loodan, et jätkub see, kuidas venelased on eesti keele ära õppinud ja eesti keeles räägivad. Läbirääkimised ei käi üle meie, vaid oleme ise läbirääkimiste laua taga. Rikkus... pole veel seal, kuigi president sellest rääkis... arvas vist Linna. Oh, taevake küll, kas tõesti nähakse ainult rahamärke silme ees, kui räägitakse rikkusest... Pealegi millal jõuab inimesteni, et isegi niinimetatud rikkad riigid ei suuda tagada kasvõi täiskõhtu oma maa kõigile lastele! Mõtlen siin Kanada peale, kus on nii suur protsent vaeseid (eriti muidugi pensionäride hulgas), kes peavad pöörduma toidupanga poole. Sellele unistusele rikkusest ja kõigile "hea" elu tagamisest pole õieti mitte kusagil lahendust leitud. Sest kuidas sa teed seda... sa ei saa ju minna ja koputada igale uksele ning uurida, kuidas olukord on. Just oli hiljuti jutuks, et kui paljud siinsed vaesed Kanadas tegelikult tulevad abi paluma, see tähendab, kas nad julgevad tunnistada, et neil on raske... Ei saa ka riik olla see, kes loob töökohti ei millestki, et rahvas saaks teenida inimväärset palka. Kõik oleneb ikka sellest, kui palju on ettevõtlikke inimesi, kes on valmis looma oma ärisid, kus töötajaid vaja. Ja ära kasutama oma riigis loodud programme, mis toetavad äritegevust.

Ja Heinz Valk räägib nii (minu aplaus talle): Tänane õhtu on suurepärane, sest harva on niisugust juhust, kus eestlased on omavahel nii heatahtlikud, nii sõbralikud, nii sallivad nagu siin. Ei olekski nagu valimisi, ei oleks siin sotse ja ekrelasi, see ei paista millestki välja. Minu hingele on see lausa nisuke pai, sest ma vihkan seda vingumist ja virisemist ja üksteise kallal naaklemist ja sõimlemist. Me oleme osanud olla ajaloo jooksul aegajalt hoopis teised kui me oleme praegu. Ja see on nisukene lohutus, et asjad ei ole siiski kõige hullemad veel. Eesti kõige suuremad rikkused... Eesti kõige suuremaks rikkuseks on eestlased, sest me oleme iseenda tegemistega niivõrd harjunud, et me ei vaevu mõtlema näiteks sellele, et eestlased on ühe sajandi jooksul kaks korda kõige lootusetumast ja närusemast olukorrast ennast vabaks võidelnud. Järelikult eestlastes on mingi eriline sisu, mingi eriline väärtus, mida pannakse, paisatakse mängu siis, kui on vaja, kui on äärmuslik olukord, kus on seda vaja kasutada. Kui see hetk on möödas, priius jälle käes, siis hakkame jälle omavahel andma, kaklema ja madistama. Aga jumal tänatud, et siiski aegajalt me oleme suutelised enda kehvadest iseloomujoontest kõrgemale tõusma. Valk endast: Kui on vaja vaenlastega vaja uuesti madistada, siis hakkame peale. Mis seal muud!

Ma ei ole nõus Valdo Randperega, kes arvab, et selline vastuvõtu korraldamine ei sobi Eestile. Ja see on põhjuseks, miks ta ei lähe kunagi sinna kohale. Minu meelest peab selliseid pidusid pidama. Sinna ei ole kutsutud ainult valitsuse liikmed. Sinna tulevad kohale paljud tähelepanu saavutanud kultuuritegelased. Sinna tulevad ka nn tavalised inimesed, kes on silma paistnud oma erakordsete tegudega. Need, kes kuidagi on mõjutanud või mõjutavad riigis toimuvat. See on justkui väike tänu või preemia tehtu eest! See on ka suuresti riigi valitsuse pidu, nende võimalus korraks aeg maha võtta ning pidutseda. Elu ei pea olema täis vahetpidamata töö tegemist. Ja unustage ära virisemine, kuidas valitsus on halb ja ei tea, mida teeb. Igas riigis virisetakse (ka Kanadas) :-D Ma ei oska ühtegi riiki nimetada, kus üleüldine arvamine on nii positiivne, et keegi ei looda muudatuste peale. Samas on kerge kõrvalt kritiseerida. Proovi ise asju läbi viia. Või mine vähemalt valima, et siis õigusega viriseda :-D 

Mis toob mind valimiste teema juurde. Ma tunnistan, et viimati valisin millalgi 90ndatel. Kuulasin siis Eestis elavate lähedaste arvamisi ja valisin nende soovitusi arvesse võttes. Hiljem otsustasin, et ma päriselt ei ela seal, mis õigus on mul kaasa rääkida. Nüüd, mil olen palju tähelepanelikumalt kõike Eestis toimuvat jälginud, ja arusaamisele jõudnud, et äkki peaks siiski seekord oma sõna vahele ütlema. Kurva näitena on ju Trumpi valimine. Kui inimesed protesti tähe all endalegi (ja isegi Trumpi enda tiimi) ehmatuseks täiesti ootamatu tulemuseni jõudsid. Nii, et ma hääletasin. Valisin erakonna ja vaatasin üle kandidaadid. Õieti vaatasin naiskandidaate, ning andsin hääle loomulikult naisele. Ma olen päris mitu korda kõvasti välja öelnud, et naised, palun toetage naisi! Nii saab neid palju rohkem sinna, kus neid vaja on. Ärge laske end mõjutada meeste poolt loodud maailmast. Kuigi ma ei hõika valjusti, kellele hääle andsin, siis selle ütlen küll välja, et kui mingid mehed räägivad sellest, kuidas abort on kurjast (välja arvatud meditsiinilistel põhjustel), siis unustage ära. Minu käest te häält ei saa... ükskõik, mis muud ilusat juttu proovitakse rääkida. Krrrrr... Nagu keskaeg... 

Üks huvitav asi veel, mida ma olen endas täheldanud. Minus oleks vist ainest poliitiku roll üle võtta. Kuidagi tunnen, et mu sees on mingi suur õigluse tagaajamise soov :-) Ja kadumas on mure, mida teised minust mõelda võiksid :-D Samas olen realist. Sest isegi kui ideed on ilusad, siis riigipuki juurde saades, seisad ilmselgelt reaalsusega silmitsi. Ehk siis kõige kurja juurega... rahaga. Kui seda oleks kottide viisi, siis oleksime tõesti rikkad igas mõttes ;-) Nii et poliitikuna pead hakkama laveerima ja leidma parimad viisid, kuidas oma põhimõtetest kõrvale minemata kuidagi hakkama saada. Ma ei imesta, miks mõned sinisilmsed on üsna kiiresti Riigikogu tolmu jalgelt pühkinud. Kui sa ei suuda enda jaoks ausaks jääda, siis parem tõesti pöörduda oma vanade liistude juurde.

Olen hetkel omapäi kodus. Ainult kutsad on minuga. Ja meie kaaselanik, kes küll juba teisipäeval tagasi Eestisse lendab. Ning sealt edasi oma unistuste täitumist püüdma läheb. Ta on olnud hea "üürnik", ma ei saa midagi halba öelda. Võin kõigile soovitada :-) Kirke on hetkel Chicagos mingil hammaste "restaureerimise" konverentsil. Tema esimene kord USAs olla. Õieti on ta kord varem seal käinud. Kui ta oli umbes 8-kuune. Aga see ei lähe arvesse, on ta mulle mitu korda teatanud. Toomas ja Mari sõitsid aga hommikul Lake Placidisse suusatama. Nii et siin ma olen peaaegu üksi. Otsustasin, et kilukarp jääb siiski veel kinni. Ja mugisin pidupäeva puhul hoopis "Tallinna" küpsiseid, mis sai suvel Eestist kaasa toodud. 

Hea meelega läheks näiteks kinno "Tõde ja õigust" vaatama. Kui ainult lähemal elaks. Nüüd peab ootama, et ehk jõuab see siin Torontos kuidagi imelisel viisil suurele ekraanile (siin toimub igal aastal Euroopa filmide festival, kus mõni film ka Eestist kohal). Või siis vaatan ühel päeval videot. Väga tahaks näha. Olen aru saanud, et kõik, kes näinud, on rahule jäänud. Õieti pole veel ühestki negatiivsest kommentaarist kuulnud. Kui vaid seda, et elu ei pea ikka nii tõsiselt võtma, kui Andres seda tegi ;-) Mis meenutab mulle Tartu Ülikoolis proua Reet Vääri käest saadud head hinnet kirjandile ja kommentaari: väga huvitav lähenemine. Nimelt tõstatasin ma küsimuse, kas Andrese naisena oligi nii hea elada, äkki oleks Pearu hoopis rohkem elule särtsu sisse toonud (välja arvatud muidugi olukorrad, kus alkohol tähendas hirmu oma mehe ees). Ma ei tea, kas ma kirjutaks sellele uuesti alla. Olen mõelnud raamatud uuesti läbi lugeda. Hetkel lõpetasin just "Hingede öö" ja loen praegu Bulgakovi "Meister ja Margaritat". Üks imelik tähelepanek... Mõni aasta tagasi võtsin viimase raamatu kätte inglise keeles ja ma ei saanud kuidagi sinna süveneda (samas pean ütlema, et inglise keeles olen kindlasti mitu korda rohkem raamatuid läbi lugenud kui eesti keeles...). Kui nüüd loen sama raamatut eesti keeles, siis on see kuidagi lähedasem. Väga imelik... Mõtlesin just, et ma proovisin ka "Sõda ja rahu" inglise keeles läbi lugeda. Ja see jäi kaugeks. Olen hakanud kahtlema, kas küsimus on hoopis keeles. Kas vene keelest eesti keelde tõlkides on rohkem tabatud raamatu olemust? Või mõjutab see, et ma esmakordselt lugesin neid eesti keeles... Huvitavad küsimused...

Oh, ja ma pean ikka ilmajuttu ka siia vahele torkama. Kolmapäeva hommikuks oli öine jäävihm kõnniteed täielikult liuväljaks muutnud. Ühel hetkel seisin ma keset teed ja mõtlesin, kas pean kellegi toetajaks kutsuma, sest ei tahtnud enam ühtegi sammu ei edasi ega tagasi astuda :-) Üks tuttav rääkis, et ta kutsuski oma poja kodust appi. Ainult et poeg kukkus enne, kui emme juurde jõudis :-D Ja nüüd ootame metsikut tuuletormi, kus tuule kiirus võib ulatuda kuni 33m/s (120km/h), mis tormide skaalas oleks maru. Sellest järgmine on juba orkaan. Õnneks on need ainult tuulepuhangud. Mis aga võivad ikka pahandust tekitada. Ilmajaam soovitab kõik lahtised asjad oma õuel kuidagi kinnitada. Et need näiteks aknasse ei lendaks. Ja muidugi peab ettevaatlik olema puude all. Hetkel on juba tuul tõusmas. Eks näe, mis edasi saab... Loodetavasti ei lähe elekter. Ja oh õudust, kui internet ära kaoks :-D

Siin juba üks video, kuidas kõva tuul toob järvelt jää kaldale.

3 kommentaari:

  1. Sõbraliku tähenärimise korras osutan väikesele ebatäpsusele "Meistri ja Margarita" autori nimes :)

    See selleks, üldiselt on siinne tore lugemine ja sulejooks nauditav. Jääb vaid loota, et pealehakkamist kirjutamiseks jätkub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii see juhtub, kui mitut asja korraga teha :-) Ise ka imestan, kust selle nime välja võlusin. Aitäh! Parandan ära.
      Ja aitäh, et jaksasid lugeda ;-)

      Kustuta
  2. Lugesin nagu oma mõtteid ja muudkui noogutasin kaasa. ☺
    Mina olen ka alati olnud seisukohal, et kui naised naisi ei toeta, siis kes veel? Mehed valivad enamasti ikka mehe (no muidugi on ka erandeid).
    Jää ikka püsti seal jääväljadel! Eestis on õnneks kõnniteed enamasti juba puhtaks jääst sulanud. ☺

    VastaKustuta