Vabandus rebenenud raamatu lehekülje eest

Vahelduseks kõigile uudistele, mis tihtipeale panevad ainult soovima, et neist midagi ei tea ega kuule, üks hästi armas lugu. Torontos on üks kaheksa aastane poiss Jackson, kes oli väga mures, kuidas ema võib ta peale pahaseks saada, kui peab raamatukogus trahvi maksma. Ema ei olnud just pahane, aga oli nõus, et poiss kirjutab vabanduskirja.

Ta jättis raamatu vahele järgmise kirjakese: Mul on väga kahju, et üks raamatu lehekülg rebenes, kui magama jäädes raamat voodist maha kukkus. Luban, et see ei juhtu enam kunagi! Palun vabandust! 

Raamatukogutöötaja, kes selle leidis, arvas, kui armas! Nagu minagi :) Aga sealt edasi liikus see sotsiaalmeediasse ning peale paaripäevast sihinat ja sahinat, mille jooksul nii Kanada kui USA meedia loost kinni haarasid, leitigi poiss üles. Õieti nende naaber tuli uurima, kas pere on näinud, milline lugu meedias keerleb :)

Jackson tunnistas, et ei tema ega ema oodanud sellist suurt tähelepanu. Poisile kingiti lausa kinkekorv raamatute ja muu hea paremaga. Ikka aususe eest ja selleks, et ta lugemist jätkaks. Ning kõigile teistele lastele kuulutamiseks, et lugemine on tore, ja ei pea mitte kartma, kui mõne raamatuga õnnetus juhtub. Kuigi see ei tähenda, et kõik võiks nüüd sama teha :D

Toronto Staris pikem lugu.

Meie loomapere

Nagu Tom juba avalikult välja hõikas, on meie peres endiselt kuus liiget, ainult et kiisu Puma asemel on meil nüüd väike kutsikas Sushi. Meie kõige kurvastuseks lahkus kiisu täiesti ootamatult parematele jahimaadele. Tema minek oli tõesti täiesti ettearvamatu, kuid samas väga kiire ja kuidagi rahulik. Ainult mõni kurb hädaldamine ja paar viimast hingetõmmet ning oligi kõik... Arvame, et süda ütles üles. 

Õnneks on mu tüdrukud üsna pragmaatilised ja kuigi nad olid väga kurvad, siis ... elu läheb edasi...  Me ei kuulu selle grupi hulka, kes peale lemmiklooma surma otsustavad mitte kunagi enam ühtegi looma koju tuua, sest see lõpp on liiga traumeeriv. Loom majas annab hoopis teise energia ning omamoodi rahu ja mõnusa olemise. Isegi suured ja tähtsad uurimused kinnitavad, kuidas nii inimesele kui loomale mõjub eriti positiivselt, kui loomi paitada! Tegemist on lausa stressi maandamisega. Ja nii ongi, et kuigi lemmiku surm on väga valus ja tõeliselt masendav, siis ei ole mõtet leinama jääda. Pigem tuleb rõõmu tunda nendest aastatest, mis ta meiega on olnud. "Mõtle, kui hea elu tal meiega nii pikki aastaid oli!" ütles Kirke mulle. Ja nii ongi. 

Huvitav on see, et minu jaoks tuli esimene lemmikloom majja umbes kaksteist aastat tagasi, aga enam ei kujutaks ma ette elu ilma nendeta :) Ja kuigi kassid on hästi toredad, ja ei nõua palju hoolitsust, siis koer on ikkagi see, kes mulle kohe väga-väga meeldib. Isegi kui temaga palju rohkem vaeva, näiteks ükskõik milline ilm ka väljas ei ole, peab ta ikka õue viima. Ja nõnda, hoolimata kõigest tülist, otsustasime kassi asemel uue koera võtta. Kirke hakkas seda juttu juba kevadel veeretama, suutis isegi Tomi pehmeks rääkida. Ainult mina ütlesin, et parem ikka kui meil ainult kaks looma on. Kolm on liiga palju.

Nõnda lükkasin otsustamise omast arust hästi kaugele aastate taha. Vaatasime siis küll unistades erinevaid kutsasid, millise kunagi võiks võtta. Leidsime ühe toreda tõu nagu Swedish Wolfhound, kes ei kasva liiga suureks ja on üsna hundikoera moodi. Kuid siis selgus, et ega Kanadas neid väga kerge saada polegi ja pealegi pidi ta parasjagu haukuma. Nõna jäi kõik vaikselt soiku, kuni jõudsimegi eelmise nädalalõpuni, kui kurb sündmus meid külastas. Eks see mõjutas natuke mu otsust. Mõtlesin, et vaatan niisama, mida ja keda praegu pakutakse. Muidugi oli üks kutsa armsam kui teine. Kuni sattusin meile juba tuttava cockapoo peale (Koko on meil sama puudli ja kokerspanjeli järglane). Nad ei aja karvu, või kui, siis väga vähe, nad on väga kanntlikud, ei haugu palju jne. Imetlesin kutsa pilti ja armusin üha rohkem. Kirke teatas juba kõrvalt, et nimeks saab talle Sushi. Kuigi olime alles vaatamise staadiumis :) Kõhklesin ja kahtlesin ning viimaks saatsin emaili. Mõtlesin, et las jääda nii, kui vastavad, et on ikka saadaval, siis mõtleme edasi. Vastuse sain umbes viis tundi hiljem, kui juba arvasin, et kõik jääb soiku. Ja nõnda me siis läksime pühapäeval linnast umbes tunni kaugusel asuvasse linnakesse - Cambridge - koera "vaatama". Loomulikult ei saanud me ilma temata koju tagasi tulla :D

Kirke on siiani olnud super tubli koera eest hoolitseja. Lugesime ka mõned kirjutised läbi, kuidas majja tuua teine koer. Hea oli, et seda tegime, sest asjad oleks võinud muidu viltu minna. Kõigepealt see, et hea on koerad kusagil neutraalsel pinnal kokku lasta. Nõna on uue koera lõhn natuke tuttavam, pole tegemist täiesti uue ja võõraga. Lisaks muidugi see, et tähelepanu tuleb ikka vanale koerale ka osutada. Hellitada, maiustusi jagada, tervitada jne enne kui uut koera. Mänguasju ei tasu ka vabalt jagama hakata. Hea, kui mõlemal koeral on oma "turvaline paik". Hetkel on kujunenud nii, et Kirke tuba on Sushi ja meie magamistuba Koko oma. Nende magamisasemed on just seal. Huvitav on see, kuidas Koko ei kippunud väga Kirke tuppa (seal oli ta varemgi väga harva, sest tüdrukul on uks pidevalt kinni), kui Sushi seal oli. Sushi hoidis esialgu väga toa lähedale, kuigi täna julges juba kaugemale uurima minna. Esimesed kaks päeva oli ta ikka üsna tagasihoidlik ja kartlik. Nüüd on lausa päevade kaupa näha, kuidas energia tuleb sisse ja käitumine üha rohkem pisikese aktiivse ja rõõmsa kutsa moodi. Koko on mõned korrad urisenud, kui väike liiga ägedaks läheb. Aga siiani pole midagi muud olnud. Tihtipeale jälgib lihtsalt huviga, mis toimub :) Eks me näe, kuidas edaspidi suhted arenevad.

Siia lõppu veel foto Pumast. Tahtsin teda filmida, kuidas ma teda kammin, aga see jäigi tegemata. Selle eest on fotod, kuidas ta jääd lakub. Tema absoluutne lemmik. Kui kuulis, et sügavkülma uks käis, oli alati kohe platsis :) Ta oli lausa ära õppinud teatud sorti näugumise, millega nõudis jääd :D

Teinegi laps täisealine...

Ja nõnda see aeg ongi läinud... Pesamunast on jõudnud ikka, mil võiks täiesti rahumeeli oma teed minna. Õnneks siiski veel ei lähe, st küll rohkem emme-issi rõõmuks :)  Huvitav on olnud ka näha, kuidas põhikoolist leitud sõpradest on järgi jäänud õieti vaid üks, see kellega me Eestis käisime eelmisel aastal. Tegelikult veel üks, aga temaga saavad nad harvemini kokku. Tähtsamaks on saanud gümnaasiumist leitud uued sõbrad. Kes ka tänase sünnipäeva puhul külla olid kutsutud. Tegime elamise-olemise hästi lihtsaks. Tellisime pizzat ja kuna Kirke pole meil üldsegi koogimaias, siis valmistasin talle hoopis jäätisetordi. Kiiruga leidsin soovituse, kuidas ära kasutada küpsisejäätised. Vaheldumisi nendega võib panna näiteks erinevaid jäätiseid, või hoopis vahukoort või koorekreemi. Mina panin vanilli- ja shokolaadijäätist. Peale raputasin purustatud Oreo küpsiseid. Oleks võinud veel näiteks valge jäätise või vahukoorega katta, aga jäi selline nagu oli :) Maitses ühte või teistpidi väga hästi! Arvan, et küpsisejäätise asemel võiks hoopis tavalisi küpsiseid panna! Huvitav, kuidas oleks õhukeste vahvlitega...

Õnnesoovid ka mu õele, Kirke tädile, kes samal päeval oma pidu peab :)

Erna matk Mari silmade läbi

Mari on mul veel viimast nädalat Eestis ja üks põnevamatest asjadest, mis ette sai võetud, oli tema jaoks kindlasti Erna matk. Ta kirjutab sellest ise oma blogis: Mariberry Creations. Ainult inglise keeles, sest see kipub tahes-tahtmata lihtsam olema, eriti kirjakeel. Aga egas sellest midagi, kui emmel kirjasulg muudkui lehvib :) Panin ta juttude ja kirjutiste põhjal loo enam-vähem maakeeli, et vanavanemad kenasti seda lugeda saaksid. Järgnev pilt on laenuks võetud. Kokkuvõttes oskan ainult öelda: tubli tüdruk, et vastu pidas, eriti veel grupis, kus ta ainukesena naissugu esindas. Samas ütles emme süda, et ta saab hakkama. Aga võib olla sellepärast ka, et ma ise ka hästi ette ei kujutanud, mida taoline matk õieti tähendab :P

Juba kuusteist aastat järjest korraldab Eesti Skautide Ühing igal suvel militaar-seiklusliku Erna matka. Selle asutamise jälgi võib otsida maailmasõja päevilt, kui Talvesõjast osavõtnutest moodustati Erna luureüksus, mis tegi 1941.aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitusid nad muu lahingutegevusega Eestis. Tänapäeval võib aga igaüks, kes soovib oma vastupidavust proovile panna, Erna matkast osa võtta.

Erna matk kuulub raskeimate Eestis toimuvate matkade hulka. Kaks läbitavat rada kannavad ajalooliste luuregruppide nimesid – Tümleri (24-tunnine matk) ja Hauka (36-tunnine matk), alguspunktiks Tapa ja lõpp Kautlas. Kuulsin sellest matkast Estcube satelliidi programmi juhendaja Mart Noorma käest. Olen terve suve veetnud Tartus, andes oma väikese panuse uue satelliidi ehitamisele. Mart kutsus liituma ühe osaleva grupiga, mis moodustati Estcube teadlastest ja praktikantidest. Kuulusin THR Teadusmalev rühma, teine kandis nime Eesti Kosmosekeskus. 

Tunnistan, et ega ma alguses ei saanud hästi aru, kui tõsise ettevõtmisega tegemist. Kui mõnele oma sõbrale Eestis ütlesin, et võtan osa Erna matkast, siis oldi alguses lausa ehmunud ning peaaegu et valmis kontrollima, kas mul on ikka peaga kõik korras. Võrdluseks võin tuua oma Kanada sõprade reaktsiooni, mis oli väga tagasihoidlik, nagu oleks ööpäevane mitmekümnekilomeetrine matk nende jaoks igapäevane tegevus.

Mina siiski nii ükskõikselt asjasse ei suhtunud ning võtsin tõsiselt ka ettevalmistusi. Pidime kõigepealt kindlaks tegema, et meil on vajalik varustus koos, kaasa arvatud mugavad jalatsid ning riietus erinevateks tingimusteks. Lisaks tegime proovimatka, kõndides jala Tõravere Observatooriumist Tartusse. Tee pikkuseks on umbes 30km, ehk siis umbes pool Tümleri raja pikkusest, mille meie pidime läbima.

9.augusti hommikuks olime nii valmis kui valmis saime olla. Ilm oli pisut vihmane, kuid see ei mõjutanud sugugi meie kõrgendatud meeleolu. Kõik formaalsused täidetud, ühispilt tehtud ja täpselt kell 7:50 alustasime reipal sammul matkaga. Ees ootas kaheksa kontrollpunkti erinevate ülesannetega ja viimaks orienteerumislõik, kus oli vaja leida vähemalt 5 punkti kahekümnest. Samuti pidi arvestama vastutegevusega, kelle kätte ei tohtinud jääda, sest oli vaja kaitsta nelja „elukaarti“, mille alguses kaasa saime. Kontrollpunktide juures oli vaja panna tööle nii pea kui keha. Lahendatud ülesannete eest võis saada kuni 10 punkti. Punktide üldsumma võis väheneda või suureneda, olenevalt, kas hilinesid või jõudsid liiga kiiresti paika, kus järgmine ülesanne ootas.

Alustuseks läbisime päris lihtsa labürindi, et pall finišisse saada. Järgnes vaenlase lipu kinninabimine ja „vaenlaste“ ehk siis õhupallide tulistamine paintball püssidega. Kõik see tekitas mõnusa ootusärevuse järgmiste ülesannete ees. Uued kontrollpunkti koordinaadid käes, sammusime julgelt edasi. Kuni kaasmeeskond, kellega kokku sattusime, hoiatas vastutegevuse eest. Saatsime ühe liikmetest ette luurele, kuid juba mõni minut hiljem kostus meieni valjuhäälne: „Hei!“ ja rühmajuht kamandas: „Metsa!“ Jooksime läbi metsaaluse rägastiku põllulapi äärele, mille juures proovis üks meeskond kuiva jalaga üle oja saada. Okstest ajutine sild vajus üsna kiiresti kokku. Märkasin oja kaldal kasvavat noort kaske, mille abil saime kõik kergelt teisele kaldale. Suures tuhinas magasime maha vastutegevuse esindajad, kelle kätte jätsime mõned ekstra „elud“. Nüüdselt olime palju ettevaatlikumad ja panime paika skaudi, kes alati meie ees kõndis ning võimalikust vaenlasest teada andis.

Kõige kõvemaks pähkliks osutus aga pealtnäha lihtne nööriluku ülesanne. Kõigist võistlejatest suutis vaid üks võistkond selle eest maksimum punktid teenida. Aga ega see meid heidutanud. Ees ootasid veel ronimisülesanne, rannapallide veejoaga õigesse kohta „paigaldamine“. Ühe ülesandena oli erinevatest kujunditest uue moodustamine, kuid siis avastasime, et me polnud täitnud varem saadud kohustust metsast leitava materjaliga kolmnurk valmis meisterdada. Kasutasime siis kellelgi juhuslikult kaasas olnud kasetohtu, millest lõikasime vajaliku kujundi välja. Huvitav oli gastronoomiline ülesanne, kui pidime sööma musta küüslauku, lambaaju ja gruusia mineraalvett. Viimane maitses nii vastikult, et pani meid peale seda isegi tavalist vett kahtlustava pilguga piiluma.

Ühel hetkel ühinesime teise rühmaga Estcube’ist (Kosmosekeskus) ja jätkasime mõnda aega teed üheskoos, jagades häid nõuandeid ja tehes koostööd. Päikese allapoole vajumisega tundsin aga, kuidas väsimus hakkab võimust võtma, ja ega talla alla tekkinud villid käimist ka kergemaks ei muutnud. Kuigi mulle pole pimedus kunagi probleemi valmistanud, siis sel korral tundsin peaaegu et masendust, kui öö peale tuli. Muidugi hea, et Eesti ööd veel augustiski mitte liiga pikad ei ole. Pean siinjuures ütlema, et suureks abiks meeleolu taastamisel, olid mu kaaslased, kelle innustused ja aegajalt üles võetud viisijupp andsid energiat veel ja veel natuke vastu pidada.

Siiani ei saa ma aru, kust võtsin jõu, et ületada jõgi ilma turvavarustuseta mööda köit, mis oli kahe kalda vahele kinnitatud. Ja seda kaks korda! Pisut lihtsamad oli joonistusmõistatuse lahendamine ja esmaabi andmise ülesanne. Viimaste kontrollpunktide puhul sain aru, et pean end kokku võtma, unustama ära valutavad jalad ning lihtsalt edasi kõndima. Kontsentreerusin hingamisele ning sukeldusin oma mulli, kus ei lasknud end millestki segada. Tundus, et see ja lisaks tõusev päike aitasid kaasa, sest viimased 15km püsisin pidevalt oma grupi eesotsas.

Viimase orienteerumisvõistluse jätsime targu meie rühma kõige kiirematele jooksjatele. Samal ajal rühkisid teised finišijoone suunas, teadmisega, et jooksjad jõuavad meile järele. Sama taktikat kasutas nii mõnigi võistkond. Koostöös jõuab ikka rohkem!

Ja siis oligi kõik äkki läbi! Olin teel olnud 24 tundi ja käinud üle 60km. Kahekümnest võistkonnast katkestasid kaheksa. Meie platseerusime oma punktidega kümnendale kohale. Pean ütlema, et me eesmärgiks ei olnudki väga punktide kogumine, tahtsime lihtsalt edukalt lõpuni jõuda. Jah, see ei olnud sugugi kerge, ei füüsiliselt ega vaimselt! Ma ei imestanud enam, miks Eesti sõbrad mu plaanist esialgu ära ehmatasid. Kas ma oleks seda teinud, kui teadnuks, mis täpselt ees ootab? Kindlasti oleks! See oli täielikult väärt iga higipiiska, mis ma seal Eestimaa metsades valasin!

Suvi

Kuigi kalendri järgi pole suve enam just palju järgi jäänud, siis ega te veel kuhugi kadunud pole. Siin paari nädala tagune pilt Simcoe järve põhjakaldalt, Mara looduspargist. Kirke oli oma kahe sõbrannaga seal omapäi nädal aega. Mina läksin viimasel päeval kiusama, õieti küll linna ära tooma. Omamoodi hea kogemus ja iseenda proovile panemine, sest vanemad ikkagi paarisaja kilomeetri kaugusel. Linn küll nii kaugel polnud. Rattad olid neil kaasas ja vajadusel sai poodi sõita. Tegelikult naljatles Fiona ema, et see pole camping vaid glamping (glamorous camping). Sest lisaks linna lähedusele, oli neil väike järelhaagis, mis muutus enam-vähem mugavaks ööbimiskohaks, kus voodid magamiseks olemas. Elektriga kämpingu koht andis ka võimaluse õhtul vana läpaka pealt lausa filmi vaadata. Paar päeva vihma sundis rohkem varjus istuma. Nii sai Kirkel lausa paks raamat läbi loetud :)

Nõelapadi

Üle tüki aja sai õmblusmasin välja otsitud. Siis tuli meelde, miks vahepeal ta puhkusele saatsin, sest probleem oli pistete tugevuses. Need jäid väga lõdvaks. Juba mõtlesin, kas hakkan endale uut masinat muretsema (praegune on mul olnud aastast 91, kui Kanadasse elama tulime, nimeks Janome, supermõnusa nööbiaugu õmblejaga). Pisuke uurimist, tegi selgeks, et ega mingit supermasinat ei tasu leida. Küll on ühel ühed ja teisel teised vead. Häda, kui inimesed nii vabalt tänapäeval oma arvamusi avaldada saavad :D Vanasti uskusid müüjat ja läksidki õnne peale või õnge. Pidin siis otsustama, kas saadan masina taas kord puhkusele või uurin edasi, mis täpselt viga on. Arvestades, et päris mitmed olid pahased, kuidas parandusse viies põhiprobleem (st piste tugevus) jäi parandamata, siis võtsin aga aruvti ette ning sirvisin erinevaid lehekülgi. Kuni viimaks ka lahenduseni jõudsin. Ma ei tea, kas ise selle peale oleks tulnud, kuigi mõttes kahtlustasin, et seal kusagil võiks viga olla. Nimelt tuli lihtsalt õmblusmasina poolipesa küljes olev kruvi tugevamalt kinni keerata. Huvitav, kas see on midagi, mis tootjad meelega nõrgemaks jätavad, et siis inimesed kärmelt poodi tormavad uut masinat koju tooma :)

Aga et pikk jutt veelgi pikemaks ei läheks, siis tahtsin hoopis kirjutada, et suure õmblemise juures avastasin brittide sarja "The Great British Sewing Bee", milles harrastusõmblejad omavahel võistlevad. Hästi tore saade, kui keegi õmblemisest huvitatud on. Märkasin kolmanda saate ühe õmbleja hästi toredat nõelapatja, mil koera kuju. Agluses mõtlesin, et õmbleks endale ka ühe sellise, kuid siis arendasin mõtet, ning heegeldasin hoopis amigurumi koera oma nõelte jaoks. Nüüd on õmblemine hoopis lõbusam :)

Siia veel fotod "originaalkoerast", mis on andnud nii mõnelegi teisele õmblejale inspiratsiooni oma nõelapadja koera õmblemiseks. Tuleb lihtsalt kõikvõimsa Google abil otsida: great british sewing bee dog pin cushion :)

Ottawa reisi lõpetuseks...

Polegi ammu nii põhjalikku ülevaadet teinud :) Kokkuvõttes võiks öelda, et jäime kõik väga rahule! Eriti tore, et tüdrukud samamoodi tundsid. Mari tundis end küll natuke väljajäetuna, aga kuidagi raske oleks teda olnud Eestist siia saada. Eks peame kunagi uuesti selle ette võtma, või ta leiab endale hoopis oma reisisellid ;) Nüüd veel viimane pilt reisist. Rohkem ei pane, ausõna :P

The Big Apple - Hiigelsuur Õun

Torontost idapoole viib maantee 401, mille ääres väike linnake Colborne (umbes poolteist tundi Torontost). Kui olla tähelepanelik, siis lõuna poole jääb see suure naeratusega punane õun. Mille sisse võib uudistama minna ja ülevalt maailma imetleda.

Kui keegi kaugemalt tuleb, siis on kõik suuremad kohad siin koos kaugustega!

Õuna omanikud kinnitavad, et see pidi olema maailma kõige suurem. Ma ei oska öelda, kui tõsi nende väide on, kuid nii suurt naeratust annab vist ilma pealt tikutulega otsida.

Big Apple poes müüakse kas just maailma parimaid, aga väga-väga häid õunakooke. Valik on tegelikult suurem, lisandunud on hulk muid asju. Kuna neil on ka loomi, siis peredele sobib koht suurepäraselt, et näiteks mõnus pealelõuna veeta. Oleme seal ikka aastate jooksul peatusi teinud, kui kusagile kaugemale sõidame. Näiteks suusatama.

Ottawa reisi pilte siit ja sealt

See hoone seisab kohe valitsuseplatsi kõrval. Leidub ka Uuel Maal uhkeid losse. Kuigi lossist on asi kaugel, või õieti ei tarvitse ju olla... Hoone ehitati siis, kui Kanadasse rajati suur raudteeühendus ja teenis/teenib hotelli funktsioone. Igas suurem linn, kust rong läbi läks, ehitati ka uhke hotell. Torontos on selleks Royal Hotel all-linnas, kuigi ta kaob nüüd oma hiilgusega pilvelõhkujate vahele. Kunagi oli aga hoopis kõige kõrgem hoone... Nõnda see ajalugu kord käib.

Rideau kanalil seisab päris huvitav veesõiduk, kanuu purjega?

Bytown turu rajoonis asub ka Eesti saatkond. Ega seda eriti ära ei tunneks, sest asub ühes väikeses büroohoones, kus muuhulgas mitme arsti kabinetid :) Aga vähemalt ukse taga saime ära käidud, mis sest et sisse ei saanud, sest õhtutunnil tahavad inimesed siingi koju puhkama minna ;)

Ottawa Notre Dame katedraal, kust korraks läbi astusime. Kuigi samal ajal oli käimas jumalateenistus. Tegelikult oligi palju huvitavam.

Terry Fox ausammas. Noormees, kes omamoodi kangelane Kanadas. 1980ndal amputeeriti tal jalg vähi pärast. Aga ta otsustas, et jookseb ühest Kanada otsast teise, et teavitada üldsust vähihaiguste kohta ning koguda raha uuringute jaoks. Ta oli enne tegelenud pikamaajooksuga ja korvpalliga. Kahjuks jäi ta jooks pooleli, sest haigus sai tast 1981sel jagu ning ta suri 22-aastasena. Nüüd peetakse üle maailma paljudes kohtades igal aastal Terry Fox jooksu, mille tulu täidab sama eesmärki.

Söömas...

Beavertails ehk kopra sabad Ottawa turult. Neist olen varem kirjutanud, aga just siin sain seda kanadalaste toitu proovida kunagi esimest korda. Olin Eesti kooliga ekskursioonil :) Seekord valisid tüdrukud küüslaugu juustu koprasabad tavalise kaneelisuhkru asemel. Valikuid on veelgi, aga need kaks on minu meelest kõige paremad.

Teine kanadalaste toit - poutin, ehk põhimõtteliselt friikartulid juustu ja soustiga. Vahel harva võib seda süüa :)

Eriti mõnus on, kui saad oma toitu süüa nii kaunis kohas jõe ääres :) Ajaloomuuseumi kõrval on terrassiga mõnus söögikoht. Seal sai Kata kenasti oma prantsuse keele proovile panna.

Mina võtsin seenesuppi, mis on parim, mida olen siin Kanadas saanud :) Tõeliselt mõnus ja hea, ei olnud tavaline valge kreemine, aga valmistatud mingitest teistest seentest, mis hästi väikeseks hakitud.

Ajaloomuuseumi park

Natuke veel pilte ajaloomuuseumi ümbrusest. Minu meelest on see omaette vaatamisväärsus. 

Kaks väljapanekut väsinud turistidest. Mõlema kõrval on ka seletused püsti :)

Pargist avaneb väga ilus vaade parlamendihoonele!

Kanada ajaloomuuseum ja võlur Kirke

Viimasel päeval oli meil kaks võimalust, kas proovime ikka Parlamendihoonesse ekskursioonile saada või läheme hoopis Quebeci poolele, kus asub ajaloomuuseum (vanasti tsivilisatsioonimuuseum). Lõpuks langes ikka otsus sinna minna, sest Katal polegi varem olnud võimalust prantsuse keelt igal pool kuulda. Ta on käinud prantsuse immersiooni koolis. Ottawas kuuleb muidugi prantsuse keelt kõvasti rohkem võrreldes Torontoga, nii et juba see oli talle omaette elamus. Nüüd avanes aga võimalus oma keeleoskus proovile panna.

Nüüd mõned fotod muuseumist. Pildistasin peamiselt indiaanikunsti :) Kanada ajaloole pühendatud korrus on kuni 2017.aastani uuendamisel. Aga meile piisas ka lahti olevast kahest korrusest. 

Sellised kujud olid kunagi majade tugisammasteks. Päris uhke, kuigi mõni oli üsna hirmutav.

Sellisesse kanuusse mahub juba nii mõnigi istuma! Tagapool paremal on "normaalse" suurusega kanuu.

Palju oli välja pandud maske, lisaks majapidamisnõusid. Erilise mulje jätsid supersuured lusikad ehk kulbid. Ma ei tea, kui suured siis potid pidid olema ja mida täpselt nendega segati. Kõige rohkem meeldis mulle kellegi naljamehe loodud kulp mehikesega. Päris tore oleks tänapäevalgi midagi sellist kasutada, kus supipotil hulbib inimene :)

Tootemipuud on muidugi klass omaette! Üks väljapanek näitas ka, kuidas neid leiti. Vahel on väga raske metsast kõige risu ja prahi alt märgata, et mädanev palk on hoopis tootemipuu!

Pühendasime päris palju aega külalisväljapanekule Kreekast. Heinrich Schliemanni Trooja otsingute käigus avastatud leiud olid toodud Ottawasse. Seal ei saanud muidugi jälle fotosid võtta. Aga eks me kõik oska ette kujutada, mis seal olla võis :)

 Mulle meeldib, kui muuseumis on pandud välja asju, mida saab puudutada. Näiteks muistsete kreeka sõdurite peakatted, sellised suured hobusesaba karvadest tehtud. Õieti ei kujutanud ma ette, kuidas need tehtud olid, nii et kui ikka oma käega katsuda sai, oli nagu teine asi :) Loomulikult olid tänapäeva meistrid kiivri valmistanud.

Kirke ei ole meil eriti ajaloohuviline. Aga ma proovisin talle meelde tuletada, et ta nimi tuleb Kreeka mütoloogiast :) See oli talle natuke huvitav, kuigi alles siis kui sattusime ühe vabatahtliku töötajaga lauda, millele oli laotatud "redelite ja madude" mäng. Ainult mänguruudud olid täidetud Odüsseuse reisi piltidega. Istusime siis kõik sinna mängima. Iga kord, kui sattusime mänguruudu peale, kus pilt, jutustas ta vanast eeposest lugusid, mis mulle kergesti meelde tulid. Tõesti oli päris põnev. Mina mäletan kunagi Soomest vaadatud, ma arvan et itaallaste tehtud, sarja (leidsingi Youtube kanalil, aga muidugi itaalia keeles). Ootasin iga nädal põnevusega uut osa. 

Aga... eriti tore oli, kui Kirke peale täringu veeretamist sattus jumalanna Kirke ruudule :) Ütlesin, et see oli kindlasti Kreeka jumalate poolt nii määratud, sest meie lauas istub Kirke nimekaim. Muidugi pidin seletama, et hääldamine on ikka kreekapärane, mitte nagu inglased selle oma keele järgi seadnud (Circe - söörs(i) või midagi sarnast). Vanem naine oli natuke ehmunud ka, ja küsis kohe, kas Kirke ikka teab, kellega tegu. Aga meil on ju kõik juba ammu selgeks tehtud, kuidas nõid/võlur/jumalanna Kirke vaenlasi või neid, kes teda solvasid võlujookidega loomadeks oskas muuta. Tegelikult oli ta ju lausa päikesejumala Heliose ja merenümfi tütar. Ja õde muuseas Minotauri ema. Rahustasin, et Kirke nimi ei pane Eestis eriti kedagi kulmu kergitama. Kirke ise on väga uhke ja rahul oma nimega. Et see nii eriline on siin Kanadamaal. Nii et väga vahva hetk meie külastusel.

Siin muide lõik itaallaste sarjast, kus jumalanna teguseb, kohe alguses. Vaatasin natuke neid üle, tuli tõesti päris hästi meelde, ei olnudki tõlget vaja :P

Rideau kanal Ottawas

Ottawat külastades ei sai kuidagi üle ega ümber Rideau kanali. Suvel pakub ta rõõmu paadiomanikele ja talvel muutub maailma üheks pikimaks uisurajaks. Vanust on tal juba austusväärsed 183 aastat. Kogu kanalisüsteemi pikkuseks on uhked 202 km. Ja kuigi temast pikemaid on maailmas kohe hulga rohkem, siis temast kõrgemat ei pidavat olema.

Kui see aastal 1832 avati, siis peaaegu et kohe oli selge, et esialgne põhjus, miks kanal ehitati, oli ammu kadunud. Mõte oli olla valmis võimalikule Ameerika rünnakule, et lihtsustada transporti Ontario järve ääres asuva Kingstoni ja paarsada km eemal asuva Ottawa (Bytown) vahel. Tänu kolonel Byle, kes kanalitöid juhatas, kasutati palju rohkem ära jõgesid ja järvi, nii on inimeste poolt tehtud vaid 19km veeteid.  Huvitav on fakt, et kanal ehitati palju suurem kui tol ajal tavaline. Mis tähendab, et seda on võimalik olnud kasutada tänapäevani peaaegu et samasugusena nagu ta kunagi ehitati. Väga vähe on tehtud parandusi ja muudatusi. Väravad ise peavad küll vastu 12 kuni 15 aastat, kuid avamissüsteem on endiselt sama käisitsi töötav. Tänapäeval tehakse seal ainult lõbusõite, kuid omal ajal oli see ka kaubandusteeks. Rideau kanal kuulub Unesco kultuuripärandite nimistusse. 

Veel ühe ootamatu faktina saime teada, et seitsme aasta jooksul, mil seda ehitati, oli väga vähe õnnetusjuhtumeid, küll aga surid väga paljud malaariasse! 
Seisime päris tükk aega lüüside juures ja jägisime, kuidas töötajad käsitsi lüüse avasid ja sulgesid. Uurisin ühe väga jutuka noormehe käest natuke kanali kohta. Ta ütles, et tavaliselt võtab umbes 15 minutit, kui veesõidukid järgmisesse lüüsi saavad. Üles jõudmine võtab umbes 2 tundi. Mul ei ole head pilti, aga leidsin ühe internetist, kus on selgelt näha parlamendi juures asuv lüüsisüsteem. 

Järgmisel pildil on näha Ottawa kõige vanem maja, mis ikka endiselt püsti. Kivimaja ehitati 1827 sõjaväe varude ja varade hoiuks (kasutati kuni 1951!). Nüüd on seal väike ajaloomuseum (Bytown Museum). Omal ajal oli see linna kõige suurem maja! Vasakul on hotell (see mis ehitati raudteedega koos).

Ma ütleks, et Ottawa näeb päris kena välja :)

Õhtupoole jalutasime kanali ääres oma ajutisse koju. Pisut ringiga, isegi kui olime hiiirmus väsinud. Kui lõpuks tuppa saime, vajusime kõik pikali ning ei tõusnud enne poolt kümmet, kui pidime minema Parlamendihoone valgusmängu vaatama.

Päris palju oli rattureid, jooksjaid. Tore oleks elada selles linnakeses ja seal jõe ääres käia! Mõtlesin Tartu peale :)