09.09.12

Liisu

 

Meie peres on vahepeal juhtunud kurvad sündmused. Liisu, kelle Mari sai oma 8ndaks sünnipäevaks, läks parematele jahimaadele, nagu Tom kenasti kirjutas. Kaks ülemist pilti on võetud päev enne ta viimast. Olin alati millegipärast arvanud, et meie noorema kiisu Puma elutee jääb lühikeseks, sest tal käivad peal epilepsia hood, ja eks ta ole muidu ka selline ulakas, kes kipub kangesti välja, kuigi me seda ei luba. Aga siin suurlinnas ei ela õuekassid just väga vanaks, eriti kui tavaliselt toakass olla... Kuid nagu ikka ei lähe asjad just nii nagu ise enda jaoks selgeks mõelnud oled...


Viimase aasta jooksul oli Liisu meil muutumas omapäi-kõndijast-kassist selliseks, kes otsis teiste lähedust. Arvasime, et vanema kassi asi, ikkagi üheksas aasta juba jooksmas. Kuni viimaks paar nädalat tagasi kadus tal söögiisu ning peale seda hakkas ta oksendama. Lootsime ikka, et asi läheb üle, aga loomulikult pidime ta siiski arsti juurde viima. Meie loomaarst oli väga kena, oli nõus kassi kohale toomisega (Mari) ning siis kui aega saab, üle vaatama, sest päev olevat tal väga tihedalt täis (mina tõin ta peale tööd jälle koju). Tema diagnoos: "Teie kass on väga haige. Tal on maksaprobleemid!" See tähendab, et viga võib olla suht kergekujuline või hoopis raskem (kaasa arvatud vähk).

 Eks ma nüüd oskasin isegi mõelda, et okse oli kollane ning vaadata, et kõrvad olid tõesti kollakad. Me oleks pidanud kassi intensiivravisse panema, tilgutite alla mitmeks päevaks ning siis lootma paranemisele, st jätkama ravimitega ning suure hoolitsusega järgmised kolm kuud. Ning... lootma, et ta saab terveks... sest kogu see ravi ei tarvitse mingit tulemust anda. Kokku oleks see meil läinud maksma umbes $800 kuni $1200 dollarit, pluss ravimid... Ei julgustanud ka internetist loetud juhus, kus omanikud kulutasid umbes 4 korda nii palju ilma igasuguse tulemuseta. Nii et meie otsus kiisu ravi mitte alustada ning ta magama panna, võeti arsti poolt täiesti mõistvalt vastu.

Ainult otsuse tegemine ei olnud üldse kerge. Veel enam, kui pidid valiku tegema, millal kass kohale viia. Liisu oli viimasel ajal ka väga õue nurunud, ning kui tundsime end pisarad mööda põski alla voolamas justkui kurjade kohtumõistjatena, siis tahtsime tal lubada, mis ta soovis. Kiisu lipsas välja ning kadus... Ta tuli alles järgmisel õhtupoolikul välja ning keeldus tuppa tulemast. Panime talle vett ja toitu õue, kuigi ega ta toitu ei puudutanud. Ainult jõi. Istusime siis temaga aias, meenutasime temaga veedetud aega ning naispere muidugi lahistas nutta. Tegelikult märkasin ka Tomi silmi kahtlaselt läikimas. Kuna siin oli parasjagu pikk nädalavahetus, siis kõik kohad olid kinni. Arst arvas, et Liisu peaks ikka need kolm päeva vastu, kuid kolmandal päeval vajus ta täiesti ära. Veel eelmisel õhtul oli ta hüpanud aias tooli peale ning ringi käinud. Kuigi oli selge, et ta oli palju nõrgem kui varem.

Olime natuke paanikas, mida teha. Tom helistas loomakliinikusse, mis 24/7 lahti. Meie üllatuseks nõudsid nad kõigepealt $350 eest ülevaatuse tegemist, et kontrollida, kas meie otusus loomake magama panna on põhjendatud. Eelmise arsti ülevaatus ei pidanud midagi lugema. Lisaks veel muud kulud. Kuid ega meil palju midagi üle ei jäänud. Panime kiisu õrnalt kasti ning Tomi rooli, sest pere nõrgem pool ei suutnud kuidagi kaasa minna. Tom ei jõudnudki aga kliinikusse, sest kiisu oli poole tee peal väga vaikseks jäänud. Nagu Tom hiljem ütles, oli see justkui Liisu viimane kingitus meile, et me ei pidanud ahnete arstide jaoks nii palju rahakotti kergendama.

Suure ähmiga ei osanud Tom kohe midagi teha. Mari oli öelnud, et ta jätaks kassi kliinikusse, kus need põletatakse, sest ta ei tahtnud endale suuremat leina tekitada, kui Liisu meie aias igaveseks mulla alla puhkama panna. Nõnda viis Tom Liisu järve äärde metsatuka alla. Kuid asi jäi nii tema kui minu hinge kriipima. Nõnda tõi ta kiisu sealt koju ning me matsime ta tagaaeda. Hauda sai kaasa pandud kaks ühe- ja kaks kahedollarist münti, Liisu sünni- ja surmaaastatega.

Otsisin kokku fotosid Liisust (siin alates uuematest vanemateni), kuid pean tunnistama, et ma läinud kõike üheksat aastat läbi. Siin valik mõnedest. Lõpus on ka video päevast, kui Mari kassi endale sai (päeval tõi Eesti Majas töötav kindlustusagent kiisu panka ja õhtul viisin ta alla kooliruumidesse, kus Mari Eesti koolis oli). Milline rõõm lapsele! Ta mäletab, kuidas oli mõelnud kasside lühikese elu peale (võrreldes muidugi inimestega), kuid arvanud, et ta on palju suurem, kui see kunagi juhtub. Ja siis pole ju seda nii raske üle elada. Istusime kahekesi diivanil ning vesistasime, kui ta seda rääkis. "Mari, see ei tähenda, kui vana sa oled, iga kaotus on raske... Vaata mind..." Tegellikult ei osanud ma kunagi arvata, kui raske võib olla kodulooma surm. Mul ei ole päriselt ühtegi kodulooma varem olnud. Nüüd on mul looma kaotuse kogemus... arutasime Tomiga, kas see tähendaks, et me kunagi enam lemmiklooma ei võtaks. Jõudsime mõlemad otsusele, et lihtsalt oleks vaja pisut aega leinaks ning siis oleks meil jälle keegi kodus. Mis ei tähenda uut kassi, sest meie väikses majas on ikka kaks looma opitmaalne.



Puhka rahus, Liisu!

12 kommentaari:

  1. Tunnen sydamest kaasa. Vaga ilusti ja sydamest kirjutatud lugu, mis v6ttis endalgi silma marjaks.
    Kui selles loos yldse head leida, siis seda, et te saite ennast selleks syndmuseks veidigi ette valmistada ja Liisuga hyvasti jatta. Ta laks taevasse teadmisega, et teda oli armastatud.

    Eva

    VastaKustuta
  2. Aga kodulooma kaotus on töepoolest hirmus valus. Mäletan, kui mu esimene kutsu, kokker Frenzy, minu esimesel ülikooliaastal ära läks. Sain tema surmast Tallinnas raamatukogus telefonitsi teada ja siis marssisin ilma igasuguse sihita vanalinnas endal silmad vees ja siht udune. Köndisin ja köndisin, vist lootes, et könnin niiviisi valu välja.

    Pai Teile köigile.
    Aga Liisule palju pakse hiiri sinna kiisude paradiisi.

    VastaKustuta
  3. Tõesti kurb :(
    Ja otsuse tegemine on väga-väga raske. Meil on kõik kassid lihtsalt ära kadunud aga koerad meie käte vahel surnud ja pisaraid on ikka kõvasti valatud. Kõige valusam on see, et loomakese harjunud koht kodus on tühi, ei tule ta enam tervitama ega pai nuruma...
    Aga see ajapikku läheb üle ja mis seal salata - uus kass või koer aitab tühja koha taas täita.
    Olge vaprad.

    VastaKustuta
  4. Väga kurb! Ma juba Tomi blogist lugesin. Kaastunne teile! :(

    VastaKustuta
  5. Anonüümne10/9/12 18:32

    tunnen kaasa, kurb, aga ilusasti kirjutatud.
    kassimamma kaliforniast.

    VastaKustuta
  6. Aitäh, kallid sõbrad!

    Kõige raskem ongi, kui meenutan, kuidas ja kus Liisule meeldis olla. Näiteks sättis ta end ööseks alati meie jalutsisse kindlasse kohta (varem magas ta koos Mariga). Õnneks kadus tal ära komme hommikuti mingi asjaga krabistama hakata, et meid üles ajada :)
    Ja päris võõrastega võis ta pea koera eest olla, kähises kurjalt ning tõmbas turri. Selline tunne, et läheb kohe kallale.
    Samas oli ta väga hea ja leebe kass, kes ei teinud kellelgi liiga, mina ei saanud kordagi isegi kriimustada. Ja väga hea hiirepüüdja oli ta, nagu eelmisel aastal meie üllatuseks välja tuli. Kuigi ta neid nahka ei pannud. Isegi nüüd haiguse alguses avastasin, et ta oli keldris hiire murdnud (ma olin arvanud, et maja on hiirtest prii, aga ikka oli keegi suutnud sisse lipsata).

    VastaKustuta
  7. tunnen kaasa, sest tean, et selline sündmus on kurb. meie peres kasvas ja elas kuni oma 16.eluaastani inglise kokker ja kui ta läks, siis oli ikka vägaväga kurb. sellest on juba mitu aastat möödas, aga iga kord kui oma eesti koju lähen, siis just nagu ootan, et kui teen ukse lahti, siis tuleb kallis kutsu peput hööritades vastu...
    ja 2 kääbusküülikut on meil ka olnud, ning kui minu Tuti suri, siis nutsin ka lohutamatult...

    Ka meie loomad puhkavad meil maal tagaaias õunapuude all, ning nii ongi hea, saab nendega vahel "rääkimas" käia :)

    VastaKustuta
  8. Nii kurb! Tunnen kaasa! Liisul oli teie juures tore elada, sest olite tema vastu head ja hoolivad.

    Ka minu lapsepõlve kiisu oli Liisu, keda peale tema auto alla jäämist kaua taga igatsesin. Eelmisel laupäeval tõime endale koju pisikese kiisupoja, meie perekonna esimese. Ühelt poolt tundub, see 10-15 aastat kassi eluiga pikk aeg, kuid teda kaotades jääb aeg ikka liiga lühikeseks.

    Väga südamlikult oled kiisust kirjutanud.

    VastaKustuta
  9. Olen selle kõik 9 aastat tagasi läbi teinud... Oli kurb. Väga kurb. Sõbra kaotus on sõbra kaotus. Ja pole oluline, mitu jalga tal on. Kaastunne!

    VastaKustuta
  10. Minu kaastunne. Tomiga olete nii ilusasti kirjutanud. meil on kaks kassi ära kadunud, lihtsalt läksid ja ei tulnud tagasi. Hea, et Liisu puhkepaik teie juures on.

    VastaKustuta
  11. Aitah koigi lugude jagamise eest! Neljajalgne sober on vahel rohkemgi sober, sest oled ju temaga paevast paeva koos ja eks ta talu koik sinu kiiksud kannatlikult ara ;-)
    Tundub jah,et kiisud otsivad omaette olemist, kui aeg niikaugel... Meil on hea meel, et ta ikka valja tuli ja saime veel koos olla.

    VastaKustuta
  12. :( meie kass tahab öösiti õues olla ja ma nii pabistan - suur linn ja rebased :|

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)