14.06.20

Natuke Toronto uudiseid


Umbes kolm kuud tagasi käis Toomas Eestis ja täna lendas uuesti sinna. See kaugelt oma vanemate eest hoolitsemine ei ole mitte väga kerge... Tee lennujaama oli eriliselt tühi ja lennujaama esine ka. Tavaliselt peab ikka vaatama, kuhu seal ees parkida saaks. Nüüd oli lausa vaba valik. Sisse ühtegi saatjat ei lasta. Mitte et me tavaliselt väga seal sees saatmas oleme. Kui mingi probleem oleks, siis saaksin kiiresti tagasi sõita. Elame siiski suht lähedal lennujaamale.


Toomaselt sain teate, et kõik läks hästi, kuigi oli üle küsitud, kas ta ikka teab, et Euroopa on hetkel kinni. Nüüd võib öelda, et siin tuleb kasuks kahe passi olemasolu. Tõenäoliselt peab ta ikka karantiini jääma ja vanemaid "kaugelt" kallistama. Aga sain aru, et süüa vist võib ikka minna ostma ja välja jooksma, kui inimesi liiga palju ümber pole. Tagasitulles on ka natuke ebaselge, kas peab karantiinis olema või mitte. Ta lubas ära teha lennujaamas pakutava antikehade testi. Ehk olemegi natuke immuunsed selle viiruse vastu. Ei tea... Mõni tark ütleb, et nende antikehadega on natuke segased lood 😄

Mina jätkan ikka samaoodi, nädal tööl ja nädal kodus, vähemalt juuli lõpuni, aga tõenäoliselt kauem. Ilmselt olen nõnda kõige "produktiivsem" ja võimalust nakatuda on ka vähem. Sest need nakatumised ikka jätkuvad. Mitte enam nii hoogsalt nagu varem, aga ikkagi palju rohkem, kui "ülemustele" meeldib. Toronto on kindlalt üks koldeid, ning äärelinn Brampton eriliselt "eesrinnas". Nüüd ei teagi, kas tohib välja tuua, et selles linnaosas elab väga palju indialasi. Kelle kultuur on muidugi väga erinev, sest pered on suured, elatakse mitu põlvkonda koos ja läbikäimine on palju tihedam. Küll nad ajapikku "kanadastuvad", aga viimaste aastate jooksul on just sinna väga palju uusimmigrante tulnud, kes muidugi hoiavad palju tugevamalt kinni oma kodumaa kommetest.

Immigratsiooniga seoses lugesin täna, et kinnisvaraturule võib selle vähenemine siin riigis paraja põntsu panna. Majade ja korterite müüginumbrite osas käivad jutud ühte ja teistpidi. Kuna me oleme viimasel ajal natuke rohkem sellel turul silma peal hoidnud, siis ei teagi, mida oodata või kuidas reageerida... Üks on kindel, üürihinnad on kõvasti langenud. Immigratsiooni ja inimeste liikumise osas veel teade, et Toronto on Põhja-Ameerika kõige kiiremini kasvav linn. See muidugi põhineb eelmise aasta infol. Huvitav oleks teada, kuidas need numbrid sel aastal muutuvad... 

Muudest uudistest tuli teade mõni nädal tagasi Toronto kesklinna lähedal pargis toimunud inimeste kogunemise kohta, siis kui ilmad soojaks läksid. Et peale seda pole märgatud suuremat nakatumist. Mispeale arvatakse, et vabas õhus võime suhteliselt ohutult ringi käia, kui ikka distantsi hoiame (välja arvatud, kui minna ninapidi kokku demonstratsioonile). Tegelikult ongi imelik näha inimesi jooksmas või kõndimas meie elukoha ümbruses, kus neid tavaliselt niikuinii vähem on; ja maski kandmas! Milleks? Ei, viirus ei saja taevast alla. Kui väga kardad, siis tõmba mask ette, kui ma sinust möödun. Samas muidugi ei möödu ma ka väga ligidalt. Astun tee peale või lähen teisele poole tänavat. Selline komme on küll sisse tulnud. Eriti veel, kui vastutulijal on koerad kaasas. Sest need neljajalgsed tahavad ju omavahel nuhkida, ning mu rihm ei ole väga pikk. Ontario tervishoiutöötajad (arstid, hambaarstid, teadlased, medõed) avaldasid sel nädalal avaliku kirja, milles paluti muuta maskid kohustuslikuks. Siin provintsis. Sest ilmselgelt on maskide kandmine mõnes Aasia riigis hoidnud viiruse levimist tagasi. Mingit vastust pole ma kuulnud. Kuigi osa poodidest nõuab niikuinii maski kandmist. Mõned jagavad neid tasuta, mõned võtavad raha, mõned teatavad, et alates 1.juulist peab olema enda oma kaasas, muidu sisse ei saa. Ühistranspordi kohta on ka välja hõigatud, et maskid peavad muutuma kohustuslikuks.

Hambaarstid on nüüd jälle lahti. Mis tähendab, et Kirke saab lõpuks järgmisest nädalast tööle. Mitte täisajaga. Aga ikkagi. Imestasime laupäeval, miks laps nii vara üleval oli. Sest viimasel ajal magab ta kusagil keskpäevani, sest on hirmus kaua üleval. Nüüd on aga vaja jälle seda rutiini muuta ning tööinimeseks hakata 😊 Juuksuritel on Ontario teatud osades lubatud tegutsema hakata. Aga mitte veel Torontos. Nüüd räägivad mõned torontolased, et kas peaks leidma uue juuksuri kusagilt linnast väljas. Tean ka, et juuksurite graafikud on väga tihedaks läinud. Oma järjekorda pead pikalt ootama.

Spordiüritustest ja kontsertitest võime ikka und näha. Aga! Kaks päeva tagasi suurendati inimeste arvu, kes võivad koos aega veeta. Nüüd tohib kuni 10 inimest koguneda. Samas peavad nad ikka 2 meetrit eemal olema... Kuigi... eriti hea, kui suudad oma 10se ringi luua. Kellega võid siis ka lähemalt suhelda, peaasi, et keegi sellest ringist välja ei lähe teistega suhtlema. Pulmi võib ka viimaks pidada koos külalistega, kui neid üle 50 pole (30, kui oled siseruumides), ja matuseid. Neid korraldusi ja reegleid muudkui tuleb. Ei tea, kes jõuab kõike mäletada.

Hea uudisena teatati, et provintsi loodupargid ja telimise kohad avatakse. Ma ei ole veel vaadanud, kas seal on isegi lootust leida vabu kohti. Kuigi ilmselt on päris palju neid, kes otsustavad siiski olla ekstra ettevaatlikud, ning linnast mitte kaugele minna. Torontos asuvad farmerite turud on ka lahti. Midagi peab ju tegema, et nad saaks oma saaki müüa. Toiduteemadest nii palju, et kõige rohkem olevat kogu sellest olukorrast võitnud pizzarestoranid. Sealt on ju kerge toit kohale tellida. Ning olgem ausad, on ju maitsev ka. Ise oleme ainult ühe korra endale pizzat koju tellinud 😃

Oh, ja saigi ilma rassiteemadeta läbi. No, peaaegu. Ainult nii palju ütlen veel, et Toronto üks tänavatest, mille lähedal meiegi elame, ja mis on siin linnas väga ebatavaliste käänakutega, tahetakse ümber nimetada. Dundase tänav olevat tekkinud vanade indiaanlaste radasid jälgides. Aga nimi pandi ühe tegelase järgi, kes siin mitte just väga viisakalt ei käitunud. Ette on pandud Shadd Street - Ann Shadd järgi, kes oli esimene naisajakirjanik Torontos 19.sajandi keskel. Ma tahaks teada, kas USAs ka sel ajal mõni mustanahaline ajakirjanik tegutses, naine veel pealekauba. Ma ju ütlesin juba Obama valimiste ajal, et ameeriklasted on imelikud arusaamad kujunenud. Peaasi, et pole naine, isegi musta naha küsimus jääb selle puhul kõrvaliseks. Seda muidugi siis, kui Clinton ei võitnud. Desmond Street oleks ka üks võimalus. Tema portree ilustab juba meie 10-dollarilist (esimene naine, kes mustanahaliste tsiviilõiguste eest välja astus). Keegi ninatark soovitas aga u muuta o-ks, et oleks lihtne kõik sildid vahetada. U-st võib kergelt O saada 😉 Eks näe, millise tänava ääres me siin ühel päeval üles ärkame.

Naistest rääkides, nägin ühte jagatud teksti aastast 2015. Kus mustanahaline kolledzhi professor peeti tänaval kinni, sest vastas enam-vähem kirjeldusele mehest, kes olevat kusagil seal kandis ühe naise majja murdnud. Järgneb pikk lugu, kui halvasti ta end kogu olukorra juures tundis. Kuigi käitus viisakalt, ning politsei käitus vähemalt tema jutu järgi ka päris kenasti. Muidugi raputas see kogemus inimese läbi. Keda see ei raputaks. Mind kindlasti samamoodi. Lõpuks ütleb ta aga pahaselt, et kuidas võib küll nii olla, et VALGE naine tuleb, vaatab talle otsa ning võib ta "süüdi mõista". Ma pidin kogu jutu kaks korda läbi lugema. Ning mitte kusagil polnud kirjutatud, et tegemist oli valge naise majaga, kuhu sisse murti! Kuidas ta sai seda eeldada? Ja kui tegemist oleks olnud musta naisega, kas siis oleks temal rohkem õigust tulla vaadata kahtlusalune üle ning öelda oma arvamine. Kuidas me seda kutsume? Mina naisena olen igal juhul väga solvunud! Ma arvan, et kui nõutakse poliitkorrektsust, siis võiks ka oma sõnade järgi käia. Ning natuke rohkem vaadata, mida ja kuidas lugeja ette tuuakse 😉

3 kommentaari:

  1. Anonüümne15.06.20 04:50

    Paari aasta külastasin Atlantas Martin Luther Kingi memoriaalmuuseumi, mis on selles üsna ilmetus linnas üks huvitavamaid ja kindlasti enam mällu sööbinud paik. Dr.King jutlustas, et inimest peab väärtustama tema iseloomu omaduste, mitte nahavärvi järgi. Tänapäeva mitmekultuurilises maailmas on see ainus lahendus omavahel läbisaamiseks. Tsiteerin siinjuures tema kõnet aasta enne surma, milles ta ütles: "Let us be dissatisfied until that day when nobody will shout, White Power!, when nobody will shout Black Power!, but everybody will talk about God's power and human power."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt minu mõte. Ma tean, et USAs on teatud osariikides vanad mõtted väga sügavalt juurdunud, ning nendest on raske lahti saada. Aga... kuidas kujutatakse ette, et inimesed muudavad oma suhtumist. Kas sellega, et keegi käsib ning kõik probleemid on lahendatud. Kindlasti pole see lahendus. Sest kõik saab alguse ikka iga inimese kodust. Samuti ka see teadmine, et mitte kõik valged inimesed pole kurjad ning soovivad ainult halba.

      Kustuta
  2. Huvitav millal Ameerika ümbernimetamist nõudma hakatakse, ma olen veendunud, et kui hästi otsida võib Amerigo Vespucci kohta leida tänapäeva mõistes hukkamõistu väärilisi tegusid ja suhtumist ;) Kolumbuse kujude kallale juba mindi.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.