Mardipäevaks

Paras hetk postitada mõned pildid möödunud Halloweenist ;) Mulle meeldib, kuidas siin nii noored kui vanad osalevad. Näiteks võid töö juures näha inimesi, kes on kostüümides, ja kõigil on omamoodi tore! Marigi konstrueeris endale "arsti" kostüümi (koos "tööriistadega", ta küüned on valged punase ristiga), kuigi vaevalt et keegi just tema juurde oma hädadega oleks rõõmuga rutanud :D  Nii tore tegelikult, kui osatakse tavaelu pisut elavamaks muuta ;)

Õhtul olime ikka meie eestlasest sõbranna Kati sünnipäeval. Küpsetasin shokolaadikooki, vahele panin pohlasid ja hapukoort ja oma aia viinamarjamoosi. Kirke voltis kaunistuseks ämbliku, mis sai minu poolt punaseks värvitud (Mari kostüümist järelejäänud värv). Pean tunnistama, et minu esimene katse ämblik valmis teha läks väga kiiresti aia taha. Tunudb, et harjutamine teeb ikka meistriks. Tüdrukud on mul vanad tegijad origami alal.

Siin üks näide, kuidas kommitehased valmistuvad Halloweeniks. Coffee Crispist on saanud Coffin Crisp.  Mmmm... väga maitsev, minu lemmik ;) Ja kui Halloweenist järgmisel päeval poest läbi astuda, siis kõike seda müüakse poole hinnaga! Ma siis astusin ka ;)
Lapsed, kes viitsivad õhtul välja minna, võivad päris suure kommikotiga koju tulla. Eks see tekita muret mammadele-papadele, sest mõne jaoks on Halloweeni õhtu vaata et kõige suurem kehaline pingutus, ülekaalulisus kipub siingi probleem olema. Mulle meeldis väga töökaaslase laenatud idee, kus ta kaks tütart võivad kolm kommi endale jätta ja ülejäänud valgele nõiale anda. Kui nad seda teevad, siis toob valge nõid neile midagi toredat (seekord käevõru jaoks materjali). Samas on see vabatahtlik. Kui jätad rohkem komme endale, siis saad ka väiksema üllatuse (just nii juhtus ühe tütrega). Mina pakkisin kunagi maiustusi kotikestesse, et siis kommipäeval neid jagada. Aga laste suuremaks kasvades, oli seda juba raskem teha.

Ja viimaks pisut udune foto Marist koos karuga... või õieti küll professoriga ülikoolis. Vahel võib ju end lõdvaks lasta, elu ei pea alati liiga tõsine olema ;) Tänu sellele ei vaata ma enam pika pilguga kogu seda janti! Tunnen hoopis rõõmu.