Manga tegelased paberilt välja

"One Piece" manga tegelane... Väiksema lapse savist kunstitöö enne ahju minemist.

Kui lund sajab

Mart must, kadri valge... nõnda teadsid esiisad, vähemalt Eestis. Kohalikel pole ju ei mardi- ega kardipäevast aimugi :)  Aga ilmataat kattis sel nädalavahetusel Torontogi lumevaibaga. Mitte nii paksuga nagu linnast väljapool (üle 30 cm), aga parasjagu, et meelde tuletada - talv on tulemas. Vahepeal tuisaks peenikest lund justkui oleks väljas paks udu (minu fotokal pole viga midagi ;) Eelmisel aastal samal ajal oli päris soe, käisin aasta lõpuni kingad palja varba otsas. Nüüd peab ikka soojalt sisse mähkima. Eks vaata, mis üllatused meid ees ootavad.

Umbrohi võib ju ka kaunis olla...

Eriti veel sügisel, kui muud lilled juba külma eest kadunud on ;)

Mardipäevaks

Paras hetk postitada mõned pildid möödunud Halloweenist ;) Mulle meeldib, kuidas siin nii noored kui vanad osalevad. Näiteks võid töö juures näha inimesi, kes on kostüümides, ja kõigil on omamoodi tore! Marigi konstrueeris endale "arsti" kostüümi (koos "tööriistadega", ta küüned on valged punase ristiga), kuigi vaevalt et keegi just tema juurde oma hädadega oleks rõõmuga rutanud :D  Nii tore tegelikult, kui osatakse tavaelu pisut elavamaks muuta ;)

Õhtul olime ikka meie eestlasest sõbranna Kati sünnipäeval. Küpsetasin shokolaadikooki, vahele panin pohlasid ja hapukoort ja oma aia viinamarjamoosi. Kirke voltis kaunistuseks ämbliku, mis sai minu poolt punaseks värvitud (Mari kostüümist järelejäänud värv). Pean tunnistama, et minu esimene katse ämblik valmis teha läks väga kiiresti aia taha. Tunudb, et harjutamine teeb ikka meistriks. Tüdrukud on mul vanad tegijad origami alal.

Siin üks näide, kuidas kommitehased valmistuvad Halloweeniks. Coffee Crispist on saanud Coffin Crisp.  Mmmm... väga maitsev, minu lemmik ;) Ja kui Halloweenist järgmisel päeval poest läbi astuda, siis kõike seda müüakse poole hinnaga! Ma siis astusin ka ;)
Lapsed, kes viitsivad õhtul välja minna, võivad päris suure kommikotiga koju tulla. Eks see tekita muret mammadele-papadele, sest mõne jaoks on Halloweeni õhtu vaata et kõige suurem kehaline pingutus, ülekaalulisus kipub siingi probleem olema. Mulle meeldis väga töökaaslase laenatud idee, kus ta kaks tütart võivad kolm kommi endale jätta ja ülejäänud valgele nõiale anda. Kui nad seda teevad, siis toob valge nõid neile midagi toredat (seekord käevõru jaoks materjali). Samas on see vabatahtlik. Kui jätad rohkem komme endale, siis saad ka väiksema üllatuse (just nii juhtus ühe tütrega). Mina pakkisin kunagi maiustusi kotikestesse, et siis kommipäeval neid jagada. Aga laste suuremaks kasvades, oli seda juba raskem teha.

Ja viimaks pisut udune foto Marist koos karuga... või õieti küll professoriga ülikoolis. Vahel võib ju end lõdvaks lasta, elu ei pea alati liiga tõsine olema ;) Tänu sellele ei vaata ma enam pika pilguga kogu seda janti! Tunnen hoopis rõõmu.

Ühe "ajastu" lõpp

Shito-Ryu Itosu-Kai Karate & Kobudo Canada Honbu kunagisest peakorterist pole enam midagi järele jäänud. Sain jäädvustada lammutamise pilte, preagu on maa juba sile. Kunagi asus selles hoones väike kino, autosõidu kool ja karate. Viimane kuukekümnendatest aastatest. Sel aastal muide möödub 50 aastat päevast, kui Shihan Kei Tsumura selle suuna Kanadasse tõi.

Meie pere seob selle hoonega hulk väga häid mälestusi. Päev, kui ma lapsed esimest korda kohale viisin (9 aastat tagasi) ja nad kohe karatest vaimustusse sattusid. Hulgaliselt treeninguid, mida ma tihtipeale vardad käes jälgisin, aga ka lõbusamaid üritusi. Senseid on olnud fantastiliselt toredad lastega. Nad on neile korraldanud Halloweeni-, jõulupeo- ja lihavõtteüritusi. Fantastiliselt toredad sõbrad ja meie "teine pere" said alguse just sealt. Meil kõigil on kurb, et pidime sellest hoonest ära kolima, isegi kui uus koht palju kenam välja näeb. Ja veel kurvem näha, kui kergesti majast ainult kõrged prahikuhjad järgi jäid. See vana maja oli läbi imbunud karate vaimust :) Ning meie jaoks oli ta lausa jalutamistee kaugusel. Ega praegunegi just väga kaugele jää, ainult 2km, aga niisama just sinna kõndima ei hakka. 

Praegu tundub veel ebaselge, mis täpselt sinna asemel ehitatakse. Nii palju tean, et nad tahavad muuta väga keerulist liiklussõlme lihtsamaks, kaotada sillad ja ühendada uuesti pikk Bloori tänav (Spaghetti Junction ehk spagetiristmikuks on see mõne poolt ristitud). Päris tavaline on, et külalised eksivad pidevalt selles teederägastikus ära. Minu jaoks on asi muidugi selge peale 16.aastat siin, aga ega mulgi pole midagi selle vastu, kui asjad kergemaks lähevad, eriti jalakäijasõbralikumaks. Järgmisel kevadel peaksid tööd jätkuma. Alumine foto on Globe and Mail veebilehelt.

Sügise viimased lilled

Kirke must vöö

Mu kuueteistkümnene tütar tegi edukalt musta vöö eksami kevadel ning sai kätte oma nimelise vöö. Kuidagi on jäänud see tähtis sündmus siin valgustamta :)  Endiselt pole kumbki mingit märki üles näidanud, et võiksid kogu asja katki jätta. Kuigi, jah, Maril on aja leidmisega praegu natuke raskusi. Loodetavasti läheb pisut kergemaks tulevikus.

Hingedepäev...