Ema mälestuseks...

Meie ema oleks täna saanud 85. Tema elutee katkes sel sügisel, 14.septembril. Siin on midagi, mis kirjutasin tema kohta, kui toimus ärasaatmine. Mul on hea meel, et võtsin suvel ekstra aega temaga maha istuda. Vaadata fotosid ja kuulata ta lugusid. Isegi Kirke oli huviga kõrval.

Helja sündis Hiiumaal Emmastes, Kiviniidi talus, kus juba ees vennad Valter ja Vello ning õde Milvi.

Kõige noorema pereliikmena armastas Helja palju omaette tegutseda. Mängis ja joonistas kusagil vaikselt ise. Või hoopis mängis koos teistega köögis höövlilaastudga, kui isa jälle merelt kodus oli. Ta vanem õde ütleb, et Helja oli hästi nutikas. Venna kõrvalt õppis ise lugema. Kuigi esialgu pettis oma hea mäluga kõik ära, vuristades ette kuuldud jutukesi. Nõnda jättis ta mulje, et lugemine selge. Eks see nutikus ja hea mälu avaldus ka hiljem, kui ta kodus kõrge eani ristsõnu lahendas. Juba lapsena lõi välja temale iseloomulik kangus, mis omamoodi teda kõrge eani kandis. Kui talle ikka hernesupp ei meeldinud, siis ei pannud ükski vägi seda sööma. Pigem eelistas ta lihtsat silku ja musta leiba. Must leib pidi ta kodus alati olema ka vanemaks saades. (Huvitav, et ma ei mäleta üldse saia kodus, kui väikesed olime. Millegipärast on meeles üks hetk, kui kooliekskursioonil pakkus keegi juustusaia ja see mu üllatuseks väga hea maitses).

Sõjaaeg lõi aga rahulikku lapsepõlve mõra, mis nii tuttav paljudele peredele. Kui terve pere 1941.aastal rongile pandi, siis ega noorel tüdrukul polnud suurt aimu, mis toimus. Vanem õde mäletab aga siiani mandrile jõudmisega seotud seika, kus kõik mehed põlvili praamilt maha kamandati. Nii palju oli Helja emal lastega õnne, et neid ei jõutudki üle piiri Venemaale viia, vaid nad pandi Harku naistevanglasse. Helja ise mäletas sellest ajast kõige selgemalt seda, kuidas nad mitmekesi pidid suures ruumis magama ja kuidas ta kusagilt leitud nööpidega mängides päevade möödumist õieti ei märganud.

Koju tagasi saabudes läks elu enam-vähem oma rada. Talupidamise koorem langes aga nüüd ainult naisperele. Sest isa oli ära viidud ning samal aastal ka maha lastud. Mis oli ta süüdistuseks? See et tal väike talu ja laevapuusepaamet? Vanem vend Valter istus Patarei vanglas. Sealt pääsedes oli läinud ta tervis, mis noormehe üsna pea peale vabastamist ka hauda viis…

Kõige selle kõrval tuli ka koolis käia. Hästi soojalt suhtus Helja oma õpetajasse, Emmaste kooli direktrissi, preili Breverisse. Keda ta hiljem juba Tallinnas elades alati meiega külastas, kui kodupaika sattus. Nad võtsid peale sõja lõppu koos osa arveametnike kursustest, mis Kärdlas toimusid. Õpetaja sellepärast, et tal uue korra ajal õpetamise suhtes väga kergelt ei läinud. Ja Helja muidugi tulevikuks koolitust saamas.

Arveametniku leiba ei hakanudki ta lõpuks teenima. Kui vanem õde Milvi Tallinnasse kolis, siis sai Heljast oma ema kõige suurem abiline. Näiteks oli vaja alati enne kooli lehm kohusetundlikult ära lüpsta. Muidugi ei tähendanud, et noorel neiul peale kodu- ja koolikohustust muid tegemisi polnud. Ta võttis osa näiteseltsi tegevusest, kus aitas lavastada näidendeid. Tema elurõõm ja positiivsus lõid hinge sisse noorte tegevusele. 

Viiekümnendatel otsustas Helja, et järgneb oma õele Tallinna. Südames oli soov õppida kondiitriks. Kuid alati ei lähe asjad, nii nagu süda ette kirjutab. Halb silmanägemine tõmbas tol ajal kondiitriõpingutele kriipsu peale. Ja nõnda leidis ta tööd hoopis tolleaegses Autobussikoondises konduktorina. See oli muidugi aeg, kui tasuta linnaliiklusest ja ühissõidukikaardist ei osatud undki näha. Piletirullid kaelas rippumas ja mündikott vööl, nõnda istusid noored naised bussi esimese ukse juures pileteid müümas (fotol paremal all kükitamas). Tema pilt oli isegi Võidu väljakul - Vabaduse väljakul - autahvlil üleval kui tubli töötaja.

Helja liitus sel ajal ka rahvatantsurühmaga, kellega koos sai mitmel erineval pool ringi sõidetud ja esinetud (fotol ees keskel). Töö juures tutvus ta sõjaväeteenistusest tulnud noore bussijuhiga, kelle kena välimus nii mõnegi neiu igatsusest õhkama pani, kuid kes just Heljale abieluettepanku tegi. 

Neile sündisid kaks tütart – Ene ja Maive, kellega Helja koduseks jäi. Milline õnn lastele oma ema hoole all üles kasvada. See pole tavaline ei praegu ega ka pool sajandit tagasi. Koos lastega sai toimetatud aiakeses, mis jagatud pisikesteks lapikesteks, kus tolleagse Vineeri- ja Mööblivabriku taga asuvate kahkordsete korterimajade elanikud tegutsesid. Vabal ajal käidi läbi kõik muuseumid ja näitused. Mõni lausa mitu korda.

Nüüd oli Heljal aega praktiseerida oma ammust armastust – küpsetamist ja kokandust. See huvi on kandunud edasi tütardele ning lapselastele, eriti Maive tütrele Tiiale. Hiljem pensionilgi olles kogus ta alati põnevaid retsepte, et ise proovida ja oma lastele jagada.  Kirjutasin tihtipeale telefoniga vesteldes neid endale üles.

Samuti armastas ta käsitööd. Ajal, kui poodides õieti midagi saada polnud, oskas ta oma tütardele õmmelda ilusad ühesugused kleidid või pükskostüümid. Isegi jänesenahksed kasukad said nad selga, kui pere küülikuid pidas. Jalga sai kootud karupüksid ning kätte kindad, mis talvel väljas mängides alati lumetopiliseks muutusid. Kõiki neid oskusi jagas ta ka oma tütardega, kes hiljem ise juba oma rõivad endale õmblesid.(fotol ongi meil ema tehtud riided seljas, natuke rahvarõivased ja seda 60ndatel). 

Ainult kudumise õppimisega oli keerulisem. Need, kes kudumisega sina peal, teavad, et on olemas kahte viisi lõnga ületõstmist. Ja Helja tegi seda natuke keerulisemat viisi, mis tüdrukutele kuidagi selgeks ei tahtnud saada. Mis ei tähendanud, et nemadki siiski lõpuks kudumisega sina peale ei saanud. Kuigi muidugi lihtsamal viisil. Tema esimesele lapselapsele kootud kena punane kampsun jõudis Torontos eestlaste lasteaia moenäitusele juba Ene tütre seljas (piirideta taaskasutus). Seda kududes ei osanud ta muidugi kunagi arvata, et kampsun ühel päeval sellise teekonna ette võtab.

Koostegemisest on meeles ühiselt lastega suur roosidega ristpistes padja tikkimine. Ning imeliselt kaunis heegeldatud kohvikannusoojendaja. Samas peenes tehnikas heegeldas ta lillelise tekikese oma esimesele lapselapsele.

Kui lapsed juba koolis, siis hakkas Helja tasapisi tööellu tagasi minema. Mingi aeg oli ta küttesüsteemide kontroll. See oli selline omapärane töö, kus ta pidi Vineerivabriku alal asuvas katlas mingit suurt kraani lahti ja kinni keeramas käima. Mõnikord võttis ta meidki kaasa. Mäletan, kui põnev seal oli, sest ruum oli vist natuke ka nagu kolikamber, kus leidus vanu telefone ja muud kraami. 

Lühikest aega töötas ta veel plasttehases liini peal, mis talle väga ei meeldinud, sest nii nagu see liinitöö juba kord on, nõudis täpsust ja kiirust ning ega muuks palju aega ei jää. Nõnda jõudis Helja tagasi Autobussijaama, kus asus dispetšeri ametisse kodust jalutustee kaugusel asuva. See töö istus kindlasti tema iseloomuga palju paremini. Sest kuigi Helja oli alati väga privaatne ega olnud sugugi varmas endast rääkima, siis meeldis talle inimestega suhelda. Töökaaslaste jaoks oli ta alati väga rõõmsameelne ja positiivne. Vahel, kui ta jäigi natuke tõsisemalt istuma, siis oldi kohe mures, ega tal midagi halvasti pole. Bussijaama töö tõi kaasa mitu põnevat reisi Eestist väljapoole, kuigi muidugi ikka rohkem ida või lõuna poole, nii nagu see Nõukogude Liidus käis. Naerdes meenutas ta rongisõitu lõunasse, kus vaguni ümber siblivad mustapäised noormehed blondi naise poole abieluettepanekuid hõikasid.

Helja armastas lugeda nii juturaamatuid kui populaarteaduslikke teoseid. Televiisoristki sai vaadatud kõikvõimalikke loodussaateid, millega nakatas tütreidki. Nendega sai unistatud elust teistel planeetidel ja mõeldud, kui põnev oleks astronaudi amet.

Kahjuks on aga inimese elu liiga lühike, et kõiki unistusi täita saaks. Ning isegi kui vaim ja hink erk, siis keha on nõnda loodud, et üks või teine osa lihtsalt katki lähevad. Kuid hoolimata oma suhkruhaigusest, mis avastati tema hilisviiekümnendates, suutis ta säilitada positiivsust ja elujanu. Ta oli suureks toeks oma tütre Maive laste hoidmisel ning Ene tütred tulid alati hea meelega oma vanaema vaatama. Tundub, et neile meeldis ta praktiline meel, sest kindlasti on nad just selle joone oma vanaemalt pärinud. 

Helja elab emana, vanaemana ja vanavanaemana kõigi südametes edasi.

Invictus Games - Võitmatute mängud

Nüüd on küll omajagu aega mööda läinud, aga tahaks ikka enne aasta lõppu natuke mängudest kirjutada ja kuidas ma õieti sinna sisse sattusin. Kõigepealt pean ütlema, et ma ei saa enam tulevikus ühtegi spordivõistlust sama pilguga vaadata. Sest... olen kogenud seda, mis peaks olema omane kõigile võistlustele, või mis oli tavaline kunagi ammusel ajal. Või vähemalt ma arvan nii. Spordivõistlused peaks olema toredad kokkusaamised, kus inimesed oma oskused ja võimed proovile panevad. Need ei pea olema medalijahile üles ehitatud, kus peetakse täpset arvestust mis maa ja kui palju säravat metalli koju viib. Sest siis kaob ju ära sporditegemise rõõm. Invictus mängudes on ilmselgelt seda rõõmu veel alles. Ei tähenda, kui tubli või nõrk sa oled, ühtemoodi elatakse su tegemisele kaasa. Üsna tavaline on, et viimasena ponnistusi tegev võistleja saab vaat et suurema aplausi osaliseks kui võitja. 

Medalitseremoonial ei kuule kunagi ühegi võitjamaa hümni. Taustaks mängitakse mahedalt kõlavat Invictus mängude tunnuslugu. Sest võistlus ei käi riikide vahel või isegi erinevate sportlaste vahel, pigem käib võidukäik oma elu probleemidega ehk deemonitega, nagu ütleb üks Kanada võistlejatest, sõjaveteran, kes kaotas Afganistanis mõlemad jalad. Mängud ongi mõeldud neile, kes on sõjateenistuses vigastada saanud, ning kes spordi kaudu proovivad taastuda nii vaimselt kui füüsiliselt (nõnda palju kui seda vigastustest sõltuvalt teha saab). Mitmed riigid ei vali oma sportlasi mitte nende tulemuste alusel, vaid arvestavad, kui palju mängud nende paranemisele kaasa aitavad. Ja nõnda kõlab Invictuse hümn kõigile, kes on ainuüksi sellega, et nad üldse treenivad ja osalevad, mingeid oma deemoneid võitnud.

Nüüd ütlen veel midagi, mis tundub minulegi väga kummaline, kuid mille peale ma hiljuti äkki mõtlesin. Ma ei oleks ennast mängudele appi pakkunud, kui ma poleks vastamisi seisnud oma "deemoniga". See tähendab, kui üks kasvajapoiss poleks otsustanud minus endale kodu ehitada, siis ilmselgelt oleks ma lihtsalt oma sissetallatud elurada edasi käinud ja mängudel ainult kõrvaltvaatajaks jäänud. Äkki isegi mõnele võistlusele läinud, kuigi pead ma ei võiks anda. Aga see hetk, kui mu kiiritusravi oli eelmisel kevadel lõppenud, olin just sellises eluetapis ja meeleolus, et mingit moodi samastusin "Ringvaates" nähtud Invictus  sportlasega. Tundsin, et seal on need sõdurid, kes on suutnud iseendaga sina peale saada, isegi kui nende elu jääbki mõjutama saadud vigastused ja psühholoogiline trauma. Tundsin, et ma olen ju tegelikult palju paremas olukorras, või vähemalt lootsin (loodan muidugi endiselt, et mingeid halbu muudatusi ei tekiks). 

Mu esimene mõte peale saadet oli lihtsalt uurida, millal ja kus täpselt toimuvad järgmised Toronto mängud. Et lähen vast vähemalt neile kaasa elama, sest mu kodu on ju samas linnas. Kui siis Invictuse veebilehelt nägin üleskutset vabatahtlikuks registreerida, ei kõhelnud ma hetkegi. Kujutasin ette, et saan ehk kusagil väravas pileteid kontrollida või hoopis mänguplatsil abistada. Ega palju küsimusi ei esitatud, ainult nimi, email ja keelteoskus tuli üles lugeda. Õieti anti valik keelte kohta ning nii tore oli leida eesti keelt ühe võimalusena. Tavaliselt seda sa naljalt ei näe. 

Ühe korra siiski kõhklesin ja kahtlesin, õieti küll lõi välja minu mugav "mina", kas ikka tasub end sellega siduda, kui sain sügisel teate, et portaal on avatud ja pean täitma tegeliku avalduse. Ainult hetk vestlust iseendaga, ja manitsust "Sa ju lubasid endale!" ning mu nimi sai kirja. Kui siis mõni nädal hiljem tuli email teatega, et rohkem sooviavaldusi ei võeta vastu, kuna vaja on vaid umbes 1500 inimest, aga avaldusi on juba ligi 6000; siis mõtlesin, et eks saatus tee oma töö. Loteriis ma tavaliselt võidukas pole, aga äkki veab ja mind ikka valitakse...

Vedas nii, et kui neilt vastuse sain, siis lausa kaks. Ühes oli ära määratud teatud päevad, millal intervjuule minna. Panin end siis kenasti kirja. Tunnistan, et siin oli jälle võimalus mitte reageerida, sest neil oli ju suur valik, kelle hulgast abilisi leida. Mul oli aeg olemas, millal kohale minna. Aga paar päeva enne seda tuli hoopis teine email, milles mind paluti järgmisel nädalalõpul intervjuuks platsis olla. Nimelt tahaks nad uurida, kas sobiksin Eesti võistkonna tugiisikuks. Nüüd olin muidugi segaduses (kuigi süda tegi sees rõõmsaid kukerpalle). Kas pean mõlemale intervjuule minema või ainult viimasele. Pisut kirjavahetust, ning lõplik otsus oli, et tulen ikka tugiisiku kohale kandideerima.

Ma pole muidugi kindel, kui palju neid eesti keele oskajaid kohal käis. Vestlus läks hästi. Või vähemalt tundus nii. Põhiline küsimus muidugi selles, kas ma saaksin poolteist nädalat töölt ära ning oleksin valmis järgmised kuud umbes iga nelja nädala tagant koolitustel käima. Olin kõigega nõus. Sest puhkusega ei peaks septembri lõpul palju muret olema. Kes sel ajal õieti puhata tahab 🙂 Küsiti ka, miks ma tahan aidata. Muidugi rääkisin kena jutu, kui tore oleks oma rahva esindajatele abiks olla, kuid nimetasin ka oma kevadist arutlust iseendaga. Peale seda pidin kannatlikult tükk aega ootama. Kuna ma ei teadnud, kas ja kui palju teisi eesti keele oskajaid võis intervjuul käia, siis mõtlesin, et mul peaks päris hea võimalus olema, kui just paar väga aktiivset tegelast meie ühiskonnast nende hulgas pole. Viimaks saabus küsimus, kas oleksin nõus kohta vastu võtma. Nüüd ma juba ei kahelnud hetkegi.  Meil ei lubatud väga sellest valjusti kõneleda, sest enamus pidid saama alles suve hakul teate, kas nad on valitud. Meie pidime hakkama veebruarist kuni septembrini kord kuus koolitustel käima. Juunis tulid juba kohale ka eri riikide esindajad. Nendega saime siis kokku. Kunagi hiljem meie juhendajaga vesteldes (kelle tunneb ilmeksimatult ta naha järgi ära), sain teada, et üsna palju oli neid potensiaalseid vabatahtlikke, kelle peamine ajend oli kuningliku printsiga kokkusaamine. Need võeti küll kohe nimekirjast maha :-)

 

Sügise keskel, nädal enne võistlejate saabumist, sain varahommikul õelt teate, et ema on oma viimasele teekonnale läinud. See lõi mu täiesti sassi. Mis ma teen?! Pisarad silmas mõtlesin, et vaatan ikka üle, kas saan mõnele lennule pileti. Et olla ema ärasaatmisel kohal. Õnneks leidsin lennu üle Islandi. Mille hind ei olnudki üüratu. Nagu teiste lennuliinide puhul. Pakkisin asjad ja pealelõunat olin juba lennujaamas. Neli päeva Eestis ja tagasi jõudsin kolmapäevaks, et neljapäeval juba sportlastele vastu minna. Omamoodi oli hea, et mõtted läksid kohe teistele radadele. Teisalt olin mures, mis saab siis, kui kõik justkui kohale jõuab. Muidugi on jõudnud... Ma võin täiesti ootamatutes olukordades tunda, kuidas pisarad silma tulevad. Keegi ütles, et võtab vähemalt aasta enne kui oled päriselt leinast üle saanud. Kindlasti oleneb, kui lähedane oli teistele radadele läinud inimene.

Kirjtuamata on veel see, et organiseerisin Eesti sportlastele bussisõidu Niagarale. Sest neil oli kaks soovi, näha ära Niagara juga ja kohtuda kohalike eestlastega. Tunnistan, et pole varem kunagi mingit ekskursiooni nõnda korraldanud, aga kokkuvõttes läks väga hästi. Tänu bussijuhile, kes oli mitu aastakümmet sama tööd teinud ja jagas häid näpunäiteid. Lisaks toimetas meid just sinna, kus oli kõige lihtsam ka ratastoolis sportlastel ligi pääseda.

Eestlastega saime ka kokku. Eesti Maja kohvikus. Võtsin Mari kaasa ja viisime nad siis kahekesi hotellist metrooga kohale. Hea, et ta kaasas oli, sest osa jäid ühel hetkel maha. Lisaks pidin tunnistama, et liftide paigutus ratastoolis olijate jaoks on ikka üsna kehvalt üles ehitatud. Saan muidugi aru, sest need on alles hiljem juurde pandud. Aga sildistus võiks natuke selgem olla... 

Eesti Majja oli päris palju rahvast kogunenud. Sealhulgas ka kindral Riho Terras. Kelle käest sain tänumedali. Mis mind pisarateni liigutas. Suur-suur aitäh!

Mõlemad sündmused said teoks suuresti tänu kahele toetajale: Toronto Eesti Ühispangale ja AKEN (Akadeemilised Kanada Eesti Naised). 

Ilmad olid mängude ajal suviselt soojad, st liiga soojad! Täitsa uskumatu, kui tagasi mõelda. Kahju, et Eesti Maja kohvikus polnud korralikku jahutust. Olime nagu kilud saunas :-)

Siin väike kokkuvõte mängude ajal kirjutatust. Ma ei hakka kõike kenaks ümmarguseks jutuks sättima. Muidu ei jõua kunagi selle postitusega õhtule. Mängudega olin seotud 21.septembrist kuni 1.oktoobrini.

Hommikul kahe võistlejaga Jaaguar-Land Rover võidu- ja takistussõidule. Kus Eesti poisid jäid neljandaks. Vanem tütar tuli hotelli, kust kahekesi viisime suure seltskonna Eesti Majja kohtuma siinse rahvaga. Eesti veteranid olid väga rõõmsalt üllatunud, kui palju noori kohal oli. Ütlesin siis, et enamus minu endised õpilased, olen neid vist hästi kasvatanud :-D Hästi liigutav oli kindral Terrase poolt mulle kingitud tänumedal töö eest, mida ma ju tegelikult alles tegema hakkan. Loodetavasti ei peta ma kellegi ootusi/lootusi. 

Õhtul suurejooneline avamine. Mida oodates, sai "tagaruumides" võistlejatega niisama lobisetud. Etendus oli ja ei olnud ka... Kanada peaminister Justin Tudeau ja prints Harry said oma silmaga üle vaadatud. Paistsid kenad härrad, kes oskasid väga hästi sõnu seada ;-) Tegelikult märkasin peaaegu et pisarat kuningliku kõrguse silmis, kui teda mängude algatajana kiideti. Mäletan, et talle ei pidanud meeldima, kui sellega seoses talle liiga palju tähelepanu pööratakse... 

Sügis... aga suvekuumus nii suur, et terve suve pole nii sooja ilma näinud. Muidugi pidi siis toimuma kergejõustiku võistlused, keset kõrvetavat päikest. Istusin tribüüni asemel hoopis enamus aega võistlejate varjualuse all. Ja ajasin nendega juttu. Saades taas kord kinnitust, kui vahvad nad on! Eriti olin liigutatud ühest võistlejast, kes avas end päris palju mulle. Vanuse poolest oleks ta vabalt mu poeg võinud olla... 

Nägin seal istudes ka härra printsi ära, kes turvameeste saatel võistlusi ootavate veteranide vahel käis. Üks turvadest astus lausa meie katuse alla päikse eest varju, kui meie vastas olevad ukrainlased printsiga pilti tegid. 

Vaatasin seda etendust kõrvalt, ise samal ajal ikka kenasti ühe eestlasega juttu edasi rääkides. Sest pole ju ometi viisakas juttu katki jätta, et siis pühenduda inimese põrnitsemisele, kes ainult sünni pärast nii kõrgele tõstetud on. Korraks ristusid meil pilgud, kui pea kogu tralli poole pöörasin. Meist kõndis veel mingeid tähtsaid tegelasi mööda, aga neid ma ei tundnud. Mis pani mind mõtlema, kui mõttetu see teise inimese kummardamine ikka on :-D (juuresolev foto ei ole minu oma, pealegi hoopis tennisevõistlustelt, kus eestlased ei osalenud).
Kergejõustik, päev üks. Jaune Engel kolmas koht kettaheites. Ergo Mets jooksis 400m finaali. Eestlastest entusiastlikud fännid tõmbasid endale kohaliku reporteri tähelepanu, sest elasid kaasa kõigile võistlejatele. Tiimi kapten Margus Hoop vastab küsimustele. Ilm on meeletult soe, üle 30 kraadi. Igaüks leiab võimalusi, kuidas end jahutada. - Kuumus jätkab oma võidukäiku. Olin hommikul golfiväljakul, kust sain kalli kaasa abil kergelt tulema. Et siis koos kergejõustikustaadionile minna. Seal oli vist keegi pähe saanud, sest võistlejate ootealale sisenemisel toimus nüüd metalliotsijaga kontroll. Ootasin kuni viimane võistleja oli lõpetanud (kahjuks ei läinud tal nii nagu lootis) ja sõitsime kõik hotelli. 

Sealt jalutasin tõstmise võistlustele, kust eestlased jälle neljanda koha said. Mingi neljanda koha needus on vist peal :-) Nii vahva oli aga päeval, kui poisid mulle Eesti värvides kummist käevõrusid jagasid. Et kas mul ikka kõik võimalikud variandid olemas on.Ütlesin, et eelmisel päeval toimunud suure transpordijama pärast loobus Itaalia võistkonnaga töötanud naine oma kohast. (Natuke saan aru, sest me oleme ju vabatahtlikud, aga teisalt ei saa asju nii südamesse võtta.) Nimetasin, et vaadake ette, ma võin ju ka otsustada, et nüüd aitab. Aga nad ei tahtnud sellist juttu kuulatagi :-D

Jäin hommikul hotelli ratastooli ootama, mille eile tellinud olin. Üks eestlastest andis oma kangusele järele ja arvas, et nii on kergem. Kergem ka saatjateks, kes ei pea tema järgi ootama. Aga tooli ei tulnud ega tulnud... Uus kõne firmale, kes kinnitas, et tuleb! Lõpuks siiski läksin viimase bussiga rattasõidule. Buss oli selline õnnetu olemisega koolibuss. Aga ees sõitis politsei mootorratta seljas ning lisaks veel kaks, kes siis ristmikel liiklust sulgesid. Inimesed kõnniteedel sirutasid kaelasid, et näha, kes tulemas on 😀 Olime ainult kaheksakesi bussis. High pargis oli lausa kaks eestlasest kaasaelajat! Nii umbes kümnest tuhandest kohalikust eestlasest... 

Õhtul CN torni, kuhu oli eraldi kutse viiele sportlasele ja kahele asjapulgale igast riigist. Lisaks mõnele minusugusele abilisele. Hotellist ainult 1,5km, mis aga ratastoolis või ühe jalaga pole kerge ette võtta. Õnneks oli üks kohalik eestlane nõus aitama. Torni juurde jõudes tuli välja, et peame kõndima piirdeaia sees, mille ääres tihedalt inimesi. Kõik prints Harryt ootamas. Väga imelik tunne, osa plaksutasid vigastatud veteranidele. Mis oli armas. Aga samas oli kummaline nõnda justkui punasel vaibal olla. Peab vist eriline tüüp olema, kes seda naudiks 😉 Väike armas kogunemine suupistete ja veiniga. Mängude patroon pidas kõne ja käis siis meie vahel ringi. 

Mul oli samas huvitav vestlus Eesti võistlejaga, kel kerge vene aktsent. Nii tulihingelist eestlast naljalt ei leia! Teine põnev vestluskaaslane oli üks grusiin. Kes eelistas kindlalt inglise keelt vene keelele. Mis minu jaoks niikuinii kergem 😉 Peale seda veel kärmelt sõudevõistlustele, kus Eestile kaks kulda ja üks pronks kaela sadas. Võistlus ergomeetril oli palju põnevam kui üldse oskasin oodata! Ühe- ja neljaminuti sõit. Prints oli ka vist ära tüdinenud meie olengust ja istus ka seal 😀 

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, kui põnev on sisesõudmise võistlus. Eriti kui mitu eestlast võistlustules ja neile medaleid kaela riputati. Kaks kulda ja üks pronks! Pole paha!!!!! - 

Otse kodust High parki rattasõidule, kus ainult üks võistleja Eestist, Janno Lepik Tegin pärast temaga lühikese intervjuu. Tema heaks on loodud tahtejõu toetusüritus, et muretseda talle oma käsiratas. Ta kaotas mõlemad jalad isetehtud lõhkekehale astudes... Milline kena inimene! Ja armas naine ja tore vend, kes ka siin talle toeks on. Kodus ootavad 8-kuused kaksikud. Tõeline eeskuju, kuidas elus edasi minna, kui võiks väga kergesti oma elu üle halada...  Esimene päev minu jaoks päevade virr-varris, kus sain vara koju. Ainult imelik tühi tunne oli sees. Justkui kiirelt rongilt äkki maha astutud, kui hoog on ikka sees...

Ujumise eelvõistlused. Kaks eestlast homses finaalis. Üks neist oma suureks üllatuseks. Hommikul ütles, et ta selline ujuja, et kui teised lõpetavad, siis tema alles alustab ☺️ Tegelikult esines ta ülihästi.

Hommikul otse kodust meile suht lähedale asuvasse jäähalli. Seal peeti maha sõbralik võistlus kelguhokis. Igalt maalt kaks esindajat, kumbki erineval pool. Enamusel polnud spordialast aimugi. Mõni nägi jääd esimest korda elus. Aga peale kiirkursust polnudki nad kõige kehvemad. Mäng lõppes sõbraliku viigiga. Kahtlustan, et need mõned, kes kindlalt teistest üle pea, tegid kindlaks, et mäng just nõnda lõppeks 😉 Üks hetk tundsin end natuke tähtsamana, kui jooksin Eesti võistleja juurde, kus sain küll kinnituse, et kriimustus jalal ei tähenda siiski haiglasse sõitu ☺️ 

Õhtul ujumise finaalid. Eestlasest noormees võitis lausa kolm medalit eri aladel. Teine ja kaks kolmandat kohta ujumises. Mitte, et keegi arvet peab, aga 8 medaliga koju minna pole sugugi halb. Mul on ka tunne, et ei saa enam ühtegi spordivõistlust vaadata, ilma et mõtleks nende mängude peale. Kus sportlik ühine vaim on valitsejaks. Kus mujal näed sa seda, et viimastena lõpetajad saavad suurema aplausi kui võitjad. Kus võitjad tagasi tulevad, et innustada mahajääjat... Ma loodan südamest, et need mängud ka sellisteks jäävad. Et nad ei muutuks samasuguseks medalijahiks nagu paljud teised. - 

Mängudele sai ametlikult head aega öeldud. Kümme päeva siblimist ja sagimist, aga ma ei vahetaks seda millegi muu vastu. Nii palju kohtumisi uute toredate inimestega, nii palju huvitavaid vestlusi! Milline imeline tahtejõud ning sihikindlus peitub meie endistes sõdurites. Kindlasti kannan seda endas eeskujuna edasi! -

Ja ongi kõigi nende toredate inimeste lahkumise päev. Kuidas küll võib nii lühikese ajaga saada nii omaseks... Lausa kurb neid lennujaama kaasa minna. Sain hulga kallistusi ja kutseid Eestisse tulles neile külla minna. Eriti armas oli kollane Invictuse lipp "I am master of my fate", millele kõik olid oma nimed kirjutanud. Koju jõudes oli küll selline tunne, et tahaks sama rongi peale tagasi. Aga eks elu lähe ikka omasoodu edasi. Natuke kardan järgmist nädalat, sest siiani on mõtted muust väga hõivatud olnud. Viimastel, natuke aeglasematel päevadel, olen tundnud, et hakkan murduma. Ei saa seda leina sugugi nii kergelt kõrvale lükata... 😕 

Mõni on küsinud, miks Invictus mängudel osaleb nii vähe riike (17)... Tegelikult peaks selle üle hoopis rõõmustama, sest osalevad ju ainult need, kes on sõjateenistuses viga saanud... Selliseid mänge poleks tarviski, kui maailm ainult oskaks ilma sõdadeta üksteisega läbi saada. Aga ilmselgelt jääb see ainult unistuseks. - Sigimine-sagimine on nüüd läbi, võistlejad kodus ja hotell vanas vormis. Tunnistan, et ei osanud oodata, kui positiivselt mõjutasid mind kõik need, kellega kokku puutusin. Kindlasti muutus minus midagi... - Täitsa kummaline on pärast nii intensiivseid päevi lihtsalt olla... 

Ma tean, et järjekorras on veel hulk asju, aga ma ei kiirusta. Võtan tänast päeva päris rahulikult. Ma arvasin ka, et pühapäevaga lõppeb meie grupi aktiivne läbikäimine, need, kes me otse eri riikide võistkondadega tegelesime. Aga... võta näpust. Ei saa me üksteiseta olla. Juba hommikul tegi telefon häält, et keegi on sõna võtnud. Enamus neist, kes täna tööl tagasi, tunnetavad, kui palju parema meelega nad hoopis sportmängudega seoses tehtut jätkaks. Ma ei ole tööl, kuid kardan, et mõtleks täpselt samuti. Huvitav, kuidas ma ei tundnud ühelgi päeval, et ma ei taha kohale minna. Isegi, kui väsinud olin... 

Viimaks üks foto, kus ma printsiga koos ühel pildil, kui mind üles leiad :-D Tegelikult on fotol pereliikmed ja sõbrad, kes sportlastel toeks ja abiks.

Kui keegi ikka veel otsib, kus ma olen, siis lõpetan teie piinad. Olen vasakul üleval nurgas koos ühe saatjaga, kes on sinises jakis, minul tema kõrval must jakk. Moodustame toredalt sini-must-valge kombinatsiooni. Lippu polegi vaja ;-)

Jõulutraditsioon...

Vaatasin just, et oleme oma jõulujalutuskäigu traditsiooni aastast 2001 elus hoidnud. See oli minu idee kunagi, kui jõulud esimest korda päris ainult oma perega peetud ja päris jõuluvana enam ei tulnud. Mõtlesin, kuidas lahendada jõulukinkide jagamise. Oleks võinud ju teha nagu paljud, koputada ja ukse tagant kingikoti leida. Mina otsustasin aga hoopis kõik selle pere õue ajada. Samal ajal oskas muidugi jõuluvana käia ning kingid kuusepuu alla jätta. Mingil hetkel hakati muidugi imestama, kuidas see küll võimalik on. Ja kahtlustades proovisid lapsed kõige viimasena uksest välja saada. Eks me pidime siis nutikamad olema. Näiteks esimesena uksest sisse lipsama, et siis kardina taha peidetud kingikott kärmelt välja tõmmata :-) Nüüd saime tüdrukutelt kinnituse, et kõige toredam jõulu osa ongi see jalutuskäik. Eks kindlasti ka sellepärast, et alati oli teada, kuidas kingid kodus ootavad. Omamoodi ootusärevus.

Meil pole ka kordagi olnud võimalust jalutuskäiku ära jätta. Ma proovisin kaks aastat tagasi :-) Aga ei läinud läbi. Nii et ükskõik, kui täis me kõhud ka ei ole, ükskõik kui mõnus oleks diivanil lösutada või ükskõik kui halb või hea ilm, ikka peame välja minema. Olen ka mõnega meie kombest rääkinud. Noogutatakse ja arvatakse, et on päris tore. Võiks ju isegi. Aga keegi pole sellest kinni võtnud. Ilmselt just sellepärast, et kodus on ju mõnus mõnuleda :D Olen ka vahel mõelnud, millised omapärased kombed teistel on või mida mäletatakse lapsepõlvest... Mulle meeldib mõelda, et oleme andnud midagi oma lastele, mida nad mäletavad ja millest oma lastele rääkida saavad või ise jätkavad.

Häid pühi!

Suvest ongi talv saanud. Sügis tõi kaasa asju, mis kõvasti mind mõjutanud. Aga nüüd oleme kenasti jõuludeni jõudnud. Avastasin enda jaoks päkapikkude uksed. Tundub, et põhjanaabrid soomlased on eriti sellest sisse võetud. Otsige vaid "tonttuovi" ja saata palju-palju vasteid. Pidin ühe enda jaoks ka siis tegema. Kahjatasen ainult, et ei tulnud sellise toreda asja peale siis, kui lapsed väikesed olid. Oleks võinud seda majas ringi liigutada. Et neil põnev üles otsida, kust täpselt päkapikud majja said 🙂 Lõikasin meie maja ees kasvavalt kuuselt mõned oksad ja riputasin natuke päris lund peale. Redeli meisterdasin ka. Ukseks on väga lihtne lahendus. Foto internetist ja papist uksepiidad. Foto jaoks sättisin ühe päkapiku alla ronima.

Lund on meil jõuludeks üsna palju maha sadanud. Millega me juba mitu aastat just kiidelda pole saanud. Olen koeri jalutamise asemel hoopis aeda lasknud. Kus nad on saanud vabalt joosta ja hüpata. Tänavad on soolased ja sopased... Selle video filmisin eile. Kasutasin aeglast võtet. Muidu tormavad nad nagu segased ja ei näe ju õieti midagi.

Nüüd on kell nii palju, et võiks kartulid ja seaprae ahju panna. Hapukapsaste lõhna on terve maja juba täis. Verivorstid valmistasin taas kord ise. Ei olnud nii väga rahul nagu varasematel aastatel, aga teistele maitses. Mari serblannast sõbranna proovis ja ütles, et ei oodanud, kui head need on. Oli üsna üllatunud. Poolakast sõber Adriani meelest olid paremad kui poolakate vorstid. Minu meelest ka. Olen neid ühe korra proovinud. Mingi teistmoodi maitse on neil, õieti ei olegi maitset, üsna maitsetud. Ja mulle meeldib hulgaliselt vorstirohtu ja muid maitseaineid kasutada.

Eestis on ilmselt enamus juba tudile sättimas. Meie alles istume rahulikult maha. Aga ikkagi... kõigile rahulikku jõuluaega. Loodetavasti on jõuluvana lahke käega olnud!

Island - august 2017

Island on mu mõtetes olnud juba iidamast-aadamast. Ei ole ma unistanud palmisaartest või soojadest maadest, ikka pigem vaadanud põhja poole. Siiani on see ka vaid mõtteks jäänud, kuni kevadel Eesti reisi jaoks pileteid otsides, tekkis tunne, et nüüd... Kindlasti mõjutas mind ka eelmisel aastal läbi elatud kasvaja saaga. Kõige mustemate mõtete ajal ei saanud kuidagi peast, kas tõesti polegi mind varsti enam ja ma ei ole saanud oma unistuste Islandit nähagi. Loomulikult olen ma tüüpiline näide, kuidas inimesed tahestahtmata arvavad, et küll ma jõuan... Kuni enam ei jõua... Igal juhul said tagasilennu piletid kinni pandud nõnda, et veedame Kirkega neli päeva Islandil. Tema oli kohe nõus minuga kaasa tegema, mis iganes ma siis ka ei planeeri. Airbnb kaudu leidsin kolmeks ööks väikese toakese üsna Reykjaviki kesklinna lähedal. Jutu järgi vaid 20 minutit jalutada.

Tükk aega kaalusin, kas paneks kinni mõned ekskursioonid linnast välja või rendiks hoopis auto. Ja kui auto, siis kas terveks ajaks või lühemaks. Ühtepidi ootasin reisi, teisalt lükkasin muudkui mõningaid otsuseid edasi 🙂 Kui Kirke käest uurisin, kumba ta eelistaks, siis tema ütles kohe, et parem ikka autoga ise sõita. Uurisin hindasid ühte ja teistpidi, kuni kõige loogilisemana tundus, et võtan kesklinnast auto teise päeva pärastlõunal ja viin lahkudes tagasi lennujaama. Nõnda maksan vaid kahe päeva rendi eest, aga auto on käes kolmel päeval. Valisin ühe väiksematest ja odavamatest masinatest, sest olime ju ainult kahekesi ning mingeid ekstreemseid reise ei plaaninud. Meil poleks selleks aegagi olnud. Ja muidugi pidi see automaatkäigukastiga olema. Jätsin GPSi juurde lisamata. Kasutasime oma telefone. Mul oli Goolge kaart maha laetud selle piirkonna jaoks. Töötas väga hästi.

Lennujaamast linna saamiseks otsustasin lõpuks Flybus kasuks, teine võimalus oleks olnud Airport Express. Või hoopis mingid erateenused, mille puhul jäi pisut segaseks, mis juhtub, kui ma pole õigel ajal kohal. Kuna see osa jäi mul üsna viimasele minutile, siis polnud aega enam nendega kontakti võtta ning otse uurida. Hind oleks olnud pisut odavam minu meelest, võrreldes nende kahe bussiga. On olemas ka kohalik buss, mille hind muidugi eriti soodne, aga nende ajad on üsna harvad. Mis oleks meie jaoks tähendanud vähemalt paaritunnist ootamist lennujaamas. Nii palju kui ma nendest aegadest aru sain.

Nii Flybus kui Airport Express bussid ootavad lennujaama ees reisijaid. Mingi vahe neil on, ka väike hinnavahe, aga mul olid lõpuks need täiesti sassis. Mõlemad viivad ka hotellidesse või külalismajadesse lisatasu eest. Kaalusin, kas lasta ka ühte viia, mis jäi meie elamise lähedale, aga lõpuks jäi see ekstra raha maksmata. Suured bussid ei vii kedagi kohale. Bussijaamas pannakse inimesed väiksemate masinate peale, sest paistab, et linna ei lubatagi (ei mahu) suured bussid. Mina panin pileti kinni lahkumise hommikul Tallinnas, sest siin-seal oli juttu, et parem on, muidu võid järjekorras seista. Mina küll järjekorda ei näinud, aga eks see oleneb vist ajast. Mõlemad bussid pakuvad ka wi-fi võimalust. Kui tahad nina telefonis hoida (nagu mu lähedal istuv ameeriklasest teismeline poiss), selle asemel et imetleda ümbritsevat. Muidugi, kui sõidad sama teed ei tea mitmendat korda, siis vast on tõesti telefon huvitavam😃

Island võttis meid vastu üsna halli taevaga. Aga õnneks ilma vihmata. Sõit linna kestis alla tunni. Istusime Kirkega akna alla, tema ette ja mina taha. Et ikka juba kohe nii palju seda saareriiki nautida kui võimalik 😃 Buss päris täis ei saanudki, kuigi rahvast tuli ikka omajagu. Bussijaamas pandi osa teiste väiksemate sõiduvahendite peale, et neid hotellidesse toimetada ja meie saime oma varanduse kätte. Kummalgi kohver ja seljakott ning asusime aga peatuspaika teele. Õieti olime hetk tagasi sellest majast juba mööda sõitnud. Oleks ju võinud meid seal lausa maha panna 😉 Pidime väikese ringiga siis tagasi kõndima, sest suure tee äärest otse ei andnud minna. Mingi hetk tundsin, et hoolimata tuulest ja suht jahedast ilmast, kiskus selja pisut märjaks. Kohver oli strateegiliselt palju kergem kui muidu Eestist tulles... milles siis küsimus... Kuni sain aru, et kõnnime pisut ülesmäge. Aga polnud hullu. Meie sabas tulid veel kaks noort meest, kes samamoodi oma kohvreid kaasa vedasid. Nemad keerasid enne meid kuhugi majade vahele.

Maja ise oli kahekordne mitme sissekäiguga, mõlemal korrusel kaks korterit. Olin õnneks Tallinna lennujaamas oma emaile kontrollinud, muidu oleksin vist paanikasse sattunud, sest sel ajal, kui meie kohale jõudsime polnud kedagi kodus. Nüüd teadsin, et võti peaks olema mingi lillepoti juures ja perenaise sõber peaks kõik korraldama, sest ta ise jõuab Sloveenia reisilt alles õhtul tagasi. Lillepoti leidsime, aga võti ei hakanud küll kohe silma. Ei olnud soovi seal tee ääres mingeid võtmeleidmise tantse sooritama, arvestades, et kõrval mitu asjapulka teeparandusega tegelesid 😃 Peale seitset tiiru ja viit kükitamist, mis ehk ikka tantsuna võis välja paista, saime siiski ääre alt jänesejalast võtmehoidjaga kimbu kätte. Üks takistus oligi ületatud. Ees ootas järgmine. Ukse avamine. Pöörasime võtit üht ja teistpidi, aga ei mingit tulemust. Õnneks on mu töövõti ka natuke kapriisne. Mis tähendab, et seda peab teatud asendisse nõksutama. Otsustasin siis omandatud oskused proovile panna. Ja, oh õnne, lukk avaneski. Kes oleks arvand, et mu igahommikune kirumine töö ukse taga võib kunagi kasulikuks osutuda. Muidu oleks küll arvanud, et meie jaoks jäetud võtmed pole siiski õiged ja kuuluvad mõnele teisele külalisele 🙂 Korteriuksega läks juba natuke lihtsamalt.

Kodus ei olnud tõesti mitte kedagi. Välja arvatud suur mustvalge kass, kes meid kohe tervitama ja uudistama tuli. Kirke oli nüüd siis seitsmendas taevas ja arvas, et tema Islandi avastamine võikski silmapilkselt otsa saada. Sest veedab ülejäänud aja kassiga. Kui siis hiljem veel kaks kassi end näole andsid, oli mul juba raskusi tüdrukut veenda, et lähme ikka vaatama natuke linnas ka ringi 🙂 Neid kasse nägime hiljem linnatänaval ka. Osa fotosid on viimaselt päevalt, kui Kirke mõne kassi hea meelega kohvrisse kaasa oleks pistnud.

Mul tuleb nüüd mitu postitust järjest Islandireisist. Nii et olge kannatlikud 😉 

Peale lõunat kesklinna jalutades hakkas juba natuke tibutama. Õnneks olid meil kerged tuule- ja vihmakindlad kilejakid kaasas. Mul ka nokamüts, mille olin juba tükk aega enne reisi kohvrisse torganud. Et ei unustaks. Kui vihma sajab, siis prillikandjal on raskusi läbi märgade klaaside maailma vaadata. Eriti kui ei saa vihmavarju kasutada, kuna kõva tuulega pole sellest suurt kasu. Nagu Islandisse reisijatele kenasti seletatakse, tuntakse turistid tagurpidi keeranud vihmavarjude järgi ära 😃

Meie teele jäi esimesena ette linna keskele ehitatud kirik, Islandi üks kõige kõrgemaid hooneid - Hallgrímskirkja. Mille kahekesi kohe vallutasime. Kõrgust on tal 74.5 m. (Oleviste on 123.7 m). Juhtumisi sattusime kirikusse just sel ajal, kui toimus orelikontserdi harjutus. Nii et saime natuke muusikat nautida. Lugesin, et neil oleks õhtul ka kontsert olnud. Kuid selleks olime juba ette liiga väsinud, et uuesti välja minna. Ostsime hoopis torni otsa minemiseks liftipiletid ning sättisime end järjekorda. Vaatasin küll uudishimulikult ringi ega kusagil treppi pole, kust üles saaks. Just nagu Oleviste torni. Aga nad parem vist usaldavad lifti, kui et turistid mööda treppe kondama hakkaksid. Ülevalt avanes neljast küljest kena vihmane vaade. Sest nüüd juba sadas natuke rohkem. Sees hakkas ka pisut palav. Oligi hiljemgi pidevalt nii, et kui õues pidi end tuule ja külma eest kaitsma, siis ükskõik kuhu sisenedes, oli vaja riideid vähemaks võtta. Soovitan väga jälgida riietuse osas mitmekihilisuse põhimõtet. Meil ei hakanud reisi jooksul õues kordagi külm ega tuul ei tõmmanud läbi. Mul olid ka murdmaasuusa pikad püksid kaasas, mis lasid hingata, aga hoidsid hästi sooja.

Ega me esimesel päeval suurt midagi muud ei teinud. Jalutasime pisut linnas, astusime poodidesse sisse, kus meid pidi nuuskpiiritusega turgutatama, kui hindadele pilgu peale viskasime 🙂 Mul oli ka mõte, et muretseks endale ühe ehtsa islandi kampsuni, mille islandlase hoolikad käed valmis kudunud on. Aga kui neid lähemalt vaatasin ja katsusin, siis kadus millegipärast isu ära. Eemalt paistavad nad kuidagi palju kenamad. Ja pehmemad. Kenad on nad ikka lähedalt ka, kuigi ma ei oodanud, kui jämedate varrastega neid kootakse. Ainuke probleem tekkis tundega, kui kude sõrmede vahel hoidsin. Kuidagi kare ja tuim oli kude näppude vahel. Reisi viimasel päeval uuesti ühte katsudes, arvasime aga juba, et polegi vist nii hull. Aga nagu Kirke ütles, ilmselt olime juba sellega ära harjunud. Oskasime oodata 🙂 Nii et kampsunit ma ei ostnud. Kui, siis koon ühe endale iseenda hoolikate kätega😜

Leidsime üles turistide jaoks mõeldud infopunkti. Sest kuigi ma olin oma reisi oodanud, polnud ma just ikka veel õieti selgusele saanud, mida ma täpselt tegema hakkan. Mis ei tähendanud, et ma hulgaliselt kirjandust lugenud ja internetist tarkust ammutanud poleks. Haarasime mõned lehekesed ja raamatukesed kaasa ning seadsime sammud tagasi tee peal nähtud krepikohviku poole. Kõhud olid vahepeal väga tühjaks läinud. Hoolimata Eestist kaasa ostetud spinatisaiakestest 🙂 Astusime ühte pannkoogimajja sisse, kus sõime elu kõige kallimad pannkoogid. Maitsesid nagu pannkoogid, ei läikinud kullast ja karrast, mis hinna järgi otsustades oleks võinud oodata 😉 Tegelikult ei tohi kurta, sest nad ju peavad palju asju sisse tooma. Nii nagu Põhja-Kanadas võivad mõned toiduained hingehinda maksta (näiteks piim).

Pean tunnistama, et vihm, mis vahelduva eduga meid külastas, ja väsimus, võtsid tuju avastusretke jätkata. Olime juba hommikul poole viiest üleval olnud, ajavahe ka otsa ning siis pole ime, et vaim oli juba pehme voodi ja sooja teki juures. Tagasiteel ei tekkinud enam isegi vihmapause, nii et teksad olid meil kergelt niisked, kuigi jalatsid pidasid hästi vastu. Ainult Kirke omad hakkasid kahjuks pisut pigistama. Ta jalg on üsna lai, nii et häid jalatseid ei ole alati kerge leida. See tegi natuke murelikuks, sest kui vihm samamoodi jätkub, siis ei saa ta ka oma ketse jalga panna, millega tal mugavam oleks.

Kedagi kodus polnud ja meil tekkiski juba tunne, et olemegi omaette, kuni perenaise sõber kohale ilmus. Rääkisime natuke juttu. Tuli välja, et ta on lätlane. Huvitav, kuidas selle peale tekib kohe vastastikune tunne, nagu oleksid oma kõige lähedasema sugulasega kokku saanud. Naabrid ju 🙂 Või on hoopis see vennasrahvaste jutt nii kõvasti meile külge hakanud 😉 Noorhärra oli lausa üle aasta Kanadas elanud noorte viisaga. Tööd teinud ja seigelnud. Aga kuna see paberimajandus pole sugugi lihtsamaks läinud, et hoopistükkis Kanadasse jääda, pigem ikka keerulisemaks, siis otsustas ta võtta vastu sõbra kutse Islandile tööle tulla. Oma erialale. Milleks on puusepa töö. Talle pidi saareriigis väga meeldima. Ja ta ei kahetse üldse, et Kanadasse ei jäänud.

Jutud aetud, uurisin, kus kõige lähem toidupood oleks. Mitte et ma kangesti süüa tahtsin tegema hakata, aga tundsin, et see aitab ehk mind pikemalt üleval hoida. Ja ajavahest üle saada. Kronan oli pood, mis asus umbes kilomeetri kaugusel. Pidi olema selline odavamat sorti asutus. Täpselt samuti nagu Bonus. Viimane jäi paaris kohas silma oma roosa silma pilgutava notsuga. Suutsin Kirke kuidagi välja ajada. Just siis, kui vihm pisut järele oli andnud. Pood ei olnud väga suur, aga valik oli enam-vähem. 

Mul oli Eestist kaasas pakk Pehmikut - tatra ja kanepiseemne leiba. Kuid Kirke keeldus seda söömast. Nii et võtsime poest rukkileiva, mis näis üsna "ohutu". Hiljem tuli küll välja, et leib oli vääääga magus. Muid leibasid me ei proovinud. Nõnda on raske öelda, kas kõik samasugused magusad olid. Skyri jogurtitopsikute ees seisin tükk aega, õieti proovisin seista ja uurida, aga inimesi muudkui vooris mööda, kes haarasid kapist teadjatena oma topsikuid, ja vahekäik oli nii väike. Kuna laps sikutas uimast ema tee pealt ära, siis haarasin viimaks ühe maasika oma kaasa. Kirke leidis hoopis Skyri joogi, mis meie mõlema lemmikuks osutus. Seda varusime hiljem igaks hommikuks, mis me seal olime.
Minusuguseid udupäid oli muidugi rohkem. Mõned lahked islandlased seletasid ostlejatele inglise keeles saarerahva toidu omapärasid. Üks neiu toksis telefoni siltidelt loetud sõnu. Minu õnn on see, et ma rootsi keelt tean. Nõnda võib mõnest sõnast isegi kuidagi aru saada 🙂 Ühele poemüüjale ütlesin tema islandikeelse summa peale inglise keeles... neli tuhat ja...? Need tuhanded ajasid muidugi pea täiesti sassi. Nii sassi, et enam ei suutnud järge pidada, kas see või teine tuhat on ikka vähe või palju. Mingil hetkel annad aga hoopis alla, sest lõppude lõpuks sööma ju peab ja kui ongi kallis, siis mis seals ikka teha. Toetame aga Islandi majandust. Poest võtsime kaasa veel kiirnuudleid ja kaks kokku mätsitud kotletti. See tähendab, need oli vaja enne söömist ikka ära praadida 🙂

"Kodus" oli juba perenaine Solveig tagasi tulnud. Ladus õllepurke kappi. Ütles vabandades, et see on selline pikema aja varu, sest alkohol on hirmkallis. Väga võimalik, kuigi ma hindu ei käinud uurimas. Olin lihtsalt lugenud, et turistidel soovitatakse kõik kangem kraam lennujaamast kaasa osta, kuna seal saab selle odavamalt kätte.

Sel ajal, kui ma siis kotlette praadisin, tuli meie üllatuseks veel üks külaline. Korterist jagatakse kahte tuba turistidega. Minust pisut vanem poisipeaga naine oli pärit Inglismaalt. Ta olevat juba paar nädalat Islandil bussidega ringi rännanud. Tahtis augusti lõpuks ringi peale teha ja siis praamiga tagasi sõita. Siiani olevat ta peatunud hostelites. Kus ta vahel leidis, et parem on, kui ta teeb nägu nagu ta inglise keelt ei oskaks, kuna jutud läksid mõnikord väga kummaliseks Islandi kritiseerimiseks. Ta rääkis ka oma lastest, kellest üks tahaks perega ära kolida Kanadasse, kuna Inglismaal on asjad nii nagu nad on kogu selle Brexiti ja muuga. Kuid teine tahab jääda ning aidata kohapeal kaasa, et asjad jälle korda saaks.

Ja nõnda saigi meie esimene päev Islandil läbi...Viimane foto lähedal asuvast pargist, kus kunstigalerii asub. Nii armas on näha lilli, mid naljalt Kanadas ei märka, kuid mis koduselt tuttavad. Lõvilõuad olid meil lapsena suviti ikka aias õitsemas.

Teise päeva hommik algas minu jaoks jälle päris vara, kuigi Kirke magas mõnuga edasi. Mulle ikka ei sobi need imelikud ajavahedega mängimised. Või õieti on vist minu vanus selline, kus keha ei taha sugugi harjuda sellega, mis pole tavapärane. Ei aidanud kaasa, et hommikul algas ka liikumine korteris. Ilmselt oli keegi tööle minemas. Meil just väga kiiret polnud, sest alles kolmest pidime auto saama. Kuid enne seda olin välja peilinud paar muuseumi, mis autorendi lähedale jäid. Taas kord vihma vastu varustatuna, seadsime sammud mere äärde, mille kallast mööda tahtsime jalutada vana sadamani.

Olen ikka täielikult mereinimene, kui midagi sellist olemas on. Kui vee äärde saan, siis tunnen, kuidas ülim rahu mu hinge ja meele kaissu võtab. Isegi kui ilm pilves ja tuuline ja vihmane ja kõik muu sinna juurde. Õnneks olime muidugi kõigega arvestanud. See tähendab kurja ilmaga. Palju jalutajaid just ei olnud, kuid ega me päris üksi ka polnud. Soovitan kindlasti võimalusel see rannaäärne tee ette võtta, kui Reykjavikis peatuda. Sealt leiab ka mõned skulptuurid. Kuigi ma ootasin, et neid oleks palju rohkem. Ruumi seal jätkuks 😉 

Kõige kenamaks on vastuvaidlemata paadi kujuline kunstiteos. See on 1986.aasta võidutöö, millega tähistati linna 200-ndat sünnipäeva. Nimeks "päikese rändaja" või midagi sarnast. Meenutab ju viikingite laeva, kuigi originaalne kontseptsioon skulptuuri taga oli ood päikesele, valguse ja lootuse sümbolina. Ükskõik, mis autori mõtetes ka ei olnud, on see minu meelest üks väga ilus töö. Natuke raske on seal pilti saada, ilma et inimesed ringi ei sibliks. Aga samas on hea, kui keegi võrdluseks ka peale jääb 🙂 

Lisaks foto ühest teisest kujutisest, mille kohta me proovisime natuke infot ammutada, aga eriti midagi ei leidnud. Ilmselt mingi vulkaaniline moodustis. Ja üks vähestest piltidest, kus ma ka peal olen. Ma olen ju selline, kes peamiselt fotokat enda käes hoiab. Nii et mul ei tohiks olla põhjust kurtmiseks. Üldse juhtus nii, et kuigi ma klõpsisin päris palju pilte, siis kindlasti hoopis vähem, kui ma muidu harjunud tegema olen. Lihtsalt otsustasime Kirkega, et naudime hästi palju ümbrust ja ammutame muljeid. Sest vahel muutub see pildistamine peaaegu et kohustuseks. Niipea kui pildi kätte oled saanud, siis polegi aega rohkem koha nautimiseks. Juba on vaja järgmise foto jahile minna  😉

Kontserdihoone Harpa jääb ka kenasti vee äärde. Hästi huvitavalt on lahendatud üks sein, mis on täielikult geomeetriliselt akendega kaetud. Esimene kontsert peeti siin aasta 2011. Islandlastel olid suuremad plaanid ehitusega, siis kui majandus õitses. Aga suure krahhiga jäi kogu projekt pooleli. Hea on, et kontserdimajana ta ikka valmis ehitati. 

Hoonest paremale poole jääb suur ala, kus on hulgaliselt kive, mis kaldaäärt kindlustavad. Ja mis näeb natuke välja nagu draakoni teravate ogadega selg. Turistid on leidnud sealt endale mängumaa, kuhu ehitada muistsete islandlaste eeskujul teetähiseid. Mulle tundus esialgu kogu see asi hästi põnevana, kuni sain teada, et tegelikult on see saare risustamine, või õieti looduse rikkumine. Ilmselt ei tähenda see nii palju linnas endas, kuhu kivid niikuinii mujalt kohale tassitud. 

Kui aga minna loodusesse ja sikutada kive paigast ära, et neid kusagile mujale kuhjata, teeb eriti Islandis palju haiget. Sest juba ainuüksi samblal hooletult kõndimine tähendab seda, et võtab aastaid enne, kui see taastub. Imelik on ka see, et mõnel pool on turistid lausa muistsete teetähiste otsa kive ladunud... Nii et paluks kivimängud koju jätta. Ja lihtsalt loodust imetleda! Ütlen seda ilusti kõigi islandlaste nimel 🙂 Vaadake kasvõi kõrvalolevat fotot, mille ma nende "murust" tegin. Mujal maailmas on linnas platside vahel enamasti ikka rohelised laigud. Siin kummitab ainult kivipuru. Lisaks võib arvata, et mis see mõne kivi kaasatoomine ka Islandis tähendab... neid ju nii palju seal. Aga ikka tähendab, eriti kui minnakse haruldaste kivide kallale. Las nad jäävad ikka saarerahvale ja külalistele imetlemiseks.

Olime sunnitud kontserdihoone eest väikese ringi tegema. Vist on ka Islandil nii, et suvi on parim tee-ehituste aeg. Nõnda õiget suunda otsides sattusime saareriigi parimate viinerite peale - Baejarins Beztu Pylsur - vähemalt reklaamide alusel. Arvestades, et nad on juba aastast 1937 tegutsenud, siis ehk on väitel tõsi taga ka. Praegune omanik on asjale alguse pannud mehe lapselaps. Aastal 2006 valiti see viineritoidukett mingi küsitluse alusel parimaks Euroopas. Ma olin neist enne lugenud, aga mõtlesin, et vaevalt me viitsime eraldi otsima hakkama. Nüüd, kus nende ees seisime ja kõhud oma tühjusest natuke märku andsid, siis võtsime kahepeale prooviks ühe. No, mis ma oskan öelda... viiner saiaga. Kindlasti parem kui Kanadas. Aga ainult vorsti pärast ei ole mõtet Islandireisi ette võtta 🙂 Küll aga tasub vorstile lasta enamus kastmetest peale laduda. Eriti meeldis mulle praetud sibul. Lõhnad meelitavad muidugi tiivulisi ka kohale. Üks kajakas piidles väga tähelepanelikult, kelle käest vorstijupp pihta panna.

Siit seiklesime tänavate vahel edasi. Telefonile aegajalt pilku heites, kus täpselt oleme. On see elu ikka palju lihtsamaks läinud, kui ei pea paberkaardil järge ajama, kuhu minema peab. Nüüd särab sinine täpike virtuaalsel kaardil virtuaalset järge pidades 🙂 Siia veel mõned fotod sadamapiirkonnast. Tundus, et oli populaarne koht, sest päris palju rahvast jalutas ümbruses. Meie rõõmuks halastasid mingil hetkel suured hallid pilved meile ja nägime lausa sinist taevariba. Lootust oli paremaks ilmaks...

Lõppu veel kord foto turistide ehitatud kivimärkidest. Mis on üks asjadest, mille üle islandlased turismi suurenedes üldse õnnelikud pole. Muude asjade hulgas, mille üle pahandatkse on ebaviisakas käitumine kohalikega suhtlemisel; vales kohas telkimine ja prahi maha jätmine; looduse kasutamine WC-na ükskõik, kus ka ei olda; hotellide ehitamine paikadesse, mis võiks looduslikuks jääda; hindade tõus; pääsmete müük, et looduslikke paiku vaatama minna - vahet pole, kas oled turist või kohalik, maksma pead ikka (kuigi, nagu aru sain, siis näiteks Sinise Laguuni puhul on kohalikel võimalik odavam sissepääs mingi trikiga muretseda ja osavamad võõramaalased saavad ka sama küsida). Kuna omal ajal piisas vaid väikestest teedest, et mahutada uudishimulikke, siis nüüd on vaja raha, et ehitada näiteks laudteid, mis kaitsevad taimestikku. Sellepärast ei tasu väga nendelt kõrvale astuda! Ja nii ongi, et kõige tähtsam on ikka hoida ja austada saare loodust! See ongi ju nende kõige suurem vara!  

Meie teist päeva võiks tegelikult muuseumitepäevaks nimetada. Ma olin vaadanud päris mitu tükki välja, mis sihikule võtta. Kuid, nagu ikka, kipun ma suuremaid plaane pidama kui tegelikult aega ja energiat jätkub. Kui olime kaldaäärse jalutuskäigu lõpetanud ja sõbralikult pika viinerisaia ehk kuuma koera jaganud, leidsime vaevata üles Saaga muuseumi. Nüüd ma ütlen midagi, mille puhul nii mõnigi Islandiekspert võib rahumeeli kulmu kergitada ja imestada (ma õnneks neid ei näe), aga minu meelest võiks see muuseum vabalt jääda ainukeseks, mille uksest sisse astuda. Kui tõesti muuks aega ei leia. Mul oli kohe selge, et Rahvusmuuseum ei tarvitse Kirkele väga meeldida oma kõigi pisi-pudi väljapanekutega. Leian ka, et sellised muuseumid nõuavad aega ja rahulikku vaatamist. Mitte läbi tormamist. Ja eks midagi peab ka järgmiseks korraks jääma 😉 Nõnda siis jäigi Saaga mul sõelale. 

Sisenedes antakse kaasa kõrvaklapid, et kuulata iga "pildikese" kohta oma lugu. Hämaras valguses on üles seatud vahakujud kujutades erinevaid Islandi ajaloo sündmusi ja saagasid. Need on nii tõepärased, et ühe juurest teise kõndides võis silmanurgast pilku heites, tekkida tunne, et toimubki liikumine. Kindlasti aitab kaasa see, et mingeid erilisi piirdeid vahele pole pandud. Võid rahumeeli mõnega seal nina vastamisi tõtt vaadata. Lugesin hiljem, et kujude tegemisel kasutati modellideks kohalikke inimesi. Nii et kui mõni väga sarnase näoga isik oleks tänaval vastu jooksnud, siis ei tähendanuks see, et muusem on kinni ja tegelased lõunale läinud 🙂 Meie soovitus Kirkega: minge vaatama! Isegi kui ajaloohuviline pole. Nagu näiteks Kirke. Tõeliselt vahva elamus!

Järgmisena seadsime sammud vaalamuuseumi poole. Kuna meil polnud kavas vaalasid meres taga ajama minema, st ei teinud ühtegi paadisõitu kaasa, mis just selleks turistidele mõeldud on, siis valisime sellest järgmise hea asja. Ja taas kord peame mõlemad rahulolevalt noogutama. Sinakas (mere)valguses kõrgetes ruumides oli laest alla riputatud elusuuruses erinevad vaalad (mõni delfiin võrdluseks ka). Taas kord sai igaühe kohta teadmisi ammutada kaasa antud helimängija abil. Teate... üks asi on näha pilte või filmi, kuidas üks inimolevus nende suurte veeelukate kõrval ujub, teine asi on see, kui ise nende kõrval saad seista. On ikka vägevad küll, oli Kirkegi nõus. Mina arvan, et ma ei kipukski väga nendega koos vette minema. Selline rahulik vaatamine sobis mulle väga hästi 🙂 Katsumiseks-vaatamiseks oli väljas mõõkvaala hammas, mis võib olla 10cm pikk ja kaaluda kuni kilo. Ja neid on tal suus 40 kuni 56. Ta võib muidugi kaaluda ka kuni 6 tonni, nii et see hammaste raskus ei peaks talle peavalu valmistama 😃 Minu tulevane hambatehnikuekspert, Kirke, uuris ja puuris siis seda hammast lähemalt. Ilmselt ei hakka ta küll tulevikus vaaladele hambaid tegema. Jääb ikka peenema töö juurde 😃

Nüüd olid meil kõhud päris tühjaks läinud ja auto saamiseni oli aega. Astusime korraks meremuusemisse sisse, kuid otsustasime selle vahele jätta ja hoopis sööma minna. Valikuks kohalik fish and chips koht. Eks sai siis võrrelda, kas Eestis söödu on parem kui kohalik. Punkti sai seekord siiski kohalik toode 😃 Kahtlustan, et nad kasutasid paremat kala. Kuigi eestlastele läheb punkt nende hinna eest 😛 Teenindus meeldis küll meile Islandis rohkem. Noored abivalmis poisid toimetasid seal leti taga päris asjalikult. Üks ameeriklasest turist proovis ühelt tema t-särki osta. Neil kõigil olid toidukoha logo ja kirjadega mustad särgid seljas. Paistis siiski, et ostu-müügi äri ei läinud läbi. Meie saime küll kõhud täis ning sel ajal, kui me oma kalade kallal nosisime, ilmus taevasse sini-sinine selge riba. Käisin seal ka tualetis, mis tekitas millegipärast väga sooja ja koduse tunde. Kui midagi sellist võib üldse öelda 😃 Oli selline hämar ja punaka valgusega. Kahtlustan, et ka küte oli sees. Ei tea, kas radiaatorisoojus tuletas talve meelde ja pani mind justkui mu lemmikaastaaega.

Siia vahele vahelduseks mõned pildid Reykjaviki tänavatelt. Selline tore maja puu otsas oleks Kirkele ka väga-väga meeldinud. Kui ta väiksem oli. Nüüd unistab ta juba oma elamisest 😜 Pluss pilt meie rendiautost. Kui Toomas uuris, milline me auto meil on, siis vastuseks ja kinnituses: pruun ju! Nende kontor oli üsna vaalamuuseumi juures, nimeks Blue Car Rental (kui keegi sama asja peale mõtleb). Valisin nemad, sest hind oli üsna soodne ja nad ei nõudnud ekstra kindlustust killustikukriimustuste jaoks. Paljud, kes rendiautoga Islandil ringi kolanud, soovitasid kindlasti seda võtta. Mul muidugi kogemus puudus, nii et kuulasin neid. Samas peab ütlema, et ühegi sellise tee peale me meelega ei läinud. Ainult mitmel pool oli teeehitus. Mis tähendas, et killustik lendas igas suunas. Noor neiu, kes mingil hetkel tühja kontorisse ilmus, ja väga tõsise (peaaegu et morni) näoga minuga tegeles (oh, seda tundlikku põhja-ameeriklast 😜), luges sõnu peale, mille eest me kõik vastutame. Esiklaas ja ukse vigastused kõige suuremad. Esimesest sain veel aru, aga ukse puhul kergitasin küll kulmu. Hiljem enam ei kergitanud, kui kusagil mäe otsas kõva tuulega ust lahti hakkasin tegema. Igal juhul olime ustega väga ettevaatlikud, et tuul neid Islandi teise otsa ei lennutaks. Noor neiu vaatas veel auto väga põhjaliklt üle, märkides üles iga väiksemagi kriipsu ja kriimu. Tundus ülipüüdlik tegevus, aga samas parem, kui et ma hiljem ise raha välja käima pean millegi eest, milles süüdi pole. Istusime autosse, ja iga närvirakk oli pingul, kas ikka suudan kenasti tervena auto tagasi tuua. Oleksin vist rahulikum olnud, kui neid sõnu natuke vähem peale oleks loetud, ja natukesegi naeratusega 😃

Egas nüüd muud, kui terve ilm oli nüüd meile valla. Või vähemalt pisut kaugemad kohad Reykjavikis. Seadsin autonina kesklinnast välja siinse vabaõhumuuseumi poole. Sest minule meeldivad väga-väga sellised väljapanekud. Õnneks ei vaielnud Kirke minule vastu. Oli aga nõus kõike endiselt kaasa tegema. Sõitmisega tulime ka kahepeale enam-vähem toime, kuigi ringteede rohkus pani mind küll kukalt sügama. Õieti ei saanud ma midagi sügada, sest pidin käed roolil ja silmad teel hoidma. Sest mul on tunne et islandlased lausa jumaldavad neid (võite vastu vaielda, kui tahate, sest mul pole mujalt kogemusi 😜). Arvestades, et ma pole peale paari õnnetu väikese ringteega siin Kanadas kokku puutunud keset ei-kellegi-maad kunagi ammu-ammu Nova Scotias, siis tekitasid need minus alguses paraja pinge. Kas ikka saan hakkama. Põhimõte oli mul ju selge, aga praktikas pidin siis ise kuidagi toime tulema 🙂 Kuna neid aga nii palju on, siis õpid varsti ära, mis teha ja kuidas. Nüüd võin end juba eksperdiks pidada. Mis ei tähenda, et ma rõõmust hüppasin, kui laps teatas näiteks viiest ees ootavast järjestikusest ringteest. Ma pole ju sõitu Eestis õppinud, ainult Kanada teedel kihutanud. 

Navigaator Google aitas meil võõrastel teedel toime tulla. Kuigi aegajalt ma ikka proovisin oma peaga mõelda. Ei tasu... läheb viltu. Ja siis on vaja sealt valest kohast kuidagi õigesse tagasi saada. Õnneks on Google harjunud nendega, kes sõna ei kuula ning tema korraldustes kahtleb, ja teeb kiiresti ümberarvestused suunates sind õigele teeotsale.

Vabaõhumuuseum oli jällegi väga tore. Nii saab justkui käega katsuda, kuidas kunagi inimesed oma eluga toime tulid. Tavalises muuseumis steriilsete vitriinide vahel kõndimine pole üldsegi mitte sama. Saime ka kokku ühe eestlaste pundiga. Kes meist esialgu viisakalt eemale hoidsid, kuni ühes kohas kokku jooksime. Ja ma lihtsalt pidin nendega rääkima. Aga mitte väga palju. Mul hakkas juba väsimus läbi lööma, mis tähendab, et siis tuleb ehtne eestlane välja, kes tahab oma nurgas segamatult olla ja hoiduda võõrastega maailmaasjade üle arutamisest  😃 

Mingil hetkel kadus Kirke kuhugi. Õieti jäi ühte majja. Ma imestasin, mis küll teda seal nõnda köitis. Kuni ta rõõmust särades uksele ilmus ja teatas, et nägi ühes toas kasse 😃 Kas saab veel midagi autentsemat olla, kui kassid muuseumimajas ringi käivad. Õues olid veel lisaks hobused ja lambad ja haned ja kuked-kanad. Lahe! Ühes vanas kabelis, mida minu arusaamise järgi ka tänapäeval aegajalt kasutatakse, võis end pruudiks või peigmeheks riietuda, või peaaegu. Kirke keeldus pruudipärjast, aga otsustas, et kui saab nii kaabu kui loori samal ajal pähe ning siis iseendale veel pruudikimbu maha mängida, siis on asjad kõik korras 😃  

Ilm läks väljas vahepeal järjest kaunimaks. Hoidsime pöialt, et järgmine päev sama kena oleks. Plaanis ju "kuldne ring" ette võtta. Aga enne seda pidime Smaralind ostukeskusest läbi astuma. Vaatama, kas äkki õnnestub Kirkele mingid paremad jalatsid muretseda (ei, sest et me ei leidnud ühtegi sobivat ja lisaks ajasid hinnad meid tagurpidi igalt poolt välja... nii suur nüüd see häda meil ka ei olnud). Keskus ise oli nagu keskused ikka. Palju poode ja rahvast. Ainult avamisajad on üllatavad. Vist ainult ühel päeval, kui nad õhtul 9ni lahti on. Ühelt poolt võiks ju kuri olla, aga teisalt, müüja on ka inimene ja tahab puhata. Kui elada seal, siis pead ilmselgelt nende aegadega oskama toime tulla ja arvestada.

Keskuses on olemas nii mitmete erinevate toidukohtade letid kui ka toidupood. Viimasest ostsime seekord valmis võileivad ja hommikuks nüüd juba kummalegi Skyri jooki. Leidsin ka lagritsakomme, mis tundusid päris huvitavad. Piimašokolaadis banaanimaitseline lagrits... mmmm... seda pean veel kaasa ostma... mõtlesin õhtul neid nosides 🙂

Kolmas päev Islandil pidi meie jaoks hästi vara algama, kuigi ei arvestanud nii varajast ärkamist, millega meil õnnestus hakkama saada. Hommikul hakkas päike meie magamistoa aknast sisse paistma ja sundis isegi Kirke krapsti üles. Nii et kell 7 olime juba autos ja teel linnast välja. Eesmärgiks "Kuldne ring" ehk siis umbes 300km pikkune tee, mis ringiga sind pealinna tagasi toob ja mille äärde jääb hulk huvitavaid looduslikke ja ka ajaloolisi paiku. Mu sõber oskas küll öelda, et ringi võtavad ainult 70-nesed vanakesed ette. Ma siiski nägin natuke nooremaid ka 😜 Aga eks ta ole turistide jaoks orienteeritud. Eriti kui bussiekskursiooniga ühineda. Samas on ju teel hulk kenasid looduslikke ja ajaloolisi kohti, mille nägemata jätmine ju ikkagi kurb. Ja õieti kuulasin hoopis Kirstit, kes elab Reykjavikis (õieti elas, sest sügisel alustab ta õpetajaametit väikeses Eesti maakoolis) ja kellega enne reisi Eestis kokku saime. Tema arvas, et rendiautoga võiks tõesti reisi ette võtta (ta on mu hea sõbranna tütar).

Tänapäeva maailm on ikka nii teistmoodi kui vanasti... Ma sain oma tööbossilt kaks raamatukest ja Islandil elav sõber saatis ühe väga toreda kokkuvõtte saare kohta. Seda puurisin-uurisin küll väga põhjalikult. Kuigi peamine ettevalmistav töö sai ikka internetis tehtud. Isegi mõni koht sai Google View abil lahti tõmmatud ning pilk peale visatud (mõeldes just autosõidu peale). Ja siiski... kuigi olin väga paljude erinevate paikade kohta lugenud, siis rohkem ma eriti ei vaevunud tegema. See tähendab, et mu pea on prügikast, kuhu enamus teadmistest kuhugi täielikult ära kaob, kui ma midagi üles ei kirjuta. Ma ei tea, mis ma õieti mõtlesin, et ainult lugemisega tegelesin... Kiiruga printisin siiski paar päeva enne reisi Eestis ühe väikese kaardi välja olulisemate punktidega ringil. Aga... põhiline otsustamine sai Islandi teise päeva õhtul ette võetud. 

Sattusin ühe artikli peale, mis rääkis, kuidas turistidele kohustuslikku ringi sõita hoopis nii, nagu islandlased ise seda teevad. Võimalikult vara või hilja välja minna, sest suvel on ju pikalt valge. Teha peatusi tavapaikade kõrval ka seal, kuhu bussituur sind ei tarvitse viia. Olin juba Torontos maha laadinud Google kaardi Reykjaviki ja ümbruse jaoks, arvestades, et mul internetiühendust keset kõnnumaad pole (võiks ju olla ka, kui tahad palju raha rändlusteenuse eest välja käia, mina ei tahtnud). Kuid ei osanud siis juba ära kasutada Google võimalust huvitavad paigad ka seal kaardil ära märkida. Alles õhtul järgmist päeva planeerides tuli mõte, et võiks ehk proovida, kas midagi sarnast on võimalik teha. Nii oli meil meie endi kaart just nende paikadega, mida ise tahtsime näha (seda soovitan küll kõigile!). Mis ei tähenda, et me ka igal pool peatusime. Sest neid kohti sai ikka päris palju kaardile 🙂

Igal juhul olime varajase väljasõiduga toime tulnud. Muidugi peale seda, kui me pidime vilistama Google GPSi peale, sest ta suunas meid otse teetööde ja suletud tänavate poole. Aga saime jälle hakkama 🙂 Peatus numero uno toimus iidse vulkaanikraatri juures - Kerið kraater. Peaaegu oleks mööda sõitnud, kuid kaardi järgi pidi koht üsna lähedal olema. Nii et sõitsin natuke aeglasemalt ja tabasime ikka õige momendi ära, kust sisse keerata (vaata ise Google Maps abil võetud pilti). Mingeid suuri silte välja polnud pandud. See oli nüüd üks koht, kus pidime maaomanikele sisseminemise tasu maksma. Ei olnud väga palju. Ja ma saan nüüd paremini aru, miks raha võetakse. Ikka sellepärast, et hoida inimesi radadel ja mitte lasta ringi kondama. See tähendab alla tekkinud järvekese juurde viisid lausa trepid. 

Sügavust on kraatril 55m, laiust üleval 270m vanust 3000 aastat. Me arutasime Kirkega, kui tore oleks seal väikeses putkas istuda ja külalisi oodates istuda (vaata seda väikest valget majakest ülemisel pildil). Hakkaks vist päris kiiresti igav... Hea, et me saime lihtsalt tiiru kaatrile peale teha ning korraks järvekese juures pargipingil istuda. Seal olime küll justkui tervest maailmast ära lõigatud... Nägin ka väikest linnukest, kes üsna madalalt lendas ja taimestiku vahele kadus. Imeline rahu ja vaikus. Eriti veel sellepärast et peale meie oli kaatrit imetlemas vaid üks paar. Kui ära hakkasime tulema, siis tuli veel kaks inimest vastu. Nii võib tõesti ette kujutada, kuidas oled üsna üksi suure lageda maa peal...

Gamla Laugin Flúðiri külas, ehk Salajane laguun nagu külalised seda teavad, oli meie järgmiseks sihiks. Kuna olime otsustanud, et Sinine laguun jääb teistele turistidest ohvritele, siis see ei pidanud tähendama, et me üldse üheski laguunis supelda ei tohiks. Selle väikese laguuni kasuks mängis kaks asja. Muidugi tema 3-4 korda odavam sissepääs võrreldes Sinisega. Kuigi rohkem tekitas vastumeelsust teadmine, et see turistilõks meelitab päevas kohale umbes kaks tuhat inimest. Paljud tulevad ju ainult lendude vahemaandumise ajal sinna uudistama. Enamus pilte, mis näed, ei tarvitse näidata, kui palju rahvast vetes sulistab. Reklaamina ja külastajana proovid ju võimalikult vaiksema nurga leida. Ei taha mingeid võõraid nägusid oma uhkele pildile. 

Nõnda siis läksime Salajasse laguuni, mida supelsaksad juba üle sajand tagasi olevat külastanud. On Islandi üks vanemaid supluskohti (aastast 1891). Millalgi 40-ndate lõpus, kui läheduses avati uus bassein, jäi vana koht unarusse. Kuni noored omanikud asja kätte võtsid ning selle kolm aastat tagasi uuesti avasid. 

Meie olime nende ukse taga juba veerand tundi varem. Aga suletud uksed ei heidutanud. Kell oli juba nii palju, et arvestades meie väga varast tõusmist ja kesist hommikusööki, siis pistsime nahka minu kaasa tehtud võileivad. Kui siis viimaks kella 10 ajal vette saime, siis ei oskagi kohe kirjeldada seda õndsust, mis tundsime. 

Mis ma oskan öelda... Salajane laguuni on tõeline nauding. Kõigepealt oli meid väga vähe, vast kusagil 15 inimest. Õhk ei olnud väga külm, kusagil pisut üle 10 kraadi, aga soe vesi oli lausa imeline (38-40 kraadi). Eemalt paistavad rohetavad mäeküljed ja ümber laguuni tõuseb aur taevasse. Põhi on kaetud peene kiviklibuga ja äärtes on suuremad kivid. Vana majake laguuni ääres meenutab aegu, kui seal teistmoodi elu käis. Nüüd on kuumaveeallikate vahele ehitatud puust rada, millelt saab siis looduse keedupotti vaatama minna. Hoiatused on igal pool üleval, et keegi ei prooviks katsuda, kas vesi ka kuum on. Mini Geiser on ka mul fotole püütud, vesi tõuseb umbes poole meetri kõrgusele ja umbes iga viie minuti tagant. Vahel on huvitav, kuidas väikesed asjad isegi rohkem võluvad kui suured ja uhked (seda ütlen nüüd takkajärgi, kui suur ka nähtud on). Laguunis endas, just äärte pool olles, tundsid aegajalt, kuidas tuline vesi sisse voolas. Tegin ühe tiiru ka ümber laguuni. Alguses mõtlesin, kas peaks rätiku ümber tõmbama, aga külma õhuga harjumine läks väga kiiresti. Esimene ehmatus kadus kiiresti. Keha oli nii põhjalikult soojast läbi imbunud. Natuke nagu saunas ju 🙂

Aeg liikus ka mingis teises rütmis, kui vees olime. Täielikult kadus ajataju. Viimaks, kui otsustasime, et peaks vist edasi minema, ei jõudnud ära imestada, kuidas paar tundi olid märkamatult käest libisenud. Aga kõik need minutid olid viimseni seda väärt. Oli tunne nagu oleks saunast tulnud. Hea meelega oleks võimalusel end kuhugi pikali sirutanud ja niisama olnud. Mõtlesime, kui hea oli meie otsus omal käel Islandit avastada. Selle asemel et bussireisiga liituda. Ja kamandava giidi käe all ainult nii kaua olla, kui nende ajakava lubab. Isegi hoolimata kõigist nendest ringteedest, mida islandlased armastavad 😜  

Siia veel hoiatuste silt laguuni sisenemisel. Eriti meeldib mulle teade, et omapäi jäetud lapsed müüakse trollidele ja kogu kasum läheb laguuni omanikele. Nii et vaadake ette 😄 Veel infoks, et kui rätikuid kaasas pole, võib neid raha eest laenutada. Vahetusruumis on olemas juukseföönid. Ja need, kes on harjunud (Ameerikas) duši alla minema supeltrikoos, peavad sellise nalja unustama ja inimeste kombel täiesti riieteta end korralikult enne basseini sisenemist ära pesema. Ma ei jõudnud ära imestada, kui siin Torontos basseinis käies kõik kenasti trikoodes end seebitasid. Mina küll vilistasin selliste kommete peale. Võite vabalt lugeda, mitu kõhuvolti mul on. Kui aga soovi on 😜

Gullfossi kosk ehk Kuldne kosk on paik, mis meelitab aastas tuhandeid uudishimulikke, olles üks populaarsemaid külastuskohti Islandil. Ja Euroopa kõige suurem kosk. Ma ei osanud eriti midagi sealt oodata, hoolimata ülistavatest kirjutistest. Teadsin, et on kosk. Kui lähenedes eemalt pealegi ainult üks väike veejuga paistis ning jõgi justkui ära kadus, siis mõtlesin juba, kas tasus siia tullagi. Vähemalt ei võetud raha vee vaatamise eest 🙂 Muidugi sõin juba hetk hiljem oma sõnu, sest veevool on tõesti vägev. Eriti kui päris lähedale minna. Meenus vähem kui kuu tagasi loetud sõnum, et keegi oli vette kukkunud. Ja päästeoperatsioonidest hoolimata, jäigi ta kadunuks. Vist teatakse, et oli keegi, kes palunud Islandilt elamisluba. Kes teab, äkki oli ta meelelaad selline, et just siin ja nüüd ongi aeg eluuks tagurpidi kinni panna...

Ma arvan, et meil oli mitmes osas vedanud. Inimesi ei olnud just liiga palju, kuigi mõned turistibussid olid parkimisplatsil koha sisse võtnud. Olen näinud pilte, kus palju tihedam "liiklus" käimas. Ja ilm oli tõeliselt ilus! Suured "navitrolla" pilved kaunistasid sini-sinist taevast. Ja päike paitas põske. Mis tähendas, et rada polnud väga märg. Ainult päris kose juures pidi ettevaatlikum olema kividel turnides. Kuigi... ma ei suuda inimestest aru saada. Piirded on ette pandud. Mitte nii uhked ja suured nagu Ameerikas leida võib, aga inimesed arvavad, et need on moepärast vist seal. Astuvad üle, et saada seda kõige-kõigemat pilti! Kas tõesti tasub selle nimel eluga riskida?! Kas keegi võiks selle mulle lahti seletada? Piisab valesti astutud sammust, libastumisest märjal kivil või lihtsalt tugevamast tuulehoost ja ongi su elupäevadega üks-null... Mõtlesin just nüüd Niagarale, kus peale ühte mu viimastest külastustest, noor neiu ronis pildi tegemiseks piirdele ja libastus... Ja veel... Niagaralt on proovitud mitut viisi eluga alla "sõita". Enamasti mingit sorti tünnides. Ja vist keegi on ka ellu jäänud, lausa kogemata kosest alla sadades. Kui nüüd Gullfossi peale mõelda, siis vaevalt leiduks vabatahtlikke eluga riskima. Kõigepealt on muidugi külm, aga vesi ise voolab juba üle "kivide ja kändude". Peaks vist siililegi selge olema, et kaugele seal ei jõuaks.

Minu meelest väga kena legend on ka kosega seotud. Ilmselge on, et üle jõe ei tasu proovida teisele kaldale minna. Ükskõik, kas paadiga või jala. Aga kunagi oli leidunud üks noormees, kes nägi teispool kallast üht kena tütarlast oma lammastega. Armastus oli nõnda suur, et ta suutis veest läbi minna. Õnneks oli armastus ka tüdrukus tekkinud. Sest oleks ju paha lugu küll, kui surm suus läbi vee kahlata ning siis korv saada 🙂 Palun ärge proovige järgi teha. Kuigi ma imestasin küll, kuidas üks matkajate paar teispool jõge saanud olid.

Koske vaadates tekib ka mõte, kuidas sellist loodusjõudu pole inimeste jaoks ära kasutatud. Ja eks omal ajal oligi neid, kes samamoodi mõtlesid. Läheduses on püstitatud mälestuskivi ühele Islandi naisele, Sigríður Tómasdóttirile, kes selle vastu eelmise sajandi alguses võitles ja lubas viimases hädas end kosest alla visata, kui keegi prooviks elektrijõujaama sinna ehitada. Ta olevat ka protestiks paljajalu Reykjaviki kõndinud. Kuigi võiks ju uskuda, et tema päästiski kose inimahnuse käest, siis tegelikuks põhjuseks sai ikka rahapuudus. Omanikud (üks neist selle naise isa) polnud nõus maad tulevastele ehitajatele müüma, ainult rentima. Ja rendimaksetega jäädi jänni. Aga kena on mõelda, et üks naine suutis rahameestele vastu hakata. Lisaks tõmbas ta tähelepanu olukorrale, kus looduslikke väärtusi ei tasu ikka alati rahaks muuta. Igal juhul kuulub kosk nüüd hoopis riigile. Ja see on ju hea asi!

Tänase postituse lõppu mõned vaated Islandi maastikust... 

Islandi reisi ei kujutanud me ette, et ei läheks vaatama geisreid. Maailmas on muidugi teisi kohti veel, kus selline huvitav loodusnähtus esineb. Seal, kus üsna hiljuti ehk siis mõnituhat aastat tagasi väga aktiivne vulkaaniline tegevus käimas oli ja siiani endast vahel märku annab). Kõige enam on neid USAs (Yellowstone park), sellele järgneb Venemaa, Tšiili, Uus-Meremaa ja lõpuks Island. Ma oleks küll arvanud, et viimases on neid hulgaliselt rohkem kui mujal. Aga arvestades saare suurust, siis pole siin imestada midagi 🙂 

Geysir Islandil, kui midagi täiesti kummalist ja omatoalist, oli midagi, mida eurooplased esimest korda iseenda silmaga nägid ja kirjeldasid. Kuna see oli nõnda uus asi, siis loomulikult oli vaja nii uhkele nähtusele mingi nimi anda. Nõnda hakati seda nimetama väga loogiliselt "purskeks", mis vanas norra keeles juhtumisi geisriga üsna sarnaselt kõlab (verbina geysa). Nii et nüüd teate, miks me maailma kõiki geisreid just nõnda kutsume. Vähemalt meie, kes me Euroopa juurtega oleme. Mujal, kus geisrid väga võõrad pole, on siiski oma sõnad leiutatud.

Tegelikult ei purska suur Geysir enam väga tihti. Viimati oli ta aktiivsem aastal 2000, kuid nüüd näeb seda täies hiilguses vaid umbes kolm korda päevas. Meie pildid on muidugi väiksemast, mille nimi on Strokkur. See purskab umbes iga 6 kuni 10 minuti tagant ja viskab vee vast paarikümne meetri kõrgusele. Kuigi parematel päevadel isegi 40 meetri kõrgusele. Huvitav on see, et looduse aktiivsus, mis väljendub maavärinates, mõjutab kui kõrgele vesi tõuseb ja kui tihti pursked toimuvad. Geiser ise oli muidugi vägev. Ainukeseks probleemiks, et ei tea ju, millal ta täpselt ellu ärkab. Peab kannatlikult ootama ja oma fotoaparaatidega ootamatuseks valmis olema. Esimese purske ajal jäi meile silma, kuidas allatuult rahulikult jalutavad inimesed naljakate hüpetega veepritsmete eest kiiresti põgenesid. Tahtsime siis kangesti mõne foto kinni püüda, kuidas järgmise purske ajal midagi sarnast juhtub. Aga kahjuks ei olnud enam nii ägedaid tegelasi seal jalutamas, kuigi kaamerad olid geisri asemel teele suunatud. Nõnda jäigi hea pilt saamata 😄 Meie võtsime õppust ja samast kohast igaks juhuks tagasi ei jalutanud.

Muide sinist värvi vee nägime ka ära. Salajases laguunis polnud veel mingit erilist värvi, vesi nagu vesi ikka. Aga nüüd võisime ette kujutada, kuidas Sinises laguunis sulistamine välja oleks näinud. Kui soe ja mõnus vees ligunemine on, seda juba teadsime. Nii et võisime päris rahule jääda 🙂

Huvitava faktina veel, et ala kuulus kunagi farmerile, kes müüs selle iirlasest viski tootjale ja tulevasele Põhja-Iiri peaministrile James Graigile. Ärimehena püstitas ta aiad ja muud takistused ning hakkas geisri vaatamise eest tasu küsima. Ei tea, kas raha tuli liiga vähe sisse või tüdines ta kogu asjast, kuid aasta pärast kinkis ta selle oma sõbrale. Kes avas uudishimulikele väravad. 1935.aastal müüdi ala edasi Islandi filmitegijale, kes annetas selle riigile. Nüüd sissepääsu eest raha ei võeta, kuid kõrval asub - nagu nii paljudes turistide lemmikkohtades tavaline - söögi- ja suveniiripood.

Meiegi astusime sinna sisse, sest kuigi meil oli veel paar võileiba kaasas, siis tunnistas Kirke alles nüüd, et see islandi leib ei kõlba eriti süüa. Olla liiga magus. Vaatasime siis söögipoole üle. Valik oli päris suur, aga me otsustasime hoopis jäätise kasuks. Kuidas saab saareriiki külastades jäätise söömata jätta 🙂 Istusime siis mugavatel toolidel oma jäätisega ja imetlesime seina, mis oli ehitatud puuseibidest. Arvasime mõlemad, et selle võiks küll kõrva taha panna. Tundus päris huvitava lahendusena. Kirke leidis endale ka täiesti mõistliku hinna eest ilusa Islandi pusa, millel mingi vana islandlaste märk. Pealinna ostutänaval oli ta juba mõnda piilunud, aga paarisaja dollarine hind ei meelitanud just ostma. Nii et tal oli põhjust väga-väga rõõmustada. Mina sain aga meeldetuletuse, kui mühakad venelased võivad olla. Üks jooksis mulle kergelt otsa, mille peale ma automaatselt vabandasin (ma olen ju kanadalaste kommetest täiesti läbi imbunud, et vabandama peab ka siis, kui ise milleski süüdi pole). Sain siis sellise pilgu osaliseks, nagu oleksin kõige hullem kurjategija 😃

Nüüd ei teagi, mis see oli, kas pikk autosõit, mis võõras kohas erilist tähelepanu nõudis või hoopis hommikune laguunis vedelemine, aga millegipärast kippus väsimus peale. Nendes mugavates toolides oleks hea meelega korraks silma kinnigi lasknud. Aga muidugi polnud selleks aega. Sest vähemalt üks koht vajas veel külastamist ning linna pidime ka veel jõudma. Nii et jätsime edasi sõites mõned kohad täiesti rahumeeli vahele, mis ma kaardile olin märkinud. 

Ekslesime pisut Þingvelliri juures Alþingi iidset parlamendipaika otsides (millalgi 930 kuni 1800 koguneti sinna, pilt, kuidas kõik kunagi toimuda võinuks, on siit). Pärast saime küll aru, et oleks võinud nii mäe alt kui ülevalt läheneda. Kuid millegipärast tundus see alt lähenemine vale. Kui siis ülemise juurde jõudsime ja parkimisemasina juures proovisime tulutult maksta (millegipärast ei võtnud see mu kaarti vastu), siis peatus üks auto me kõrval ja küsis, kas tahame poole hinna eest nende parkimispiletit. Ma ei saanud kohe arugi, mis nad pakkusid. Kahjuks oli mul ainult 500 kroonised (parkimisehind) ja pisut üle 100 münte. Naine, kes mulle oma piletit pakkus, lõi käega ja võttis mu mündipudi vastu. Üldiselt ei ole mul kahju maksta loodusparkide hoolduseks, aga vahel võib ju hea pakkumise vastu võtta, kui nii lahked ollakse. See oli ainuke koht peale kraatri, kus pidi parkimise eest raha välja käima Väljas oli mitu neidu, kes usinalt autoaknale jäetud pileteid kontrollisid. Nii et parem ikka ontlik olla ja korraldusi täita. 

Koht ise oli põnev, kahe kalju vahelt tuli alla kõndida. Kunagi oligi sealt rada läinud. Nad on selle mingite kaevamiste käigus osaliselt üles leidnud, kuid tänaseks on tänu maavärinatele see siiski kivide alla jäänud. Mis ei tähenda, et me oleks pidanud kivide otsas turnima. Saime lausa mööda treppe astuda. Kunagi tõi parlament rahvast kokku mitmelt poolt üle saareriigi, see oli lausa nagu pidu nende jaoks. Võiks ehk paralleele tõmmata mõne laadaga, kuigi arutusel olid tõsised asjad. Kohaletulek võtnud  mõne jaoks päris palju aega. See oli muu hulgas paik, kus üksikud noored endale kaasasid leidsid. Arvestades, kuidas islandlaste talud üsna eraldatud üskteisest olid, siis kujutan ette, et kokkusaamine oli kõigi jaoks aasta oodatuim sündmus. Siin käis ka kohtumõistmine, ning siiani võib vaadata veekeerist, kuhu süüdimõistetuid (peamiselt naisi) visati. Mõnel võeti ka nüri kirvega pea otsast (selle kohta võib Saaga muusemis muistset lugu kuulata).

Samast paigast läheb läbi kahe mandriplaadi joon. Nii et ühelt poolt näed justkui Ameerika äärt, teiselt poolt Euraasiat. Need kaugenevad teineteisest kiirusega umbes 2,5cm aastas. Pidevalt pidi olema väikseid maavärinaid, mida väga ei tunne. Meie igal juhul ei saanud millestki sellisest osa. Ja ma tean seda tunnet, sest Torontos endas on mul kord see rõõm olnud. Samuti ei tasu väga hõisata, et viimased 2000 aastat pole vulkaanilist tegevust olnud. Sellega võib loodus meid iga hetk üllatada. Loodetavasti pole siis liiga palju turiste ümbrust uudistamas.

Tegime üsna lühikese "ülevaatuse", sest lihtsalt ei jõudnud enam. Oleks tahtnud väikese matkaraja ette võtta. Arutasime hiljem, et vabalt võiks võtta kaks päeva Kuldse ringi läbimiseks. Et kõik toredad kohad üle vaadata. Sest tee ääres on ju palju enam paiku, kui tavalisele turistile ette söödetakse. Mul oli esialgse plaani kohaselt mõte teha väike kõrvalpõige ning ilusamat teed pidi tagasi Reykjaviki sõita. Kuid... lihtsalt ei olnud enam indu. Olime vist kauni looduse üleküllastuse saanud 😉 

Jõudsime kenasti veel toidupoest läbi. Kust Kirkel oli kindlasti vaja "Duff" joogipurk osta. Kõik Simpsoni fännid peaks teadma, millest ma räägin. Tal läksid silmad üllatuseks suureks, kui seda Islandi toidupoes nägi. Pidi kohe pilti võtma ja sõpradele saatma. Kuna see oli meie viimane õhtu, siis ostsin veel mõned kommid. Ikka Islandi omad. Mis on enamasti kõik lagritsaga. Õnneks mulle lagrits maitseb, kuigi mitte ka kõik. Nende banaani-šokolaadi-lagritsakommid olid tõesti head. Õhtusöögiks ostsime mingid valmistehtud kanavõileivad. Kodus tegelesime pakkimisega. Et hommikul ei peaks palju aega viitma. Proovisin veel enne 10 Kirket kaasa meelitada kalda äärde päikeseloojangut vaatama. Aga me tegin seda pooletoobisena, st energia puudus. Tema nõusolek oleks ehk mu pannud jalgu alla ajama. Nõnda keerasime hoopis päris varakult tuttu. Homme ootas kojusõit. Mis Kirke silmad särama lõi. Ta oli juba kaks kuud oma lemmikutest koertest eemal olnud...

Viimase päeva hommikul olime taas kord varajased. Ma ei tea, kuidas see meil küll nii hästi õnnestus. Mitte et minul oleks hommikul ärkamisega probleeme. Pigem on Kirke see, kes võib vabalt poole päevani magada. Vist oli juba kojujõudmise tuhin sees. Pistsime nahka viimased asjad, mis külmkappi enda jaoks muretsenud olime. Ja pakkisime lõplikult kohvrid. Jätsime hüvasti korteriperenaisega. Kinkisin talle ühe paki "Tallinna" komme ja kanada vahtrasiirupi pulgakommid, mis ma ekstra selle jaoks alles hoidsin. Kiitsime väga ta elamist ning lubasime ehk kunagi tagasi tulla 🙂 Saime veel inglannast külalisele head teed soovida. Tal alles pool avastamisretke tehtud. Praeguseks peaks ta küll juba kodus tagasi olema.

Tegime veel väikese linnatiiru, sest üks nurgake jäi meil kuidagi avastamata. Mitte et neid nurgakesi hulga rohkem poleks. Vaatasime üle suure-suure tiigi, mille ääres on linnavalitsusehoone ja mille ümber hulgaliselt linde. Peamiselt küll hanesid, aga ka mõni ülbe kajakas ja tagasihoidlik pardike. Tiiki pidi külastama umbes 40-50 erinevat liiki linde. Väga võimalik, et neid oligi seal nii palju, aga minu teadmised lindudest on väga piiratud.

Tjörnin tiik on täiesti looduslik, inimkäsi pole selle loomisega tegelenud. Pidi olema üks lemmikkohti, mida rõõmuga pildistatakse. Sest üle selle avaneb kena vaade Reykjaviki erivärvilistele majakestele. Linnarahvas armastab ka seda parki, käib linnukesi söötmas ja koertega jalutamas. Nägimegi seal koeri, kes peremehi oma järel vedasid. Linnukeste söötmise pärast kutsutakse vahel tiiki maailma kõige suuremaks leivasupiks. Muidugi pole ainuüksi saia peal elamine hea ei lindudele ega inimestele. Seda enam, et linnaisad on välja hõiganud palve linde vähem sööta, sest suured kajakad on väga ennast täis läinud ning kimbutavad väikeseid pardipoegi. Liiga kerge saak nendele... Oh, ja Islandil leidub ka tervisesportlasi hoolimata jahedavõitu kliimast. Oma silmaga nägin 😉

Ilm polnudki nii külm, ainult tuul oli lageda peal eriti tugev. Purskkaev peaks ju teoreetiliselt oma vee otsejoones üles purskama, aga siin on selgelt näha, et väga raske oleks tuulega millegi sellisega hakkama saada.

Astusime linnaisade majja sisse. Nad olid lausa ukse juurde viiva tee vikerkaarevärviliseks joonistanud. Nädalavahetusel pidi toimuma geiparaad. Ühel vastutuleval grupil olid isegi vikerkaarevärvides pabertopsid kuuma kohviga (või teega?) käes. Sellest lõbusast peost jäime aga meie Kirkega küll ilma. Tundub, et kõik läks kenasti ja rahulikult, sest maailmalehed seda sündmust ei valgustanud 🙂

Reykjavikis on päris palju skulptuure. Nad vist isegi teevad ekskursioone, mis viib igaühe juurde. Kindlasti on tundmatu bürokraadi oma aga täiesti omaette põnev vaatamisväärsus. Peidetud on see linnavalituse lähedale nurga taha. Nii et ei tarvitse kohe ülessegi leida. Täpselt nagu neid bürokraate, kes kiviseinte vahel kontorites end peidavad ja keda väga keeruline kätte saada on 🙂 Raske kivi näo asemel pidigi endas peitma mitut bürokraataia tahku. Töö, mis rõhub peale oma mitmetahuliste reeglite ja ettekirjutustega, aga samas ka ilma näota bürokraat, kes neid reegleid siis täpset joont mööda jälgib, unustades ära inimesed ja inimlikkuse. Kirke proovib siis kõigele sellele jalga ette panna 🙂

Linnavalitsuse hoone üks osa seinast on vulkaanilise päritoluga kivim, mis kaetud samblikuga. Mööda seda niriseb pidevalt alla vesi. Kujutan ette, et just sellised näevad välja kaljused mäeküljed, mis eemalt rohelisena kätte paistavad.

Reykjavikis jääb ka tahestahtmata silma hulgaliselt seinajoonistusi. Mis on suures osas tõeliselt ilusad. Leidsin siit ühe toreda kaardi, kus hulk pilte asuvad. Lisaks ka Spotify nimekiri lauludest, mis on mõnda neist inspireerinud. Mina pildistasin ainult neid, mis ette jäid. Aga vabalt võiks lausa eraldi ekskursiooni ette võtta. Sest mulle nad meeldivad. Minu meelest on Tallinnas ka neid palju rohkem ilmunud. Just selliseid, mille pärast kunstnik ei peaks häbenema.

Kesklinna joonistused hakkavad muidugi rohkem silma, aga neid leidub ka kaugemal. Nagu "koju" jalutades ise kogesime.

Ega meil palju aega seal linnas ringi kolada polnud. Lend ju kella viie ajal minemas ja auto vaja enne ära viia. Phallose muuseumist kõndisime mööda. Hetkeks mõtlesime, kas lähem sisse, aga otsustasime sellegi järgmiseks korraks jätta. 

Astusime siiski veel ühest jõulupoekesest läbi, kust sain talviseks mälestuseks kaks kiigel istuvat päkapikku. Hea pühade ajal Islandit meenutada. Ühest teisest poest leidsime aga Toomasele kivid, mida ta kangesti soovis. Mitte et ta just selliseid ootas. Tahtis ikka justkui päris tükki Islandilt. Sai aga graniidirahnu neljakandilised miniklotsid, mida võib sügavkülma panna ja siis joogi sisse torgata. Et jook ikka jahe seisaks. Praeguseks on ta need edukalt kasutusele võtnud. Kuna karp kividega kuulutas, et tehtud Islandil, siis peaks kivid teoreetiliselt ikka saare pealt üles korjatud olema.

Viimane mõtlik pilk pealinnale...

Viimane linnaring tehtud ja oligi aeg autole tuurid sisse panna ning Kirke juhendamisel lennujaama poole teele hakata. Enne seda tahtsime aga veel ühes viikingite muuseumis käia, mille asupaik üsna lennujaama lähedal. Viikingi muuseum on väike. Aga päris sobiv aja täitmiseks, selle asemel et niisama lendu oodata. Kui kellelgi on näiteks mõni tund ülearu, mida võiks natuke asjalikumalt täita. 

Kõige uhkemaks väljapanekuks muidugi viikingi laev - Íslendingur (ehk maakeeli - islandlane), mille ehitas Gunnar Marel Eggertsson  1996. aastal 9.sajandi laeva eeskujuks võttes. Pikkust on sel 22.5m ja laiust 5.3m, sügavust 1.7m. Ehituseks oli vaja viis tuhat naela. Ta proovis kasutada võimalikult sarnast materjali kui omal ajal ja jälgida vanu laevaehituse põhimõtteid. 

Just sellisega purjetati kunagi iidsel ajal. Ameerikasse. Laev ehitati, et lastele viikingite aeg lähemele tuua. Kuid aastatuhande vahetuse pidustuste käigus purjetati sellega üle vete Uuele maale, tähistades Leiffur Erikssoni teekonda sajandeid tagasi. Üle ookeani sõit võttis kolm kuud aega. Üks meeskonnast oli ka blogi pidanud, aga ma pole suutnud seda üles leida. Kardan, et on islandikeelne. Või ma võin lihtsalt lohutada ennast, sest arusaamisega oleks mul kehvad lood. Peale seda toodi laev 2008.a. muuseumi rahvale vaatamiseks. Kõige toredam on, et laeva peale võib vabalt kõndima minna. Lahe oli ette kujutada, kuidas muistsed viikingid oma kraami ja loomadega maid avastamas käisid. Ja palju lihtsam on seda teha, kui saad lausa viikingilaeva peal ise kõndida. Ma ütles, et tasus seal käimine ära küll.

Nüüd sai muuseumi külastamisest räägitud, kuid seda otsides oskasime (st mina oskasin) õigest teeotsast mööda sõita. Oli selline imelik järsk käänak, mida ma kohe ära ei tabanud. Kuid tegelikult oli see lausa hea, sest kui natuke maad edasi sõites auto tee kõrvale mingile parkimisplatisele tõmbasin, tuli välja, et kohe seal kõrval on lindude vaatlemise ala. 

Nii me siis läksime vaatlesime natuke lindusid. Ja jalutasime mööda liivast randa. Ei olnud väga must liiv, üsna liivase liiva moodi. Kirke proovis leida mõnda kivikest, mida isale kaasa võtta. Paar pisikest torkasime taskusse. Ma lugesin alles hiljem, et tegelikult pole ikka ilus kivi niisama korjata. Sest mõnes kohas polegi neid enam järele jäänud. See tähendab ikka muidugi ilusamad kivid olla ära korjatud. Ma lohutasin end, et võtsime ainult mingid tillukesed inetud laavakivi tükikesed 🙂 Loodetavasti polnud sellest suurt lugu.

Kõndisin ka mööda kitsast muuli, kuid eriti kaugele ei julenud minna, sest tuul oli päris kõva. Ma ei tahtnud end leida muuli kõrvalt maast või veest. Pealegi oli muul üsna kõrge, kuna tundus olevat mõõna aeg. Oleks vabalt võinud end lisaks vigaseks kukkuda. 

Hiljem vaatasin, et veetsime lausa tunnikese lindude seltsis. Mis tegi kõhud väga tühjaks. Kirke keeldus siiski uuesti kala söömast, kuigi nägin ühte kalarestorani. Pidime siis võtma hoopis väga igavalt Subways ühe pika võileiva. Õnneks räägivad islandlased kenasti inglise keelt ja kuna Kirke on selle kiirtoidurestoraniga üsna sina peal, siis oli täpselt selge, mida küsida. Tundus, et neil oli aga kastmeid hulga rohkem. Meie valitud võileib maitses väga hästi. Lugesin pärast, et tooraine pidi palju puhtam olema, kuna Islandis on palju rangemad seadused, mida toidu sisse tohib ja ei tohi panna.

Ja nüüd lõpuks saab mu pikk jutt otsa. Ei tasu mind ikka arvuti ligi lasta 😏 Eriti kui mu kirjutis valmis saanud ja ma uimase peaga suutsin selle kõik ära kustutada. Mis tähendas, et pidin kõigega otsast peale hakkama. Mingil hetkel otsustasin siiski natuke asja uurida, ning sain kogu bloggeri loo brauseri ajaloost kätte (hea kõrva taha panna, kui sama asi juhtuma peaks). Mis ei tähendanud, et ma sulel vabalt joosta ei lasknud.

Aga Islandisse tagasi... Auto panin enne äraviimist bensiini täis ning viisime ta lennujaama lähedal asuvasse kontorisse ära. Meid teenindav meesterahvas küsis, kuidas reis oli, heitis kiire pilgu autole, tegi mõne kriipsu oma paberile ning ütles head aega. Ta ei olnud sugugi nii põhjalik, kui see neiu, kes meile võtmed andis. Samas muidugi hea, et mida rohkem varem kirjas, seda vähem võimalust, et midagi meie kaela määritakse. Ütles veel, et võtke oma kotid ja kodinad, ning jalutage jaama. Pidi vaid neli minutit võtma. Ilmselt võttiski, sest tehniliselt jalutasime lihtsalt üle parkimisplatsi, kui ühe hoone nurga tagant välja tulime. Mingi buss pidi sealt ka mööda minema. Kui meil kohvreid oleks rohkem olnud.

Lennujaam ise oli üsna täis. Jutud, et Keflavik on väike, said ümber lükatud. Muidugi ei saa teda võrrelda suurlinnade omadega, kuid väga väike ta nüüd ka pole. Lihtsalt Eestisse lennates ja ainult ühes väikeses osas järgmist lendu oodates, võis tõesti jääda mulje, et lennujaamas õieti midagi ei leidugi. Tegelikult on seal nagu igal pool hulk poode ja söögikohti. Ja rahvast on ikka omajagu. Esimest korda saime ära proovida, kuidas kohvrite jaoks "reisilipik" ise välja trükkida. Sellega saime hakkama, aga peale kleepimisega tekkis raskusi. Üks töötaja aitas meid siis lahkelt. Selle segaduse juures oleks Kirke peaaegu et oma seljakohti ära kaotanud. Õnneks läks kõik kenasti.

Lend kulges ilma ühegi vahejuhtumita. Kõhud läksid ainult tühjaks. Arvasime, et peame vastu ja ei ostnud lennujaamast midagi kaasa, kuigi oleks võinud. Nii et pidime paluma pardal kummalegi ühe singi-juustuvõileiva. Arvestades, et Islandi hinnad taevastes kõrgustes kõikusid, siis ei tundunudki võileib enam nii kallis. Vesi oli siiski tasuta. Lisaks võtsin veel koogikese, sest lihtsalt tahtsin proovida. Õnneliku abielu kook (Islandi pulmakook) oli vist, või midagi sarnast. Koosnes kaerahelvestest ja moosist. Kuidagi väga tuttav maitse 🙂 Kuna oleme alati üle ookeani lennanud, siis toidud on seal ikka hinna sisse arvestatud. Polegi kindel, kas oleneb lennu pikkusest, või mis päriselt selle ära määrab. Vanasti polnud kusagil probleemi ja süüa jagati lahkelt (aga omal ajal oli taeva ja rohuga ka teised lood 😉). Olen mõelnud, kas tõesti ei saa seda piletihinna sisse arvestada? Või ollakse väga säästlikud ja rohelise mõtlemisega, et ei pea toitu ära viskama, kui seda ei sööda. Kui nii mõelda, siis olen nõus. Küsige aga edasi raha toidu eest 😉

Torontos on jälle muudetud seda, kuidas riiki siseneda. Minu meelest ei olnud väga hästi juhiseid üleval, et enne kui tollist läbi minna, oleks vaja masinate juures peatuda ja oma saabumise registreerima. Masinad on hoopis teises kohas, kus vanasti. Uimase peaga kõndisime sealt mööda. Ja pidime siis minema ühe morni Aasia päritolu tolliametniku juurde. Mis võttis tegelikult kindlasti vähem aega. Aga ta küsis pahuralt, miks me masinat ei kasutanud. Ma ütlesin, et ma ei teagi miks... Ja nõnda see jäigi. Mõtlesin, et kas saadab meid nüüd meelega sinna, kus kohvrid läbi vaadatakse. Aga ta ei öelnud ega küsinud rohkem midagi. Isegi, kas meil alkoholi on. Mida seekord ei olnud grammigi. Välja arvatud Islandilt ostetud mingid šokolaadikommid, mis justkui konjakit pidid sisaldama. Kohvreid ootasime aga tükk aega. Kohe ebatavaliselt kaua. 

Toomas oli juba kodus kannatamatu, saatis aga tekste, millal me valmis oleme, et ta järgi saaks tulla. Meie oleks ka tahtnud kiiremini, aga kui kohvrid viimaks lindile ilmusid, siis sama kiirusega kui vesi, mis kraanist tilkuma hakanud. Egas muud, kui jälgisime inimesi, kes millegipärast pidid kohe lindi äärde koha sisse võtma. Isegi, kui neil osa kohvreid käes oli. Meie seisime parajas kauguses, vähemalt oma arust. Mis tähendas mõne jaoks, et nad võisid meie ette end seada ja takistada meie lindile lähenemist. On ikka totud küll. Kõndisime siis natuke eemale, kus pisut viisakam rahvas ootamas. Vahepeal saime ka narkokoera tegevust jälgida. Ei mäletagi, et varem koera lennujaamas nii lähedalt näinud oleks. Käis ja nuuskis meie kotte ka. Küll on hea, et mul ühtegi poolikut võileiba seal sees polnud. Kuigi... ju nad on treenitud teatud lõhnade peale. Meid jättis ta siiski rahule. Kuigi Kirke kibeles teda paitama. Nii suur oli ta igatsus oma lemmikute järele.

Kui me viimaks siis koju saime, sattusid koerad täielikku pöördesse. Millegipärast ei näita inimesed samamoodi oma rõõmu välja 😊

Ei saa ma mitte hoogu pidama. Ja pealegi 10 postitust kõlab ju väga kenasti 🙂 Aga siia veel mõned pildid ja mõtted meie Islandi reisist. 

Ma olin juba ammu mõelnud, et see on üks paik, mille tahaks oma eluajal üle vaadata. Meenutan siiani muigega ühe müügimehe pikka nägu minu vastuse peale päris mitu aastat tagasi. Ta proovis publikut üles kütta sooja maa puhkustega ning jalutas rahva hulgas ringi, küsides, millistest maadest unistatakse. Kuulsin siis ... Hawai, Kariibimeri, Mehhiko... kuni ta minu juurde tuli ja ma rõõmsalt (tegelikult muidugi muigega) Island teatasin. Võtsin härra sõnatuks küll 😄 Olen kindel, et ta oleks hea meelega mind sealt saalist kiiruga välja juhatanud, sest ajasin ta müügikõne täiesti sassi.

Nõnda ma siis ainult mõtlesin ja reisisin järjepidevalt kogu puhkuse ajaks Eestisse. Kuni kevadel sai otsus võetud, et nüüd... Kirke oli rõõmsalt kohe valmis minu reisiseltsiliseks tulema. Kindlasti oleks Toomaski tahtnud tulla, aga meie ajad ei klappinud hästi kokku. Pole ebatavaline, et sellised pikad ootamised kergitavad ootused väga kõrgele, mille lõpus ootab ainult pettumus. Ma natuke mõtlesin enne reisi selle peale, aga ütlen kohe, et ei mingit pettumust. Pigem on tunne, et läheks rõõmuga tagasi. Nii palju oleks veel avastada ja näha. Nüüd võiks ju koos kaasaga reisi ette võtta. Ja pikemalt. Üks sõber, kes mitu korda saarel käinud, lubas teejuhiks tulla.

Kokkuvõttes aga saarest. Ta on väike ja ei ole ka. Sain aru, et põhimõtteliselt võiks ju kahe päevaga ringi peale teha. Aga seda nüüd kindlasti ei soovitata. Peab arvestama, et teed on suurriikide omadest väga erinevad. Näiteks on palju sildu, mis on üherealised! Pead silmad lahti hoidma, et teiselt poolt keegi ei tule. Lisaks võid unustada Google Mapsi antud ajad, mis nende meelest võiks kuluda ühest punktist teise jõudmisega. Need ei arvesta ilmaga, tuulega, vulkaanipursetega 😛, või lammastega keset teed. Meil ühtegi lammast ette ei sattunud, kuid nägin neid küll "aiast" väljas. Ja kui tuled riigist, kus ringteed on äraunustatud nähtus, siis on hea reeglid üle korrata. Ja novembrist aprillini ei tasu ka kõiki teid ette võtta. Osa neist võivad lihtsalt kinni olla. Muul ajal aga on hea lausa kaks nädalat Islandi avastamiseks kõrvale panna.

Islandi inimesed... nii palju, kui me nendega kokku puutusime, olid kõik väga kenad. Täiesti loomulik oli nedega inglise keeles rääkida. Korteriperenaine oli väga lahke, kui temaga juttu puhusime. Üks mustanahaline härra, kellele lahkelt ust pakkusin hoida, kui ta samasse majja sisenes, kus me peatusime, sulas täielikult, kui me ütlesime, et Kanadast oleme (kuigi ta minu inglise keele peale ütles, et ei-ei-ei... kust sa tegelikult pärit oled 🙂). Tema olevat USAst ja juba üle aasta Islandil elanud. Kus talle väga meeldib!

Islandi loodus on hoopis teistmoodi kui ma harjunud olen. Võiks ju tundraga võrrelda, aga selle rikuvad ära kõrged mäed ja samblane või klibuline maapind. Puid õieti ei kasva. Kuigi siin-seal on püütud neid istutada. Reykjavikis vist kõige rohkem. Ja pilved... need pilved. Samasugused ilusad suured eestilikud (navitrolla) pilved võluvad sind päiksepaistelise päevaga. Nüüd Torontosse tagasi tulles, olen jälle muudkui taevast piidlemas ja otsimas samasuguseid. Aga vaat ei ole! Lihtsalt ei ole. Pilved on, aga hästi kõrgel, mitte sellised, mis maastikud kohal ripuvad ja mida justkui käega katsuda saaks.  Imelik, kuidas märkad selliseid asju...

Kindlasti on huvitav see, kuidas mõned vaatamisväärsused asuvad maal, millel konkreetne omanik. Või on see maa kunagi kuulunud kellelegi, kes siis otsustanud paiga riigile annetada või müüa. Ma ei arva, et olen õieti sellise asjaga enne kokku puutunud. Või pole see lihtsalt jutuks tulnud.

Viimaks... ilm... Kes otsib suvist sooja ja kõrvetavat päikest, peab siiski lõuna poole vaatama. Meil vedas lausa eriliselt, sest saime ainult poolteist päeva vihma. Esimesel päeval jõudsin juba kurvalt mõelda, et päris kehv, kui kogu aeg sajaks. 

Aga teise päeva hommikul olime juba hästi vihma vastu valmis (ilma vihmavarjudeta). Ja kuigi kalda ääres oli kõva tuul ning vihma tibutas, siis ei häirinud see mitte üks raas. Muidugi ei ütle me aga kuivast ilmast ja päikesest ära. Ning seda saime siis ülejäänud aja. Mis muidugi teeb meele natuke rõõmsamaks, isegi kui õhk ikka jahe on. Aga meile Kirkega sobib selline jahe ilm. Nagu olen juba kindlasti kirjutanud, oleme täielikult põhjamaa inimesed. Nii et Island võiks vabalt meie maa olla.