Koolitöö

Ma ei tea, miks mul mõned postitused istuma jäänud on. Siin üks vana grupitöö gümnaasiumist, kuigi Mari on juba ülikooli lõpetamas. Mari joonistatud pilt samal teemal oli mul siin kunagi üleval. Fotoaparaat on Mari tehtud, tema kirjutab ka peamiselt teksti valmis. Fotokas meeldis õpetajale nii palju, et ta tahtis seda endale. Aga Mari arvas, et ei taha siiski anda ;) Praegu ma ei teagi, kus see täpselt saanud on. Ilmselt Mari asjade hulgas. Teemaks siis maailm, kus fotograafid oma töö nimel ükskõik, milleks valmis on. Aga nad ei oleks ju, kui me ise ajakirjade lugejatena neid ei tahaks... Mis saaks, kui kõik oleks niisama ükskõiksed kuulsuste vastu kui meie pere üldiselt. Haidena ründavatel paparazzidele vist tööd ei jaguks...

Juured

Ma olen kindlasti siin-seal juba varem kirjutanud, kuidas on neid noori, kes oma kotid siin kaugel Kanadas kokku pakkinud ja siis kenasti oma esivanemate maale sõitnud. Mõni pisut pikemalt, mõni ilmselt jäädavalt. Nii see rahvaste rändamine käib. Sest... ei teagi miks. Vist on ikka loodus selle meie geenidesse sisse kirjutanud. Sest kusagil mujal võib tunduda palju parem (koht, kus paljuneda ja geene segada) kui just seal, kus me oleme. Isegi kui kohapealsed inimesed ei jõua ära imestada, miks mõni on otsustanud nende pärapõrgus asuvasse paika kolida või end sisse seada nii kohutavas riigis, kus valitsus ainult rahva vastu töötab (mis sest, et rahvas nad ise sinna sisse hääletas, st muidugi enamus hääletas). Aga ma ei tahtnud üldse nii peenelt kõike lahkama hakata. Hoopistükkis jäi pühade ajal silma üks saade, kus muuhulgas käiakse külas Iisak Andrelleri kodus kaugel Setomaal.

Iisakut tean ma juba sellest ajast peale, kui ma siin panka tööle tulin. Nii et juba 26 aastat. Töötasime tema emaga väga kaua aega koos ja mäletan, kuidas ta kaks väikest last peale kooli vahel meil siin tagaruumis istusid ja joonistasid. Huvitav oli see, et kuigi nii isa kui ema oskasid eesti keelt, siis seda oma lastele ei õpetatud. Sest eesti keel ei tundunud olulisena, väike tähtsusetu keel, mida õieti ei räägita... milleks seda vaja on, kui inglise keel suus. Sellise otsuse suureks mõjutajaks oli minu meelest fakt, et nad elasid hoopiski Inglismaal (Walesis), enne kui üle lombi siia kolisid. Ei olnud seda multi-kulti mõju, nagu see meid siin ümbritseb. 

Iisak õppis ülikoolis, tegi oma muusikat ning huvitus indiaanlaste ajaloost ja elust. Viimane tõi ta aga hoopis oma juurte juurde. Ülikooli lõpuaastal ütles indiaani pealik ühes loengus: "Don't you dare to come, asking me afterwards about my ancestors. Go talk to yours first." Ehk umbes midagi nii: Saa selgeks, kes sinu esivanemad on, enne kui tuled minu omade kohta küsimusi esitama. Ja nõnda võttis noor mees oma pambud selga ning tuli kaheks kuuks Eestisse. Vaatama üle, mis maa see on ja mis inimesed seal elavad. Mis aga tähendas, et ta andis selle tulemisega Eestile oma sõrme. Sest tagasi ta enam ei läinudki (kui ainult külla). Sest talle pakuti inglise keele õpetaja kohta. Sest ta leidis endale kena noore inimese, kellega hakati kodu rajama. Sest ühel hetkel osteti väike talu Setomaale, Paadova tallu. Sest Eesti on tema maa... või nii ma arvan :-) Eestis andis ta välja ühe plaadi oma muusikaga: Epifolium. 

Praegu toimetatakse oma kodus, Iisak mängib kohalikus toredas Nedsaja küla bändis, Maris kantseldab pisipoega. Koos kasvatatakse kitsi ja valmistatakse kitsepiimast põnevat toodet - cajetat. Cajeta on Mehhikost pärit kreemjas kitsepiimakaramell, mis valmistatud rafineerimata suhkrust ja muidugi kitsepiimast. Nende pood on siin, kui kellelgi huvi tekkis 😉

Ühes intervjuus ütleb ta: Mulle meeldib, et Eestis kasvatavad paljud inimesed ikka veel oma toidu ise, et nii palju käiakse marjul ja seenel ning korjatakse ürte tee jaoks. Inimestel on säilinud side loodusega. Mulle meeldib, et siin on nii palju lauljaid, muusikuid ja tantsijaid ning muusika ja laulmine on osa kultuurist. Meeldib, et rahvajutte ja -laule teatakse ka tänapäeval. Ei meeldi see, et Eestis, nagu paljudes maailma piirkondades, võetakse järjest rohkem omaks ja kopeeritakse ameerikalikku kultuuri.

Nüüdseks on asjalood isegi nii kaugel, et tema õdegi on end Eestisse sisse seadnud ning isa tulnud oma vanaduspõlve just siia pidama. Minu meelest lausa imeline lugu, kuidas Eesti sügaval inimese sees peidus võib olla.

Nüüd vaadake aga nende lugu ka teleekraanil

Ilmajutu jätk

Kui millestki muust pole kirjutada, siis tasub alati ilmajutu üles võtta. On ju nii 🙂 Reede hommikul välja minnes näitas meie õue kraadiklaas +11℃, laupäeva hommikul peaks see olema -12℃. Ainult 20-kraadine kukkumine, mis ei pane mind siin kaugel Kanadamaal enam kulmugi kergitama. Vaid tusaselt nentima, et vihm, mis vahepeal pea kõik lume viis, on teed meeldivalt jäiseks muutnud. See tähendab nende jaoks meeldivalt, kes igatsevad igapäevase uisuraja järele. Hommikul Kirkega väljaminemiseks riidesse pannes pidin arvestama, et päeva jooksul kaovad soojakraadid unustuse hõlma ja ei tasu siin midagi mingit kergemat jakki selga ajada. Kirke vangutas ainult pead, et kuidas siis nii, tavaliselt on ikka nii, et hommikul on jahedam ja päeva jooksul soojem...

Oligi nii... Keskpäeval muutus vihm raheks ja siis lumeks. Selliseks imeilusaks. Suurte helvestega. Kui koju hakkasin minema, sadas lund ikka, aga tuul oli väga tugevaks läinud. Nii et tegelikult oli tuisk väljas. Ja nüüd ongi jälle külm. Ja maa valge. Kuigi vist mitte kauaks. Järgmise nädala lõpuks peaks jälle soojemaks minema... Hmmmm....

Natuke külm...

Täna hommikul imetlesin siis sellist mustrit vannitoa aknal. Või peaaegu. Ma olen siin värve natuke võimendanud. Õues on ikka veel pime, kui ma ärkan. Telefonist vaatasin, et väljas oli umbes -21 ja tuulekülma -32. Üldse on jõuludest saati meil parasjagu jahe ja lundki jätkub. 

Ega ma eriti täna välja ei kippunud. Koerad tormasid küll rõõmuga õue, kuigi natukese aja möödudes on neil nägu peas, et võiks jälle tuppa sooja saada. Ükshaaval tõstetakse käppasid ja komberdatakse kolmel jalal. Õieti oleme viimasel ajal neid ainult aeda lasknud. Sest... väljas on ju külm. Isegi loomale. Kasukaid pole neile veel õmblema hakanud, kuigi papud on neil olemas. Kumbki muidugi vaimustusest ei hüppa, kui ma need välja võtan. Kokot olengi vahel kiusanud, kui tahan, et ta mind ei tüütaks (näiteks toidu nõudmisega... aga kes siis viitsib end mugavalt diivanilt end üles ajada, et nende soove täita. Eriti kui toiduajani on veel tükk aega minna. Millegipärast arvab ta, et kui mina piparkooki näksin, siis võiks temagi süüa saada...) Igal juhul kõige parem viis kiusajast lahti saada on rõõmsalt hõigata: "Papud!" Ja juba ta kaob näiteks söögilaua alla või oma nurka peitu või Kirke tuppa tema jalgade juurde. Ning näole ei anna. Vähemalt natuke aega. Kuni kõht siiski õigest söögiajast teada annab.

Õnneks lasevad siiski mõlemad koerad jalatsid jalga panna. Siis kui ma kutsad enda liigi meelitan või kätte saan. Siiani on need ka jalas püsinud, ei mingeid vigureid, kuidas saapaid kätte saada või hammaste käikupanemist. Loomulikult on neil nendega mõnusam, mitte ainult soola pärast, mida ohtralt tänavatele laotatakse, aga ka külma pärast. Kuidas aga koerale selgeks teha, et mäletad ju küll, kuidas kolme jalaga tatsamine väga emameeldiv oli. Või kuidas sa pidevalt oma käppasid lakkuma hakkad, kui lumeklimbid sinna alla tekivad... Oh, neid lapsi, vabandust... koeri küll... 

Siin veel üks foto meie aknast. Huvitav, kuidas aknale võib pisut erinevaid mustreid tekkida. Aga üleüldiselt ei ole mul sellise talve vastu, kus on miinuskraadid. Eelistan kindlasti vihmale ja porikarva maale.

Siia veel üks video, mille koertest tegin, kui me aias lumega mängisime. Proovisin kasutada aeglasemat filmivõtet. Ja kokku monteerisin telefonis. Ilmaelu on ikka niiiii palju lihtsamaks läinud.

Mina ka oma sõna vahele ütlemas...

Nüüd on juba mõni päev uuest aastast vaikselt õhtule saadetud. Või peaaegu vaikselt. Olen vaadanud seda hümni üle vaidlemist ja ei suuda ära imestada, kas tõesti on see teema, millest peab nii suure numbri tegema. Et mitmed asjaosalised, eesotsas presidendiga, peavad õigeks lausa vabandada. Ausalt ei saa aru... Kui isegi siin kauges Torontos tuli üks mu tuttav samuti suure jutuga, kuidas ikka nii, et hümni ei mängitud... siis tuli mul ei tea kust ette mälupilt Kremli kelladest ja hümnist, mida aastavahetusel lasti. Ja ei, sel hetkel polnud veel keegi seda fakti kõvasti välja hüüdnud või vähemalt polnud ma sellest lugenud. Küsisin pisut irooniliselt, kas tõesti tasub nutta tagasi nõuka ajast kaasa toodud kommet. Siinsetele eestlastele on muidugi nõuka-aja mainimine nagu punase lehvitamine kurja pulli ees 😜 Huvitav, et ta ei osanud ei musta ega valget öelda, kui imestasime, miks ta küll ei pahanda ei Kanada ega USA üle, kus telest uue aasta algul hümni ei kuule 😄 (Küll aga laulavad koolilapsed vähemalt Kanadas hümni iga päeva alguses! Kas see poleks hoopis toredam komme, sest siis jäävad juba kooliajast sõnad meelde.)

Ma pole kunagi olnud aastavahetusel vabas Eestis. Ma pole olnud Vabaduse platsil sel ajal. Kuigi üks sõbranna teadis rääkida, et ma ei tahakski seal olla. Sest pidi olema paras "segasummasuvila". Seda siis pehmelt öeldes. Tema hoidvat igal juhul eemale. Ma ei tea, kuidas seal täpselt see varem käinud on. Nii palju tean, et president on ka kõik need aastad eemale hoidnud. Ja igaks juhuks juba varem oma jutud rahulikult linti lugenud. Oleme siin kaugel truilt enne kella viit interneti vahendusel sellest osa saanud. Ja pidulikult/pühalikult ka hümni ajal seisnud. Aga samas hõiskab juba hing: Tere uus aasta!​ Selgi aastal olime klaasid käes valmis Eesti südaööl üksteisele head uut aastat soovima. Ja, ausalt, ma ei märganud, et hümni polnud! Meist keegi ei märganud! Kõik ETVst tulnu oli meie meelest viimse peal. Eriti veel president oma kõnega. Lisaks nägi ta superkena välja (tal oli minu lemmikvärvi mantel seljas, vist aitas see kaasa 😄) Ta oli minu meelest nii rahulik ja sõbralik.

Minu küsimus on, kas varem on seal platsil hümni mängitud, seal, kus peomeeleolu "üle ääre", ja mõned usinad juba enne kella kahtteist rakette taeva poole lasevad (vist mitte otse platsil, aga ümbruses). Sest aastavahetus on ju rõõmuPIDU. Oskan võrrelda seda Toronto uusaastaga. Oleme küll vaid korra suurel platsil koos teiste torontolastega uut aastat vastu võtnud. Kuid ausalt, ma ei kujutaks üldse ette, et seda rahvamassi saaks ülevast meeleolust maa peale tuua ning pühalikult hümni laulma panna. Neil on hoopis komme laulda oma "Auld Lang Syne". Miks ei võiks eestlastel ollagi eestlaseks olemise laul aastavahetusel kõigi suul. Et me ei unustaks, et me oleme eestlased, ja et me jääme eestlasteks. Mis sest et muu maailm peale surub oma kommete ning keelega ja paljusid eemale meelitab. Üldse ei ole mõtet vaielda nii tühiste asjade üle! Ausõna!

 

Uus aasta käes...

Kuulan täna hommikul Viini filharmoonikute uue aasta kontserti. Nii nagu ikka. Sest muidu ei saa ju uude aastasse kuidagi minna. Küll on hea, et internet olemas on. Mul ju teleteenust pole. Ja ei igatse ka. 

Hiljuti kauplesin meie firmalt hea interneti paketi. Nad püüdsid mulle mitu korda helistades kolme teenust väga soodsalt pähe määrida. Minu uurimisele, kas neil midagi vaid interneti jaoks pakkuda pole, vabandati, et kahjuks pole. Ja saigi meie kõne otsa. Siis ühel vabal hetkel vestlesin nendega läbi veebilehe. Ütlesin, et nende konkurent pakub midagi head. Kuidas nendega on? Või on mul parem konkurendi juurde üle minna? Mis sest et olen juba 20 aastat trui olnud. Kärmelt tuli vastus, et peab mind ühendama kellegi teisega. See teine pakkus kohustuslikus korras jälle kolmest teenust (telefon, tele juures). Mispeale ütlesin, et ma ei tohi võtta teleteenust, sest mind ei saakski selle eest minema 😄 Ja telefonid on meil niikuinii nende firma kõrvalharuga. Arusaadav-arusaadav... tuli vastus. Lõpuks sain võistleja poolt pakutavast veel 6 dollarit alla ja aastas kokkuhoidu ligi 500. Nüüd peab ainult aasta pärast silmad lahti hoidma, kas nad midagi head pakuvad või mitte. Olen teenindajana ammu teadnud... kui ei küsi, siis ei saa. Ja kui viisakalt käituda, siis on suurem võimalus, et sulle ka vastu tullakse. Ei tasu meid midagi rünnata. Siis võtame kaitsepositsiooni ja teeme kõike punkti pealt eeskirjade järgi. Nii et kui keegi pole veel uusaasta lubadusi kirja pannud, või on neid liiga vähe, siis võib selle küll kusagile tagataskusse torgata: ole teenindajaga viisakas ja naerata. Võid üllatavalt hea teeninduse osaliseks saada 😉

Aga kontserdi juurde tagasi tulles, oli lahe, et meie presidenti alguses kohe näidati! Võite mu pea maha võtta, ja ma annan aru, et ta vaid lühikest aega sel positsioonil, kuid ma ei karda öelda, ta on siiani mu lemmikpresident olnud 🙂

Uue aasta võtsime vastu sõprade seltsis, õieti koos ühe teise eesti perega, nagu viimastel aastatel kombeks. Meie lapsed saavad hästi läbi. Lisaks Mari hea poolakast sõber ja serbia sõbranna. Paistis, et neil oli väga tore. Seekord sai magustoiduks leiva-kohupiima-õunakook, kuhu panin küll natuke piparkooke ja jõhvikaid juurde. Olin just vaadanud ühte osa ETV õhtusaatest, kus tutvustati EV tordivõistlust. Ja mõtlesin, mis mul olemas, et natuke eestilikumat rooga valmistada. Kuna meenus leivajupp, mis näitas kuivamise märke, siis tuhnisin selle mõttega natuke interneti avarustes. Tom ütles alguses, et kook maitseb nagu leivasupp. Pärast tunnistas, et eelteadmine pettis meeled. Uuesti maitstes poleks ta osanud leiva peale mõelda 😀 Siit tarkus kõrva taha, et ei tasu kohe kuulutada, mida toidu sisse pannud oled.

Šampust või õieti vahuveini oli küllaga. Isegi alkoholivaba, sest mõned noored keelduvad muud joomast. Kuigi tuli välja, et see kangem kraam maitses parem. Lisasin siis natuke seda lahjale joogile ning sain täitsa mõnusa segu. Vaevalt küll veinivalmistajad sellisele segamisele hea pilguga vaatavad, aga ega nemad ei joo ka minu klaasist 😛

Täna hommikul oli Kirke varakult üleval, et koolisõbrannaga Niagara joale kaheks päevaks sõita. Olin üllatunud, et ta tuli murelikult riietuse osas nõu küsima. Hea muidugi, sest väljas on nii külm, et jugagi olevat osaliselt külmunud. Eile oligi selle külmalaine kõige külmem päev olnud. Lume osas ei saa ka kurta. Seda jagub parasjagu. Minu rõõmuks!