Vana või mitte ja mida mitte mingi hinna eest uuesti ei teeks

Mis on siis õieti "vana". Vana masin, vana kulunud tekk... Vana inimene. Aga kui vana on ikka vana inimene. Numbri poolest võib juba 30 tunda vanana 15 aastasele ja 70 täitsa noor 90sele 😉 Just nõnda olen märganud siin meie pisikeses pangas mitme generatsiooniga kokku puutudes. Aga tegelikult? Mina igal juhul olen avastanud, et mida vanemaks mina saan (ja mul on ainult mõned aastad 60neni jõudmisel), seda rohkem saan aru, kui palju see ennast "vanaks" pidamine on inimese enda peas kinni. Või on see pigem küsimus selles, kui palju suudad uuega kaasas käia. Ja ma ei ütle noortega sammu pidada, sest ega need noored ka vahel väga kangesti sammu ei pea 😉 

Ma olen vist mõnes mõttes natuke erand. Ja hoian oma suu kenasti kinni, kui mõni räägib, kuidas lapsed on tehnika vallas palju nutikamad. Muidugi on. Aga ma arvan, et ma olen ka üsna tark (või õieti olen selles osas tark, et kui ma vastust ei tea, siis lähen internetimaailma seda otsima). Veel natuke aega tagasi tulid nad pigem minu juurde oma küsimustega. Mari on kindlasti meie peres praeguseks muidugi kõige nutikam selles vallas. Sest ta töö on ju arvutitega seotud. Minu jaoks on aga lahenduse leidmine omamoodi väljakutse. Nii hea tunne on, kui suudan ise mingi keerulise asjaga hakkama saada. Või on küsimus hoopis selles, et olen harjunud üsna väikesest peale ISE toime tulema 😊 Ma olen väga halb abi paluja, kui seda on vaja inimese käest küsida. Palju lihtsam on leida üles erinevate programmide HELP nupp. Mõnele jääbki vahel vale arusaamine, et mu aju on tarkust täis. Aga tegelikult ei ole, saladus peitub ainult selles, et õigest kohast õige asi üles leida. Ühte või teistpidi, ei ole mul tunnet, et oleksin kuidagi ajale jalgu jäänud. Mul on pigem kogu aeg uudishimu, millega jälle välja on tuldud. Ning ma pean kõik (või vähemalt osa) järele proovima. Meenutuseks mõne aasta tagune noore sugulase südamest tulnud imestamine, millised rakendused mu telefonil olemas olid. Mis ei tähenda, et ma neid kõiki aktiivselt ka kasutamas olen. 

(Esimene foto on 80ndate alguspoolest, kui sain pisikese täditütre tütre vaderiks. Sama neiu oli "natuke" aega hiljem meie tüdrukute eest hoolitsemas, kokku lausa kolm aastat. Proovisin tehe monokroomsest pildist värvilist. Mis võib-olla tõesti muudab foto elavamaks. Ja mustvalge foto väga punaste huultega - ma muide ei värvi endiselt huuli ega pane põsepuna - on muidugi Snapchatiga tehtud. See on olemas, sest muidu ei saa Kirke käest eriti teateid ega fotosid, kui ta näiteks kusagil reisimas on. Ja sellega on vahel tore mängida koos pisikese hoolealusega.)

Oh, ja veel üks asi... mu laste parimad sõbrad on ka minu sõbrad. St sotsiaalmeedias. Ja enamus juba kooliajast (just näoraamatus). Uurisin hiljuti, kas nemad on mõne oma sõbra vanemaga internetisõbrad. Vastus oli ei... Kirke ütles, et ta saab ühe emaga väga hästi läbi, aga tema polegi sotsiaalmeedias ja siis nimetas, et sa oled lahe ema. Ja seda tunnetavat ka tema sõbrad. Huvitav tähelepanek minu meelest. Ja mida see siis tähendab. Et ma polegi veel suureks kasvanud? Ja kui asjad samas taktis lähevad, siis ma vist ei kasvagi 😄 Aga... ma olen ju siin varem välja hõiganud, kuidas ma tunnen end lastega suheldes palju mugavamalt. Ja ma ei karda nendega "klouni" mängida. Või oma "täiskasvanu imagot" kaotada või midagi sinnapoole.

Aja möödumisega seoses kuulsin hiljuti huvitavat küsimust: mida sa mitte mingi hinna eest uuesti ei teeks. Üks ütles, et ei läheks kunagi Berliini tagasi. Teine arvas, et ei sööks mingit toitu. Ei suitsetaks, ei sööks liiva, ei paneks aukudega sokke jalga jne.jne. Ja ma jäin mõtlema, mida mina ei teeks. Esimesena tuli kohe meelde kiik-karusell. Ma ei läheks kunagi uuesti ühegi karusselli peale 🙂 Ainult halvad mälestused on sellest. Samas on mu tüdrukud vist Toomase "kõhu pärinud". Nemad kiiguks või karussellitaks ükskõik mille peal. Siis võin mõelda veel mitme setme asja peale, mille puhul olen endale mõttes öelnud, et peaksin teistmoodi käituma. Aga käitun ikka omamoodi. Ja ma ei pane enam valgete riietega punast värvi asju pesumasinasse. Võttis tükk aega, et roosat värvi jakist välja saada. Ja nüüd ei tulegi midagi enamat korraga meelde, mida veel ei teeks... Võib vabalt pea tööle panna ja aidata kaasa mõelda 😉

Natuke ikka koroonauudiseid ka. Kuidas ilma saab. Nakatunuid on Ontarios nüüd enam-vähem alla 200 päevas olnud. Enamus ju siin Toronto ümbruses. Mis on linnast väljaspool elavad inimesed natuke närvi ajanud. Sest suvega tahavad ju torontolased minna põhja poole oma suvilatesse. Pidi lausa nõnda olema, et kui kohalikud näevad võõrast numbrimärki, siis näiteks kriibivad auto ära või teevad muud pahandust. Ega nad ei hooli, kes millal juba seal kohapeal on. Nagu mõned USAst siia jäänud kahe kodu omanikud. Nad pole lihtsalt Ameerikasse tagasi läinudki. Kodanikuna ju saaks, aga ilmselt tunnevad nad siin siiski turvalisemalt. Sest nagu ühest artiklist lugesin, siis lõunanaabrite juures pole tegu mitte viiruse lainega vaid tsunamiga. Mis lihtsalt tuleb ja tuleb ja ei näita vaibumist. Eesti ja Euroopa näitajad on hulga paremad. Piir USAga on kuni 21.juulini kinni viimaste otsuste põhjal.

Torontos ja ümbruses on ikka veel juuksurid ja restoranid kinni. Vaatame, mis järgmine nädal toob. 2.juulist peame ühistranspordis kohustuslikus korras maske kandma. Mida praegu juba paljud teevad. Enamus poode nõuavad ka seda (mõni paneb isegi ajalimiidi, kui kaua võid nende poes olla). Ontarios maske siiski kohustuslikuks ei muudeta. Tegelikult ollakse siin üsna ettevaatlikud. Ning isegi kui asjad justkui võiks paremini olla, siis keegi ei taha lubada mingeid suuremaid kontserte, spordiüritusi või niisama kogunemisi. 1.juuli Kanada päeva pidustused on ka juba suures osas veebimaailma viidud. Ja see on ju peale jõulude üks kõige suuremai üleriigilisi pidupäevi.

Mina proovin järgmine nädal natuke lebomalt võtta, sest kirjade järgi olen puhkusel. Mis jätab ikka veel päris mitu nädalat (mu nädalad on ametlikult ju neljapäevased), mille peaks välja võtma... Ega täpselt ei tea, kust seda aega võtta, et puhata 🤔