Sel nädalal oli fantastiline võimalus minna Eesti teatrit Torontosse vaatama! Kahjuks olen alati suvel Eestis käinud, mis tähendab, et teatrirepertuaar pole just väga lai. Ning vahel lihtsalt ei jää ka selleks aega, isegi kui teoreetiliselt saaks külaskäigu ette võtta. Nii et seda suurem rõõm, kui teater peaaegu koju jõuab :) Eriliselt suur tänud (ma ei oskagi seda sõnadesse panna) läheb kogu teatritrupile, lavastajale Madis Kalmetile ja kirjanikule Tiit Aleksejevile, kes peale etenduse lõppu hästi toreda ettepaneku tegid korraks veel maha istuda, niipea kui neil riided vahetatud, ning lihtsalt juttu vesta. Aitäh-aitäh-aitäh!!! Imetore õhtu sai sellest! Isegi kui see südaööni venis :) Loodetavasti polnud nad järgmise päeva etenduseks liiga väsinud!
Ma olin alguses natuke mures, kas etendus ehk liiga tõsine ei saa, kuid ilmaaegu mõlgutasin neid mõtteid (kuigi tunnistan, ikka poetasin paar pisarat ka). Kolme leegionäri vaimu omavaheline "vestlus", mis siiski peamiselt monoloogi vormi võttis, oli vürtistatud mõnusate võrdluste ning tähelepanekutega. Nii nagu hiljem juttu ajades lavastaja ja kirjanik ise rääkisid, olevat sõdurite omavahelised naljad ja ütlemised üsna tavalised olnud. Kui keegi näiteks oma sõbra soolikaid kõhtu tagasi ajas ning hiljem võrdles, kui head verivorsti sellest saanuks. See aitas neil jääda terve mõistuse juurde. Sest kui meil on eemalt vaadates raske rahulikuks jääda, siis mida pidid nemad tundma kõike seda läbi elades...
Laenan "Eesti Elus" toodud kirjeldust, mis võtab kogu näidendi kenasti kokku: Lavastus on tundlik teekond leppimiseni iseenda ja oma saatusega. Saksa mundrit kandnud Eesti mehed - meie isad, vanaisad, onud ja vennad - osalesid 1944. aasta suvel ja sügisel Eesti pinnal toimunud tõrjelahingutes. Mehed, kelle kehad jäid lahinguväljale ja kelle hinged ei leia rahu ning mehed, kes jõudsid küll koju, kuid kelle mõtted jäid lahinguväljale. Paralleelselt kolme saksa mundrit kandnud leegionäri saatuselooga, keda mängivad näitlejad Margus Grosnõi, Erni Kask ja Mihkel Kabel, jutustavad oma loo ka kaks ülejäänud tegelast. Esmalt ühe leegionäri ema, Maia Karu, keda kehastab näitlejanna Terje Pennie. Samuti meie kaasaegne, Suur-Einar, ühe leegionäri vend Tarvo Sõmeri kehastuses.
Mõeldes kogu loo ülesehitusele pean ütlema, et mulle väga meeldis. Just see monoloogide vahetumine. Leegionärid, ema ja venna lood vaheldusid liikudes ajastus ikka õiget ajarada pidi tänapäeva. Ja neid lugusid kokku lappides vormuski täielik pilt. See ei ole lavastus, kus võiks vahepeal silma kinni lasta või mingi igava tegevuse ajal omi mõtteid mõlgutada. Vastupidi, lugu haarab sind endasse ning paneb kaasa elama. Ma tean, et vaheajal teistega rääkides, nimetas mõni, et selline ülesehitus ei istunud sugugi. Millest ma eriti aru ei saanud :) Aga eks me ole kõik erinevalt siia ilma loodud :)
Nautisin ka väga näitlejate tööd. Lihtsalt fantastiline on kuulata eestikeelset juttu "elusast peast". Muidugi on hea, et tänapäeval saab ükskõik, kus maailmanurgas Eesti telesaateid vaadata, aga selle kaudu ei saa osa erilisest õhkkonnast, mis kaasneb "päris" etendusega. Eriti kui see on veel nii väikses saalis, kus peaaegu et silmside näitlejatega.
Natuke positiivsema poole pealt tahaks korrata lavastaja Madis Kalmeti sõnu, kes nimetas, et Eesti ju tegelikult võitis sõja! See võttis küll natuke kauem aega, aga me oleme ju viimaks vabad! Ja selle mõtte taustal võiksime käituda kui võitjad ning unustada ära kõik need vahed, kes sa oma minevikus olid, kas olid kommunist või keegi teine, kelle poole peal sa võitlesid (aga pooli ei olnudki ju alati valida, kui sund peal oli), kas käisid Siberis ära või mitte... Ta kutsus üles inimesi olema leplikumad üksteisega. Nüüd võiks mõelda näiteks internetis jäetud kommentaaridele, mis tihtipeale õelusest lausa pakatavad. Ei tasu muidugi rääkida Kremli palgal olevast "trolliarmeest", kes viha ja vaenu ja suure naaberriigi ülistamist töötähe all levitavad.
Ta tänas eestlasi, kes kunagi Eestist põgenesid ja siis ise või nende järeltulijad Eestis hakkasid käima. Hea, et paljud Eestis ei tea, kuidas neid käijaid mõnedes väliseesti ringkondades siis musta nimekirja pandi (ikka see teadmine, et Eestis elavad ainult sugulased, ülejäänud on kommunistid). Ei oska inimene ikka olla ühe mütsi alla. Ja kindlasti ei ütle ma seda ainutl eestlaste kohta. Olen küllalt siin multikulti riigis näinud samasugust käitumist teiste rahvaste hulgas.
Näitlejadki võtsid sõna. Jutustasid, kuidas ettevalmistuse ajal sai räägitud mõne kunagise leegionärigagi. Mis oli huvitav, oli nende tähelepanek, et Toronto publik oli palju elavam kui millega nad Eestis harjunud on. Naerdi kaasa kohtades, mis Eestis jättis rahva vaikseks. Ja mitte et see naljakas poleks olnud. Lihtsalt ilmselt Eestis on inimesed ettevaatlikumad ja kaalutlevamad, kas ikka on sobilik nii tõsise teema juures välja näidata, et midagi lõbus on. Eestis vast kantakse raskemini minevikku taaka.
Ise mõtlesin aegajalt, kui palju tegelikult siinne kohalik rahvas kõigest aru sai, mis puudutas just nõukaaega. Kindlasti oli asju, millest ehk teati, kuid mis päriselt sügavamat arusaama ei tekitanud.
Ei puudunud ka küsimus selle kohta, kuidas näitlejatöö teles ja teatris kokku sobituvad, ega need ei hakka teineteist segama. Minu peres "Kättemaksukontorist" tuttav Tarvo Sõmer vastas, et mis seals ikka, kui see leiva lauale toob :) Õnneks siiski on teletöö midagi, mis tehakse juba pikalt ette, nii saab ka teatris esineda.
Kui ma öösel koju tulles (ikka veel üleval olevale) Kirkele Tiit Marveliga kohtumist mainisin, ütles ta, et kahetseb nüüd natuke, et ei tulnud vaatama :D Kahjuks ei saanud ta ka järgmisel päeval toimuvale etendusele, sest pidi sõbra sünnipäevale minema. Ta küsis, kas ma ei võtnud Tarvo Sõmera käest autogrammi :) Ei võtnud. Aga kuna Tarvo vestluse käigus nimetas, et ega need Eesti seriaalid nüüd ka nii hirmus populaarsed pole, siis pidin hiljem juurde astuma, kätt suruma ning nimetama, et vähemalt siin kaugel Torontos on neil oma jälgijaskond. Ja mis emmesid eriti rõõmsaks teeb, on see, et lapsed vaatavad eestikeelset saadet :D
Fotod on laenuks võetud Eesti Elu ja Vemu lehekülgedelt (keskmisel fotol on paremat kätt tõeline leegionär Mihkel Salusoo, kes on Torontos tuntud oma eesti mustrites vööde kudumisega!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)