Komplimendid ja muud mõtted

Millalgi paar kuud tagasi, kui koroonaviirus möllamas oli ning lapsed koju sundis, sattusin ühe postituse otsa, milles isa jagas oma tütre ja ta sõbranna algatust. Nad nimelt otsustasid istuda koos maja ette ning hõigata möödujatele komplimente. Nagu näiteks: Sinu pluus sobib nii hästi su koeraga kokku! Ma ei tea, kas sul on mütsi all juukseid, aga kui sul need on, siis on nad ilusad! Sa peaksid neid kingi iga päev kandma, sest need panevad su silmad särama nagu päikesel! Sinu koera nägu on peaaegu sama armas kui mis minul oli, kui ma väike olin! 

Mitte kõik ta komplimendid polnud just väga läbi mõeldud, aga vähemalt ta üritas. Ning pealegi on ta ju alles koolitüdruk. Kes koroona pärast kodus istus. Vähemalt sel ajal ei olnud ta kompuutri taga 😉

Aga... eestlastena on meil ilmselt palju raskem ükskõik millist komplimenti vastu võtta. Kuigi, äkki ma olen liiga kaua ära olnud, ning lihtne "aitäh!" tuleb sama kergelt üle huulte nagu siin Ameerika mandril. Ma ise olen proovinud välja öelda oma mõtteid, kui näen midagi kena. Kuid ega seegi pole niisama "une pealt" tulnud. Ikka see kinnine eestlane peidab end minus. Samas pani väikese tüdruku mõttelend mindki rohkem mõtlema, kas ei peaks veelgi enam pingutama. Sest need väikesed komplimendid võivad teisel inimesel päeva hoopis päikselisemaks muuta.

Seoses komplimentidega tahtsin kirjutada ka ühest teisest artiklist, mis rääkis Itaalia arstidest ja meditsiinitöötajatest. Kuidas neid ülistati koroonaviiruse kõrghetkel, ning nüüdseks on nad natuke justkui ära unustatud. Võtame või iga õhtuse plaksutamise. Kas seda enam tehaksegi? Ning ilmselt ei kujuta me kunagi ette, mida nad pidid läbi elama ja nägema. Kuidas see kõik nende hingele mõjus. Isegi, kui mõni oskab targalt nimetada, et nad ongi arstid ja peavad sellega arvestama, siis millegipärast unustatakse ära, et nad on ka lihtsalt inimesed, kellel on tunded ja süda sees. Üks asi on aegajalt elada üle patsiendi kaotust, teine asi, kui neid järjest ja järjest iga päev näed. Mingil hetkel võib-olla oled "harjunud", aga ma ei kujuta ette, kui kaua nad nii peaks töötama, et seda võiks normaalseks nimetada. Tõenäoliselt, kui oled selle sees, siis teed, mis jõuad, kuni ühel hetkel tunned, kuidas stressitase on rohkem kui üle pea kasvanud. Ja eks igal inimesel ole ka oma "valulävi". Nii et ärme unusta medtöötajaid. Meil on neid ikka ja alati vaja. Ning mitte ainult koroona ajal. (Pildid napsasin ümbrusest, kus ikka veel sellised sildid üleval on). Võib vaadata ka Paolo Miranda fotosid med töötajatest siin Instagrami kontol.

Koroonaaja kangelasteks nimetati siin ka tavalisi töötajaid, kes tagasid kõigile meile teistele, et me saaks näiteks poest toidu kätte. Selle "tänutäheks" taheti neilt Ontarios ära võtta 6 riiklikku püha. Ma isegi ei saa aru, kes sellise mõtte peale tuli. Igal juhul peideti selline ettepanek kiiresti teiste paberite alla. Loodetavasti hästi sügavale. Sest inimesed! Oleme ikka inimesed üksteisele! Ja ütleme midagi ilusat iga päev 😊

Viimasel pildil leia üles kivike, mis esimesel fotol. Ka nii võib kenasid sõnumeid edasi anda 😉