Jõulukaunistused

Ma olen alati olnud seda usku, et jõulupuu ja kõik muu peaks ikka jõululaupäeval koju saabuma. Seekord on aga mingi imelik lugu juhtunud, et majja ilmusid jõulukaunistused tervelt kuu enne päris pühi. Õieti sai kõik alguse sellest, kuidas me arutasime, kas tasub ikka puud tuua või mitte. Mina olen alati olnud väga puu pooldaja, kuigi iga kord nukrutsen päris palju, kui ehteid maha võtan ja kuuse välja viin. Mõtlesin, ehk piirdume ainult okstega seekord. Lastel ei olnud ka mingit kindlat arvamust, mida nad tahavad. Olid kõigega nõus. Mari arvas, puu on tore, kuid võib vabalt ka ilma olla. Kirke kehitas õlgu ning andis mulle vabad käed. Need vabad käed leidsid eile hommikul koera jalutama viies peale ägedat tuulepäeva tänaval vedeleva kena raagus oksa (mul oli neid küll juba suvest mõned kodus olemas, aga just üks oli puudu ;) ja ühe maja eest veel kenama kuuseoksa. Viimane võis olla kukkunud puu otsast või hoopis inimeste endi poolt ärakoristamiseks välja pandud. Mind ei huvitanud, kust see pärit oli, mängisin usinat koristajat ning kõndisin okstega koju. Seal sättisin need vaasi, mõned ehted külge (mis küll hoopis õue kuuskede kaunistuseks hiljuti IKEAst ostetud). Ja siis muudkui imetlesin oma kätetööd. 

Täna märkasin töölt koju tulles, et naabril on ka mõned kuuseoksad leheprahi hulka visatud. Palusin Tomil need mulle lisaks tuua ;)  Ta läks Kirkega just välja jooksma. Tom tõigi mulle kuuseoksa, aga hoopis uhkema, hõbekuuse oma. Leidis selle kaugemalt jooksurajalt. Kui mina omakorda koeraga kepikõnnile läksin jäi mullegi silma siin seal kuuseoksi (kas tõesti on igal aastal nii palju neid ära visatud, ei jõudnud ma imestada). Inimesed ilmselt panevad kuuski üles ja viskavad inetumad oksad välja. Hõbekuuse omad olid küll õuepuude trimmimise järel tänava äärde tõstetud. Oksi kogunes päris kena hulk, aga probleemiks sai vaaside olemasolu. Kärmelt koer ukse vahelt sisse ja tormasin taaskasutuspoodi, kust saingi kaks kena suurt vaasi. Üks osutus küll natuke praagiks, sest lasi vett läbi. Mis imet! West Germany oli alla kirjutatud, aga kvaliteet ei vastanud küll sakslaste omale ;)  Proovisin siis eriti kleepuvat liimi peenikese prao peale mäkerdada, kuid purgi avamisel lendas kork ootamatult oma teed ja liim otse minu näppudele! Milline rõõm oli siis teha kõik, et minu näpud igaveseks ajaks kokku ei kleepuks. Kuidagi sain mingi osa sooja vee all ära, siis katsetasin küünelaki eemaldajaga ning lõpuks lihtsalt kraapisin natuke noaga kuivanud liimi näppudelt. Olgu ma siis kõigile tulevastele liimijatele eeskujuks! St ärge teie niimoodi tehke! Kahjuks on siiani veel ebaselge, kas vaas hakkas vett pidama. Tom lohutas, et küll sealtsamast poest saa mõne uue (st  mõne korralikuma).

Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen eriti osav taaskasutaja olnud :D Ega see puu poleks ju IKEAs palju maksnud (vist 20 dollarit). Okste eraldi ostmine oleks palju kallimaks osutunud. Mõtlesin vaikselt ikka puu osta, ning sellelt oksi lõigata. Kuigi kahtlesin, kas raatsin seda teha, kui kuusk juba koju sikutatud on. Mis tähendab, et tema tee lõpeb viimaks ikka meie toas täies hiilguses. Praeguseks oskan ainult eriti rahul olla asjade käiguga. Hoolimata liimistest näppudest ;)

Karate sügisturniir

Nagu Tomi blogist võis lugeda, oli Kirke karatevõistlustel päris edukas. Võitis katas esikoha, kumites ehk vabavõitluses ta ei osalenud, sest oli põlve natuke vigastanud. Lõpuks omistati talle veel väljapaistva naisvõistleja karikas. Mari langes kahjuks üsna alguses välja. Eks nüüd annab tunda, et ta kaks viimast aastat pole ülikooli kõrvalt palju saanud trenni teha. Kuid päriselt ei ole ta spordist nõus loobuma, nagu olen mitmeid teisi noori tegemas näinud. Läheb kohale nii palju kui õppetöö lubab. Kirke jaoks on see kümnes karate aasta päris hästi läinud. Kevadel sai ta ju teise koha kumites ;)  Kui ta sama usinalt edasi treenib ja täidab oma unistuse kunagi ka Jaapanisse karated lihvima minna, siis võib temast veel äkki "asja saada". Tegelikult on nad ju mõlemad päris tublid olnud. Karikate ja medalite rida meie kodus kapi otsas on selle tunnistajaks :)  

Kirke aitas palju kaasa kohtunike abina. Siin terve rida pilte, kui ta laua taga arvestust peab ja järgmisi võistlejaid välja hõikab. Paremas nurgas on fotol ka Jason, kes on suuresti üle võtnud võistluste korralduse poole. Ta alustas muide koos Toomasega üheksa aastat tagasi karatega. Hästi meeldiv noormees, kes annab hirmus palju vaba aega ja tööd karatele.

Riburada fotosid Kirkest katasid esitamas. Shihan (ehk peatreener) Kei Tsumura, kes 50 aastat tagasi shito-ruy suuna Kanadasse tõi, tuli pärast eraldi Kirket kiitma. Oli imestanud, kes see nii hästi esineb. Tundub, vähemalt Tomi juttude põhjal, et Kirke kipub pisut lohe treeningus olema. Võistlusringis andis ta küll endast kõige parema! Aga äkki see ongi tema taktika, et teised ei oskaks teda karta ;)

Marist ka mõned fotod. Kahjuks pidime Tomiga vahepeal lahkuma ja vabavõitluse osa jäi nägemata.

Kirke finaalis esitatud kata (teise nurga alt, kui Tomil):

Talv novembris...

Täna on siis meil talv korralikult käes, isegi kass, kes aknal istub, ei suuda sellisest imeloost aru saada :)  Poleks kunagi arvanud, et nii vara pean sissesõiduteelt lund rookima. Samas ei tohiks nuriseda, sest Buffalo on igasuguseid rekordeid oma meeletu lumesajuga purustanud. Vist pea kaks meetrit on lund maha sadanud! Meil vaevalt alla 10cm. Ja kuigi temperatuur on olnud suht soe (kusagil miinus neli kuni seitse), siis tuul on täis põhjamaist pakast, mis tekitas tunde nagu oleks õues miinus 18 külma. Uskumatu! Muidugi nagu siinsele ilmale kohane, ennustatakse juba mõne päeva pärast pluss 10 sooja :) Tom jõudiski juba arvata, et jätame lume lükkamata. Aga kui õhtul sisse sõitsime, kippus auto pisut liiga palju vingerdama.

Siia veel mõned pildid viimasest nädalast. Lumi tuli nii äkki, et kõik puud pole jõudnud veel õieti lehti kaotada ning Halloweenist järgi jäänud kõrvitsadki on veel tee ääres ärakorjamist ootamas.

Tundub, et peab vist jõulutuled tõesti välja otsima ;)

Prügipäev

Halloween on läbi ja inimesed küsimuse ees, mida teha toredate kõrvitsalaternatega. Absoluutne enamus viskavad need lihtsalt minema. Isegi kui keegi tänupühade ajal kõrvitsakooki teeb, siis selleks kasutatakse poest ostetud kõrvitsapüree konserve... Nii see heaolu elu käib.

Kui meie ajasime taga, kust saada kõrvitsat, et kõrvitsasalatit teha, siis ümberringi on need, kel kõrvits ainult kaunistuseks koju tuuakse, nagu kuusk tuppa :)  Mina sain õnneks siiski paar pisikest kõrvitsabeebit lausa sel nädalal. Mis tegelikult vist tegelikult isegi paremad, st tugevama viljalihaga, salati keetmiseks. Salat ka valmis juba meisterdatud.

Aga õues vaatasid eile õhtul mulle otsa selline kurja näoga tegelane orgaaniliste jäätmete prügikastil. Siin on lausa mõned kivid kastil, ikka pesukarude vastu, kellele meeldib muidugi toidujäänuste kallal maiustamas käia.

Pühad riburada läbisegi

Üheteistkümnenda kuu üheteistkümnenda päeva üheteistkümnendal tunnil langetame pea mõeldes kõikidele neile, kes on teiste pärast oma elu sõdurina ohverdanud või kaalule pannud. Kanada on traditsioonist väga kõvasti kinni hoidnud. Inimesed kannavad kraenurgal punast mooniõit, koolides on aktused, jne. Mitte kõigil pole küll päev vaba, kuigi nagu olen aru saanud, proovitakse see muuta järgmisel aastal üleriigiliseks pühaks. Mis ei tähenda, et igaüks samamoodi päevast aru saab. Näiteks võib seda kasutada hoopis jõulukuuse üles panemiseks... Natuke vara ehk... või mis... Mingil määral saan veel aru, kui poodides jõuluehted välja ilmuvad, poesakstele on tulemas ju kõige kiirem ja tulutoovam aeg ning kui ise suht vähe poodides ringi käia, siis ei jõua asi häirima hakta. Aga kodu juba novembris üles lüüa?! Sellele ei saa ma kohe sugugi pihta. 

Hingede päev

Rahulikult vaikselt kodus küünlavalguses. Kirke viis lausa ühe küünla aknalauale teenäitajaks, sest rääkisime oma esivanematest. Ja kuigi ta on ju iseteadlik ning ei lepi kergelt mingite hingede jutuga, siis meeldis talle ikka mõte, et võime ette kujutada, kuidas vanavanemate vaimud meid siit kaugelt üles otsivad.