Vabariigi aastapäev

Mari esimene "palgatšekk"! $25 selle eest, et ta tegi 30 origami pääsukest.

Reede õhtul toimus Eesti Majas vabariigi aastapäeva pidustused. Oleme viimastel aastatel sellest osa võtnud, et pisutki tõsta keskmist külaliste iga (pank ostab ürituse toetuseks pileteid ja tundub, need on niisama seisma jäänud, kuni me selle avastasime ning usinalt osalema hakkasime).

Seekord olid ka laual olevad lilled panga poolt. Krista soovitas orhideed ja siis mina arvasin naljaga pooleks, et pääsukesed sobiksid samasse lillepotti. Tulemuseks oli, et kodus lubasin Marile maksta $20, kui ta need valmis teeb. Pidin veel ekstra paberiti minema otsima, kahjuks ei leidnud just sellist, mis oleks origami jaoks kõige parem, aga saime hakkama.

Pidustus ise kujunes päris kenaks. Ei olnud pikki igavaid kõnesid. Saime maitsvat toitu (seapraadi hapukapsastega). Kohal olid mõned muusikud Eestist koos Reet Linnaga. Kõige rohkem meeldis see osa, kui nad ainult muusikat tegid ning Reet Linna ei laulnud - ta ei ole just minu lemmikutest kunagi olnud. Eriti veel peale seda, kui ta inetuid kommentaare tegi oma eelmise külaskäigu järel Torontosse. Olin nii pahane selle peale, et tahtsin lausa vastulauset kirjutama hakata. Aga nagu ma kellelegi ütlesin, olid mu lapsed väikesed ja mu aju pehme, et leida energiat selle ettevõtmise jaoks. Pean tunnistama, et ei suuda täpselt isegi meenutada, mis ta täpselt ütles (küll on hea, kui aju ainult head meeles peab), aga kui keegi teine kanada-eestlane, kes tol ajal Eestis elas, imestas, kuidas küll selline inimene siia kutsutakse, kas nad ei tea, mis ta siinsete eestlaste kohta ütles, siis vähemalt oli mul parem tunne, et ma ikka õieti mäletasin, mis viimati juhtus.

Seekord on nad siin "Laulge kaasa" saate pärast. Täna toimus filmimine ja laulmine. Eks ma kuule järgmine nädal, kuidas see läks ja millalgi saate ehk tv-st vaadata, mis ja kuidas.

Suitsupääsukesed

Siin on Mari tehtud pääsuke orhideega. Pääsukesed said kiirkorras reedel töö juures valge kõhu ning kokkuvõttes jättis see laudadel väga kena mulje. Valge kõhu tegime, sest mõned tarkpead (kaasa arvatud Toomas) leidsid, miks me nahkhiired lillede juurde panime. Hiljem tegi keegi kommentaari, mis mustad linnud, kuni märkas lähemalt - suitsupääsuke. Mõtlesin, näed nüüd, meie rahvuslind, kuid me pole suurt harjunud selle mõttega, et võiks lisaks selle joonistamisele kuidagi teistmoodi seda sümbolit kasutada.

Sõbrapäev

Nii uus komme eestlastele, millest sai ainult inglise keele õpikutest loetud ja mis tegelikult on üks kena tava. Siin on see eriti tähtis lastele, kui kooli või lasteaeda võetakse kaasa kaarte, komme, küpsiseid. Kohaliku kasvatuse alusel ei tohi sa anda kaarti ainult oma "tegelikele" sõpradele vaid kõigile klassis. Ma tean, et võisin kunagi teha märkusi, kuidas küll lapsi siin üle hoitakse - ei saa ju tekitada masendust nendes, kes ei saa kaarti või saavad neid liiga vähe. Nüüd mõtlen hoopis teisiti. Kuidas ma lohutaks oma last, kes tunneks end kõrvale tõrjutuna? Ja kui sa oled oma klassikaaslastega, kas nad kõik ei ole mitte sinu sõbrad. Küll me jõuame tulevikus ainult nendele pühenduda, keda peame tõeliselt kalliks. Kui me oleme lapsed, siis pole kunagi liiga palju sõpru enda ümber sugugi halb (ja miks mitte vanemanagi).

Sel aastal arvasin, et lapsed ei tahagi kaarte kooli viia, aga viimasel minutil otsustati ümber. Oleme eelmistel aastatel teinud ise kaardid. Seekord trükkisin kiiresti vajalikul arvul neid valmis ning panime juurde Eestist alles karamellkomme. Oleme proovinud marmelaadikomme pakkuda kohalikele lastele. Tulemuseks on poolikud kommid prügikastist välja piilumas.

Täna oli lõpuks päris talve nägu ilm väljas. Eile õhtul hakkas sadama ning jätkus päevalgi. Teed oli lume all, paljud jäid tööle hiljaks. Mind see palju ei häirinud, sest tulen metrooga. Astusin nagu tavaliselt peatus hiljem maha ning sumpasin rõõmsalt lume sees Eesti Maja poole. Inimesi astus panka imevähe - kes ei olnud sunnitud tulema istusid parem kodus. Üks meie liikmetest helistas küll, et paneb oma saani koertega valmis, aga ikkagi ei jõudnud meieni.

Eks lund tuli päris palju, kuid mitte midagi erilist võrreldes sellega, mis me Eestis võime saada. Paljud ninatargad pahandavad, kui halvasti torontolased oskavad sõita. Aga eks see ole lumega ohtlikum, libedad teed, halb nägemus ja muidugi see, et ainult vähesed vahetavad oma autole talvekummid alla (kaasa arvatud meie) ning muidugi kõik need immigrandid, kes näevad lund esimest või teist korda. Nii ongi teedel järjest 'tantsivad' autod.

Pildil on vaade meie kontori aknast lumistele kõrvaltänavatele. Lume kühveldamisega kerkivad hanged päris kõrgele. Mari rääkis mulle, et tema klassis on Aafrikast just-just tulnud tüdruk, kes nägi täna esimest korda lund. Mari ja tema olid siis koos vaheajal käinud lumehangedes müramas. Mul on hea meel, kui lapsed vana kombe kohaselt oskavad sellest rõõmu tunda!

Koolihommikud

See on meie koolitee nendel hommikutel, kui ilm soojem ja päike väljas. Praegu on tee muidugi lume all või siis kaunistavad seda suured soolaterad, mis meie saapad valgetriibuliseks teevad.

Astume tavaliselt majast kell 8.30 välja - koolikell heliseb 8.50. Kõik kogunevad koolihoovile, kus mängitakse või ajatakse niisama juttu oma sõpradega. Alles peale kellahelinat minnakse hoonesse sisse. Väga vihmase või külma ilmaga lubatakse lapsed siiski varem ukse vahelt ilma eest varju pugeda. Ma arvan, et tunnid ise algavad kell 9, peale seda kui hümn lauldud (vahel prantsuse keeles) ning kõik tähtsad teated läbi kõlarite ära kuulatud.

Tund aega on jäetud lõunasöögiks, mis peab olema nendel kaasas, kes kooli jäävad. Osa käivad vahepeal kodus. Tavaliselt teen võileiva enda küpsetatud saiaga (Kirkele juba mitmendat aastat järjest cream cheese'ga (Philadelphia cheese) ja Marile juustuga või tuunikalaga või vahel vorstiga - tema tahab rohkem vaheldust. Siis on kotikeses veel õun või mõni muu puuvili (eriti kerge on mandariinidega, sest lapsed tahavad, et olen õuna tükkideks lõiganud või südame ära võtnud - natuke raske on süüa, kui hambad vahetuvad ja pidevalt logisevad suus). Panen alati vett joogiks ning lõpuks mõne maiustuse (puuviljamahlast tehtud kummikommid näiteks - püüan end lohutada, et see on ehk kuidagi kasulik). Vahel annan pisut raha, et nad saaks osta šokolaadipiima.

Neil on aega umbes 20 minutit söömiseks, peale seda peavad nad välja minema, ainult väga külma või vihmase ilmaga jäädakse sisse. Samal ajal kui võimlemine on jäetud suhteliselt tahaplaanile, siis vähemalt proovitakse lapsi värske õhu käes rohkem hoida. Sel aastal on hakatud tugevamat rõhku kehalisele kasvatusele panema - ülekaalulisus noorte hulgas pole enam naljaasi.

Meie kõnnime kooli, aga väga palju lapsi tuuakse autoga, isegi kui kool viie minuti tee kaugusel... Mari on meil nüüd alati esimesena valmis. Kirke unustab end vahel liialt unistama või lastesaadet vaatama. Pean teda pisut rohkem tagant kiirustama. Nii siis on hakanud kannatamatu Mari varem välja minema ja ootama meid selle puu juures. Muidugi ei ole see liigne kiirustamine kasulik, sest ta on vahel oma koti maha unustanud, mis mul õnneks silma jääb, aga eelmisel nädalal jooksis ta meile poolel teel vastu, ta kott on kodus... Muidugi oli ta väga mures hilinemise pärast, aga jõudis ikkagi kenasti kooli!

Olen hommikul saanud mõlemad lapsed putru sööma - kaerahelbeputru. Tera soola ja pisut mett, piima ning mikrolaineahju. Ega Kirke pole just seitsmendas taevas sellega, kuid õnneks sööb ikka ära. Mina ise söön samuti pudru, koos rosinate aga ilma soola-suhkruta. Väga hea!!!

Lapsed

Minu pisikesed kiisukesed on siin pildi peal... Täna taas Toomasega suusatamas, aga paar päeva tagasi olid mõlemad hädas oma kõhuvaludega. Kirke kurtis juba õhtul oma muret ja nagu ta mulle täna teatas, tundis ta kõhus imelikku kõdistamist, sellepärast oli ta värisenud üle keha, kui ta potil istus, sest kõht oli kinni, aga valu oli suur.

Öösel magas ta minu juures. Kummaline, kuidas harjud ära ühe inimesega ja kui keegi teine su kõrval on, siis oled justkui eriti valvas, kuidas ta on ning tabad üsna kohe ära, kui ta üles ärkab. Nii me siis istusime ööselgi vannitoas, kus püüdsin teda julgustada, kahjuks tulutult (olin kasutanud küll mingit kõhulahtistit, aga isegi kui see mõjus, oli Kirke liigselt kartlik).

Õnneks magas ta pärast seda hommikuni ning kui ta siis lõpuks kõik oma mured ja hirmud oli maha surunud ja midagi potti ilmus, oli ta ääretult imestunud, ei olnudki valus. Kõige suuremaks rõõmuks minu jaoks, mis mind südamepõhjani liigutas oli see, kui ta tuli pisut hiljem minu juurde, kallistas ja ütles tõsiselt: emme, aitäh for your support! Kuidas võib üks pisikene olevus NII 'täiskasvanud' olla...

Ja siis oli seal Mari, varakult üleval ning vastupidise murega. Sain siiski mõlemad lõpuks kooli, kuigi Mari tuli keset päeva koju. Õhtuks olid mõlemad täiesti terved!