22.08.20

Natuke korterijuttu, natuke kolimisjuttu

Viimased nädalad on mul kibekiired olnud. Eriti muidugi see kõige viimasem. Kui Kirke välja kolis. Koos kassi ja oma poiss-sõbraga. Kõik sai õieti alguse juba talvel, kui tuli jutuks, kuidas mu neiule kolimine väga südamel. Aga ega veel ei saa... sest vaja natuke raha kõrvale panna. Ta on muidugi seda väljakolimise juttu sellest ajast peale rääkinud, kui keskkool läbi sai. Et läheb koos sõbrannadega. Muidugi ehmatasid neid ära tegelikud hinnad, ning nõnda jäid nii tema kui sõbrannad kenasti emmede-isside juurde koju. Nüüd on ta aga juba kaks aastat Taanieliga vastu pidanud, ning eks ma nägin isegi, kuidas neile meeldiks ikka omaette koos olla. Selle asemel, et meie kodus või poisi ema kodus "tolgendada". Niisiis... mõtlesin asja põhjalikult läbi, panin kokku kõik numbrid ja võimalikud tuleviku kulud, kutsusin kokku perekoosoleku ning ladusin kõik välja. Et kui me kõik kaasa aitame, siis saaksime osta korteri, võttes laenu meie väljamakstud maja peale. Noored maksaksid siis mul korteri kommunaalkulud, maamaksu - jah, seda tuleb ka maksta - ning laenu. Kokkuvõttes oleks kahe magamistoaga korteri üür ikkagi väiksem kui mis parasjagu turg pakub (Torontos umbes 2700, ja meie küsime 2000). Lisaks ei maksa nad seda kellelegi võõrale, vaid hoopis perele.

Hakkasime juba talvel Kirkega kahekesi ühe kanadalasest maakleriga ringi vaatama. Mitte väga kiirustades, aga samas mäletan, et juba esimene korter, mis nägime, oleks võinud just see õige olla :-) Õnneks me siiski ootasime. Pealegi saime pärast teada, et selle eest pakuti ikka kõvasti üle (685K). Leidsime ühe, mis mulle rohkem meeldis, kui Kirkele (ta ei olnud väga rahul köögi lahendusega), aga panime ikka pakkumise sisse. Olime kolme kõige kõrgema pakkuja hulgas... Lisasime natuke juurde... ja ikka ei saanud. Taas kord pean ütlema, et hea oligi. Selle rõdu avanes otse metroojaamale, kust ka bussid välja sõidavad. Ning müra oli linna kohta ikkagi natuke valjem kui meeldis. Samas, kui uksed aknad kinni, siis ei kostnud midagi sisse. Veel oli paar, mis panid tõsiselt mõtlema, kas äkki... Kuid ühe puhul olid kommunaalkulud ikka üsna suured, samas oli ka korter suurem, sest u 30 aastat tagasi ehitatud, kui ruumiga veel ei koonerdatud nagu tänapäeval. Teise puhul oli hind ikkagi natuke kõrgem, kui ma olin arvestanud, kuigi ruumi oli üllatavalt palju, arvestades, et maja vähem kui 10 aastat vana. Kuna nägin hindade tõusutrendi, tekkis juba tunne, et pean oma numbrid üle vaatama... Ja siis tuli muidugi viirus... Samal nädalal, kui kõik kinni läks, nägin ühte korterit, mis mulle üsna meele järgi. Ja hind ka hea (ma ütlen siia vahele, et arvestasin kusagil 600 tuhande dollariga). Aga siis enam ei lastud midagi vaatama, ning kogu tegevus läks varjusurma. 

Kuu aega tagasi alustasime jälle ringi vaatamisega. Kenasti maskid ees ja vajadusel kindad käes. Ning oh, imet, samasuguse plaaniga korter, mida olin viimasena silmanud, tuli müüki. Täitsa sobivas hinnas. Läksime tipa-tapa seda üle vaatama, ning meile mõlemale meeldis see kohe. Nii et egas midagi... pakkumine sisse ning terve õhtu natuke närvilist küünte närimist, ja viimaks oli teade käes, et kui nüüd raha ka ära maksame, siis oleme korteri omanikud. Esimese hooga mõtlesin, et ei ütle Kirkele enne, kui ta sünnipäeval, aga ma ei saanud seda head uudist temaga jagamata jätta. Tänaseks on kõik paberitöö tehtud, laen käes ja noored kolmapäevast juba oma uues kodus. Mis on siiski minu ja Toomase nimel, sest... nii on igaks juhuks siiski parem. Kuna siinne kooseluseadus ütleb, kui oled aasta aega koos elanud, siis kehtivad põhimõttelised täpselt samad seadused nagu ametlikult abielus olevale paarile. Ja kuigi Kirke on oma Danieliga olnud üsna kindlalt pikemat aega paar, siis kesse neid noori teab. Tüdruk on ju alles 23. Kuigi pean ütlema, et ma olin 24, kui abiellusin ja olen ikka sama mehe kõrval :-)  

Pildid on 15.korrusel asuvast korterist, kuhu paistab Toronto kesklinn, ning rõdu paremalt küljelt ka Ontario järv. Fotod tubadest võtsin reklaamlehelt. Praegu ei näe nad nii ilusad välja. Pigem väga sassis. Väljas on näha, et käib suur ehitustöö. Hetkel alles teede välja kujundamine, aga varsti ilmuvad sinna ka teised majad. Nii et vaade muutub. Samas on maja ees kolmnurkne pargike, mis ilmselt pargiks ka jääb. Nad  on meist vähem kui 10-ne minuti jalutustee kaugusel, kusagil seal puude vahel on meie majake. Ning karate jääb lähedale, vast 15-20 minutit jalutada. Ja loomulikult metroojaam. Kõik olulised seigad Kirkele. Vist see esimene pole nii oluline, kuigi ta loodab meilt vajadusel autot laenuks saada. Oh, mis tuletab meelde, et korteriga kaasas on väike panipaik parkimiskorrusel ja lausa 2 parkimiskohta! Millest vähemalt ühe võiks proovida välja üürida mõnele elanikule. Sest on ka kortereid, kus pole ühtegi parkimisplatsi.

Noored lootsid juba teisipäeval saada kätte võtmed ja sisse kolida. Aga lõpuks kujunes nii, et viisime kohale mõned hädavajalikud asjad, kaasa arvatud madrats, ning Taaniel jäi sinna magama. Ei tahtnud enam koju minna. Kirke ütles, et soovib veel ühe öö oma voodis ja toas olla. Mis nüüdsest pole enam tema oma, vaid Mari juba teatas, et tekitab sellest endale magamistoa. Mari on meil üsna kindlalt majas paigal, sest tal on raske oma maoga (ja tuleviku madudega) kusagil üüripinda leida. Aga ta maksab meile ju üüri - selle asemel, et kellelegi võõrale seda teha, ning aitab sellega laenust kiiremini lahti saada.

Päris kolimine toimus lõpuks kolmapäeval. Kui ma proovisin samal ajal kodust tööd teha :-) Päev venis sellepärast üsna pikaks. Toomas tõi renditud kaubiku koju, kui nad olid Tga käinud IKEAs voodit ja diivanit ostmas. Aga peale seda oli tal vaja juba tööle kiirustada. Mis tähendas, et arvestades Kirke vähest kogemust autoroolis olla ning T veelgi väiksemat, siis ütlesin, mis seals ikka. Pean teid sõidutama. Ja oh, imede imet. Sain sellega lausa suurepäraselt hakkama. Kortermaja laadimisalale suutsin ainult kõrvalpeegleid kasutades täiesti sirgelt suure masina tagaots ees ära parkida. Ning pärast uuesti veel oma maja ette ka. Kuna ma olen alati maja ees autol nina väljapoole jätnud (mida teised peres ka teevad), siis on mul see harjumus sees. Toomas vahel pahandab, et ta ei näe, sest ta ei oskavad peegleid nii hästi kasutada. Mari autoga on lihtne, sel tuleb lausa pilt ette, mida Toomas millegipärast ka ei oskavat kasutada... ma ei saagi hästi aru, mille järgi ta siis pargib, vist tunde järgi :D Pildiga seoses, märkasin teist korda korterimaja juures parkides, et kaubiku tahavaatepeegli nurka tekkis ka videopilt, mis kaubiku taga toimub :D See aitas muidugi veelgi rohkem. Hiljem rendiautot ära viies surusin paar korda jõnksutades masina täiesti korralikult ühe väikese auto kõrvale, nina väljapoole. Just nii nagu ta oli siis, kui me sellele järele läksime. Kokkuvõttes olin just selle osaga eriti rahul, st võisin ise endale õlale patsutada, et hästi tehtud. Sain hakkama millegagi, mille puhul ma väga kindel ei olnud, kuidas see kõik välja kukub. Ehk võin öelda, et olen oma isa tütar, kes oli eluaeg kaugliini bussijuht ;-) Aga, kes samas mulle ega õele peale ei käinud, et me load teeksime. Tol ajal polnud see ka nii tavaline, et naised roolis oleks.

Õhtul saatis Kirke mulle teate, et on õnnetu. Aga seda siiski naljaga. Ma kujutan ette, et ta oli väsinud, kõigi pakkide ja kastide ja kottide keskel, teades, et järgmisel päeval on tal tööpäev. Ilmselt oli tal vaja tema väikest kassi. Kuid kuna mõlemad pidid olema neljapäeval tööl, siis otsustati kassi toomine edasi lükata. (Õnneks võivad seal majas olla koduloomad). Nii saaks T, kelle oli vaba päev, temaga reedel terve päeva koos olla. Et ta harjuks. Nii et kassi viisime alles neljapäeva õhtul, kui neiu mul peale tööd sisse sadas. Suutsime kortermajas üles leida, kus meie parkimiskohad on. Kõige madalamal korrusel, ehk siis kolm korrust maa alla. Ja kõrvuti. Nii et ma isegi ei vaenud oma "suurepäraseid parkimisoskusi" kasutama, sest mul ju kahe auto jagu ruumi parkida :D

Nüüd on Kirke mulle Snapchatis igal hommikul pilte saatnud. Peamiselt kassist (üleval üks, ta kirjutab mulle alati eesti keeles, isegi, kui kirjavead sees on ;-) Ta lubas, et teeb minu lohutuseks iga päev mõne pildi. Ma ei arvanud, et mul natuke kurbust sisse jääb, kui laps ära läinud. Eriti arvestades, et ise olin see, kes kogu asjale käigu sisse pani. Aga eks me harju kõigega. Ning ühel päeval on see vist täiesti loomulik, et ta elab mujal oma elu ja meie siin oma. 

Märkasin ka, et Kirke sünnipäevast jäi kirjutamata. Põhimõtteliselt oli see nüüd üks kõige suurem kingitus talle üldse ;-) Aga istusime sünnipäevast järgmisel päeval aias ja sõime tellitud hommikusööki. Ning arutasime, et peaksime tegema kombe, kus nad üle nädala pühapäeval meie juures söömas käivad. Vaatame, kuidas see õnnestub.

9 kommentaari:

  1. Anonüümne23.08.20 04:20

    Palju õnne !
    Mu tütar sai oma kodu juunis. Ja tal väga vedas, ei mingit konkurssi :) esimene sobis.
    Nüüd käib remonditeema ja mehe st minu mehe veenmine, et lapsi peab aitama ainult siis, kui nad ise seda paluvad. Nad saavad hakkama. Ja nagu meie ei küsinud oma vanematelt,millise aknad ette panna ei taha ka nemad seda teha. Ise. Nad on nüüd oma kodus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore ju tegelikult, et lapsed oma elu sisse seavad. Ja eks mulle oleks ka meeldinud vähem närvesöövam otsimine :-)
      Selle aitamise ja nõu andmise osas pean end aeg-ajalt näpistama, just samal põhjusel. Mõtlen tagasi ajale, kui me Toomasega omaette elama läksime.
      Mari võtame nüüd kui täisliiget ning kui majas mõte midagi teha, siis arutame temaga läbi.

      Kustuta
  2. Mina olin see, kes teil hoogu maha võttis. Kippusite unustama rusikareeglit, et ostmine on see kõige lihtsam asi, mõistliku hinnaga just selle õige leidmine on keeruline, aega, külma närvi ja kannatust nõudev. Mina oleks igatahes veelgi rahulikumalt võtnud, kaubelnud, ringi vaadanud, ... aga mis seal ikka, peale kaklust rusikatega vehkida. On kaks võimalust: kas korterite hinnad kukuvad seoses majanduslanguse ja inimeste maksuvõime drastilise langusega või kerkivad kona keskpangad nii palju katteta raha välja paisanud. Reske ennustada, kumb trend peale jääb. Kanadas muidugi kukkus seoses koroonaga immigratsioon kõvasti ja koos sellega ka nõudlus elamispinna järgi. Elame näeme, nii või teisiti saame kenasti hakkama!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks näe, mis juhtub. Just lugesin, et maaklerid ennustavad selleks aastaks ikka hinnatõusu. Samas on kesklinna korterid odavamaks läinud, aga ikka kättesaamatud meie jaoks. Meie kasuks selle korteriga on kindlasti asukoht.

      Kustuta
    2. Appi, nagu mu mees kirjutaks :)
      Kui see oleks isade korraldada, siis elaks vist kõik tütred alles kuuse all, oodates "parimat" pakkumist.
      Ma ei tea.
      See on lapse kodu, ja need vead on tema teha. Kui ostis liiga kalli/odava/remontivajava midaiganes. Siis see on TEMA probleem ja meie saame ainult aidata ning toeks olla.

      Me oleme nüüd emad ja isad, aga mitte enam LAPSEvanemad.

      Kustuta
    3. Oligi nii, et mees oli rohkem vastu tütre väljakolimisele 😄 Ma ikka pean talle vahel meelde tuletama, et tüdrukud on täiskasvanud. Võib natuke rahulikumalt võtta. Aga ega see alati aita. Proovin siis paralleele tuua, mis meie samas vanuses tegime 🙂

      Kustuta
  3. Tegelikult ikka ju tore, et lapsed ise hakkama saavad. Minul on kõik kolm kodust läinud juba ligi 2 aastat. Tegelikult on päris tore elada kahekesi ja omada aega kui ma midagi teha ei viitsi ja ei peagi. Näiteks on mu mees harjunud, et aeg-ajalt on meil kodus "söö-mida-kapist-leiad" päevi. Mida siis kui lapsed väikesed olid, ei saanud teha. :)
    Ja kui esimestel aastatel oli pühapäevad need päevad, kui lapsed kodus söömas käisid, siis alates lapselapse sünnist (ligi 6 aastat tagasi juba), muutusid ka reeded sellisteks päevadeks kui lapsed tulevad peale tööd meile sööma. Eks neil ole nii lihtsam ja mina näen igal nädalal kaks korda lapselapsi. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need söö-mida-kapist leiad päevad meeldivad mulle ka 🙂 Aga neid olen juba mitu aastat harrastanud. Samas pean tõesti ütlema, et omamoodi vabastav tunne on tekkinud. Tõesti lahtilaskmine. Mari on samas kodus, aga ta on alati natuke rohkem iseseisvam olnud. Loodan väga, et saame ikka kokku tihedamalt. Õnneks on ta ju nii lähedal. Torontos võiks ka vabalt kolida kuhugi kaugemale, kuhu ühistranspordiga kohalesaamine vähemalt paar tundi võtab.

      Kustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.