Jõulukaunistused

Ma olen alati olnud seda usku, et jõulupuu ja kõik muu peaks ikka jõululaupäeval koju saabuma. Seekord on aga mingi imelik lugu juhtunud, et majja ilmusid jõulukaunistused tervelt kuu enne päris pühi. Õieti sai kõik alguse sellest, kuidas me arutasime, kas tasub ikka puud tuua või mitte. Mina olen alati olnud väga puu pooldaja, kuigi iga kord nukrutsen päris palju, kui ehteid maha võtan ja kuuse välja viin. Mõtlesin, ehk piirdume ainult okstega seekord. Lastel ei olnud ka mingit kindlat arvamust, mida nad tahavad. Olid kõigega nõus. Mari arvas, puu on tore, kuid võib vabalt ka ilma olla. Kirke kehitas õlgu ning andis mulle vabad käed. Need vabad käed leidsid eile hommikul koera jalutama viies peale ägedat tuulepäeva tänaval vedeleva kena raagus oksa (mul oli neid küll juba suvest mõned kodus olemas, aga just üks oli puudu ;) ja ühe maja eest veel kenama kuuseoksa. Viimane võis olla kukkunud puu otsast või hoopis inimeste endi poolt ärakoristamiseks välja pandud. Mind ei huvitanud, kust see pärit oli, mängisin usinat koristajat ning kõndisin okstega koju. Seal sättisin need vaasi, mõned ehted külge (mis küll hoopis õue kuuskede kaunistuseks hiljuti IKEAst ostetud). Ja siis muudkui imetlesin oma kätetööd. 

Täna märkasin töölt koju tulles, et naabril on ka mõned kuuseoksad leheprahi hulka visatud. Palusin Tomil need mulle lisaks tuua ;)  Ta läks Kirkega just välja jooksma. Tom tõigi mulle kuuseoksa, aga hoopis uhkema, hõbekuuse oma. Leidis selle kaugemalt jooksurajalt. Kui mina omakorda koeraga kepikõnnile läksin jäi mullegi silma siin seal kuuseoksi (kas tõesti on igal aastal nii palju neid ära visatud, ei jõudnud ma imestada). Inimesed ilmselt panevad kuuski üles ja viskavad inetumad oksad välja. Hõbekuuse omad olid küll õuepuude trimmimise järel tänava äärde tõstetud. Oksi kogunes päris kena hulk, aga probleemiks sai vaaside olemasolu. Kärmelt koer ukse vahelt sisse ja tormasin taaskasutuspoodi, kust saingi kaks kena suurt vaasi. Üks osutus küll natuke praagiks, sest lasi vett läbi. Mis imet! West Germany oli alla kirjutatud, aga kvaliteet ei vastanud küll sakslaste omale ;)  Proovisin siis eriti kleepuvat liimi peenikese prao peale mäkerdada, kuid purgi avamisel lendas kork ootamatult oma teed ja liim otse minu näppudele! Milline rõõm oli siis teha kõik, et minu näpud igaveseks ajaks kokku ei kleepuks. Kuidagi sain mingi osa sooja vee all ära, siis katsetasin küünelaki eemaldajaga ning lõpuks lihtsalt kraapisin natuke noaga kuivanud liimi näppudelt. Olgu ma siis kõigile tulevastele liimijatele eeskujuks! St ärge teie niimoodi tehke! Kahjuks on siiani veel ebaselge, kas vaas hakkas vett pidama. Tom lohutas, et küll sealtsamast poest saa mõne uue (st  mõne korralikuma).

Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen eriti osav taaskasutaja olnud :D Ega see puu poleks ju IKEAs palju maksnud (vist 20 dollarit). Okste eraldi ostmine oleks palju kallimaks osutunud. Mõtlesin vaikselt ikka puu osta, ning sellelt oksi lõigata. Kuigi kahtlesin, kas raatsin seda teha, kui kuusk juba koju sikutatud on. Mis tähendab, et tema tee lõpeb viimaks ikka meie toas täies hiilguses. Praeguseks oskan ainult eriti rahul olla asjade käiguga. Hoolimata liimistest näppudest ;)