Koolihommikud

See on meie koolitee nendel hommikutel, kui ilm soojem ja päike väljas. Praegu on tee muidugi lume all või siis kaunistavad seda suured soolaterad, mis meie saapad valgetriibuliseks teevad.

Astume tavaliselt majast kell 8.30 välja - koolikell heliseb 8.50. Kõik kogunevad koolihoovile, kus mängitakse või ajatakse niisama juttu oma sõpradega. Alles peale kellahelinat minnakse hoonesse sisse. Väga vihmase või külma ilmaga lubatakse lapsed siiski varem ukse vahelt ilma eest varju pugeda. Ma arvan, et tunnid ise algavad kell 9, peale seda kui hümn lauldud (vahel prantsuse keeles) ning kõik tähtsad teated läbi kõlarite ära kuulatud.

Tund aega on jäetud lõunasöögiks, mis peab olema nendel kaasas, kes kooli jäävad. Osa käivad vahepeal kodus. Tavaliselt teen võileiva enda küpsetatud saiaga (Kirkele juba mitmendat aastat järjest cream cheese'ga (Philadelphia cheese) ja Marile juustuga või tuunikalaga või vahel vorstiga - tema tahab rohkem vaheldust. Siis on kotikeses veel õun või mõni muu puuvili (eriti kerge on mandariinidega, sest lapsed tahavad, et olen õuna tükkideks lõiganud või südame ära võtnud - natuke raske on süüa, kui hambad vahetuvad ja pidevalt logisevad suus). Panen alati vett joogiks ning lõpuks mõne maiustuse (puuviljamahlast tehtud kummikommid näiteks - püüan end lohutada, et see on ehk kuidagi kasulik). Vahel annan pisut raha, et nad saaks osta šokolaadipiima.

Neil on aega umbes 20 minutit söömiseks, peale seda peavad nad välja minema, ainult väga külma või vihmase ilmaga jäädakse sisse. Samal ajal kui võimlemine on jäetud suhteliselt tahaplaanile, siis vähemalt proovitakse lapsi värske õhu käes rohkem hoida. Sel aastal on hakatud tugevamat rõhku kehalisele kasvatusele panema - ülekaalulisus noorte hulgas pole enam naljaasi.

Meie kõnnime kooli, aga väga palju lapsi tuuakse autoga, isegi kui kool viie minuti tee kaugusel... Mari on meil nüüd alati esimesena valmis. Kirke unustab end vahel liialt unistama või lastesaadet vaatama. Pean teda pisut rohkem tagant kiirustama. Nii siis on hakanud kannatamatu Mari varem välja minema ja ootama meid selle puu juures. Muidugi ei ole see liigne kiirustamine kasulik, sest ta on vahel oma koti maha unustanud, mis mul õnneks silma jääb, aga eelmisel nädalal jooksis ta meile poolel teel vastu, ta kott on kodus... Muidugi oli ta väga mures hilinemise pärast, aga jõudis ikkagi kenasti kooli!

Olen hommikul saanud mõlemad lapsed putru sööma - kaerahelbeputru. Tera soola ja pisut mett, piima ning mikrolaineahju. Ega Kirke pole just seitsmendas taevas sellega, kuid õnneks sööb ikka ära. Mina ise söön samuti pudru, koos rosinate aga ilma soola-suhkruta. Väga hea!!!